Kolm aastat tagasi sattus Lepik silmatud reklaami ajel Täppsportlaste treeningule – ja sealtpeale muutus kõik. Oma hämmastuseks avastas ta, et iga trenn ei peagi olema võistlus, nagu tal seni, omapäi harjutades oli olnud; avastas, et harjutama ei pea sugugi nii, et keel oleks pidevalt vesti peal. Ja kui esimene korraliku ja süsteemse trenni järel joostud poolmaraton Helsingis lõppes kergel sammul ajaga, mille treener Riho Ment oli prognoosinud, kuid mida Lepik pidas utoopiliseks, mõistis ta enda sõnul, et «tuleb vait olla ja kuulata targemaid».
Vähem kui kolme aastaga viis Lepik (29) oma maratoni rekordi kolme tunni piirile. Möödunud sügisel jäi Berliinis selle murdmisest puudu vaid poolteist minutit. Liigne ettevaatlikkus hoidis teda algul tagasi. Lõppeks oli ta saanud kahel korral ka nn haamri, kus keha tõmbub krampi ja mõistus tikub kaduma. Teisalt tahab ta alati jõuda lõpuni nii, et enesetunne püsiks hea ega pilt virvendaks silme ees. Just nii, kergelt ja mõnusalt, püstitas ta äsja oma rekordi Pariisis.
Nüüd on küsimus, mis seada järgmiseks eesmärgiks. «Eesmärgid peavad olema,» ütleb Lepik. «Kui ärkad hommikul üles ja sul pole