Sisukord
Arvamus
Tänane leht
19.04.2017
Eesti Mälumäng Muinsuskaitse selts tunnustas vabatahtlikke ja viibutas näppu Tallinna linna poole (1) Dilbert Male Horoskoop Palju õnne Eesti lühiuudised Vaja on tunnet, et saad Eestis midagi ära teha Arstide streigi seaduslikkus küsimärgi all Itaalia poliitik sai kahtlast raha Eesti kaudu (5) Kulupõletajad ei taha taltuda Pärnakas varjas naabri akna korvpallilauaga (1) Eften kaasab veel 6,3 miljonit eurot lisaraha Majandus Välismajanduse lühid Paindlikumad reeglid lubavad pensionifondil lennukeid osta Ülemiste keskus kasvab veel suuremaks (2) Alar Karis: Valgevene maksusüsteem on Eesti omast konkurentsivõimelisem Eften kaasab veel 6,3 miljonit eurot lisaraha Majanduse lühiuudised 19.04 Les misérables: Millal tuleb järgmine Prantsuse revolutsioon? (3) Välismaa Venezuela püsib koos vaid relvajõul Verine kukevõitlus on saanud Kabulis taas tuule tiibadesse Nälgiv Venezuela elatub prügist Brittidel tuleb seada sammud valimiskastide juurde (1) Arvamus Ivan Makarov: keemiarelvaga kapole kallale (3) Jaanika Juhansoni vastulause Kadi Herkülile: eesti teatril pole viga midagi (1) Ingo Normet Kalmeti väljaütlemistest: mida oleks arvanud Juhan Viiding? (2) Anneli Talvik: miks me ei räägi meditsiinis asjadest nii, nagu need on? (18) Erkki Bahovski: braavo, EKRE! (11) Priit Pullerits: vaata, kellega sa paati istud! (3) Juhtkiri: Brexiti-valitsuse erakorralised valimised (1) Postimees 1935. aastal: kriitiline seisukord Bulgaarias Kultuur Millega üllatab Eesti tänavusel Veneetsia biennaalil? (1) Sport Suur snuukritüli: kes, kas ja miks kiusab Ronnie O’Sullivani? Spordi lühiuudised Barcelona võimatu missioon vol 2 Tipus püsimiseks tuleb tegeleda ka konkurentide järel luuramisega Olulist muutust plaaniv Pent: kehakaalu on raske juurde saada Korvpalli veerandfinaalid on kujunemas kümne aasta kõige igavamateks Tippu pürgiv Arrak NHList: juunis näeme, mis minuga saab Tallinn Muinsuskaitse selts tunnustas vabatahtlikke ja viibutas näppu Tallinna linna poole (1) Tartu Aura veekeskusse tulevad ühissaunad Tänavakunstiklassiku teos kadus seinalt vähem kui ööpäevaga (13) Tartu lisab kümme liikluskünnist, rahvas tahab neid rohkemgi (1) Külastajad on Tartu kõige uuema hotelli juba üles leidnud Töömessilt otse Soome kapsarulle valmistama Tartu saalihoki näitab rammu: naised meistrid, mehed finaalis Meelelahutus Koomiks Sudoku

Jaanika Juhansoni vastulause Kadi Herkülile: eesti teatril pole viga midagi

3 min lugemist
Jaanika Juhanson FOTO: Laura Arum-Lääts

Eesti Lavastajate Liidu esimehe Jaanika Juhansoni vastulause Kadi Herküli artiklile «Ärge lammutage vana teatrit veel» (PM 17.04).

Esmaspäevases Postimehes väidab teatrikriitik Kadi Herkül, et ta ei tea teatrimaailmas inimest, kes ütleks, et eesti teatri seis on hiilgav.

Mina leian, et praegu on eesti teatri seis elusalt põnev. On veel loomingujõulisi vanema generatsiooni lavastajaid, keda nooremad vaid ikoonidena tunnustavad, on kärehäälseid või vaikselt oma rida ajavaid nooremaid, keda vanemad amatöörideks pilavad. Piir ei jookse tegelike vanuste järgi ja lähemalt vaadates pole mingit tegelikku lahingujoont ollagi. Nii erinevate vaadetega ja sellest tingitult ka erinevate loomevormidega etenduskunstide maastikku (just nimelt, laiendagem teatripilti avaramaks) on Eesti teatri- ja tantsuajaloost keeruline leida. Mis on ebamugav, kuid intrigeeriv.

Praegu ei soovi ma siiski arutleda etenduskunstide mõtte ja esteetika üle ega ka sekkuda ühe teatri sisetülisse, mis Herküli artiklis põhiteemaks. Kuigi jah, vaagimisväärilist oleks selleski situatsioonis.

On alatu, et Herkül kasutab lavastajate liidu liikmete arvu või kooslust enese üsna õhukeste väidete tugipunktina. Siinkohal tahaksin ma talle meelde tuletada, mis on Eesti Lavastajate Liit. See pole eliitklubi, mille müüride vahel pesitsevad geeniused. Eesti Lavastajate Liit on loomeliit ehk siis kutseühendus, millel on ka ametiühingu funktsioonid. Liit seisab oma liikmete eest nii palga- kui sotsiaalsete huvide sfääris, samuti kaitseb nende loomingulisi ja autoriõiguslikke huve. Samuti tegeleb liikmete erialase arengu toetamise kaudu Eesti teatrikunsti ja -kultuuri arendamisega. Ühtlasi on loomeliiduna riigi ja erinevate organisatsioonide koostööpartner. Aga selle kõige jaoks on liidul kohustus koondada võimalikult laia diapasooni ja taustaga lavastajaid.

Vaatame siis lähemalt seda seltskonda, kellest kirjutaja vaid viis väärikat suutis välja valida. 98 nime – 28 naist, 70 meest, vanuses 26–83 aastat. Meie hulka kuuluvad vanema põlvkonna lavastajad, kellest osa tõepoolest enam jalaga teatriuksi lahti ei löö, ja hulk nooremaid, kes on alles oma teekonna alguses. Meil on peanäitejuhte, riigiteatrite ja erateatrite lavastajaid, vabakutselisi. Meie hulgas on ka ooperilavastajaid ja tantsulavastajaid ehk koreograafe, on neid, kes on lavastanud peamiselt raadioteatris ja teles, on näitlejaid, kes aeg-ajalt lavastavad, on õppejõude. On inimesi, kes erialaselt välismaal töötavaid, aga liidu kaudu siiski kodumaaga sidet peavad.

Leidub vene emakeelega lavastajaid. Ja lavastajaid, kes aastaid on pööranud oma lavastajatähelepanu peamiselt just noorele vaatajale. Ma ei usu, et keegi üldse, aga eriti praegusel laste- ja noortekultuuri aastal seaks kahtluse alla sellise suunitluse õiguse ja õigsuse. On neid, kes pühendunult ja professionaalselt tegutsevad ühe tähtsa aluspinna harijana – harrastajate juhendajana. On neid, kes ei soovi sugugi mitte igas teatris lavastada. Sest nad käivad oma vankumatut rada. Suurema kärata ja suure lavastaja kullase meediakumata.

See on mitmekülgne, vastandlik, eriomane, erinevate vaadete ja arusaamadega inimkooslus, mida ühe vitsaga lüüa on võimatu. Ja see küllasus teebki meid tugevaks. Kellegi ameti ja loomingu austamiseks ei pea tegelikult selle inimese looming teps mitte meeldima ega pea ka sellega nõus olema. Just niisuguse põhimõtte järgi saab toimida professionaalsete loojate vabatahtlik ühendus ehk loomeliit.

Ehk poleks lahmivale märkusele pidanud üldse tähelepanu pööramagi, kuid au ei luba pealt vaadata, kuidas inimene trambitakse jalge alla. Olgu see inimene siis kasvõi lavastaja, ükskõik milline. Sest teater vastupidiselt on koht, mis väärtustab inimest. Teatris küsitakse, mille nimel ma seda kõike teen. Mina ei tunne ühtki lavastajat, kes seda endalt ei küsi, ikka ja jälle.

On äärmiselt kahju, kui kirjutaja seda ei tee. Seega soovin edaspidiseks vähem süüvimatut müra, rohkem märkamist, mõtlemist, mõistmist. Et argumentide leidmise küdevas vaevas ja karmide sõnadega vehklemise joovastuses ei peaks rapsima, vaid iga kord kirjutades ka tunnetama oma sõna kaalu või kahjustavat kaalutust.

Seotud lood
18.04.2017 20.04.2017
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto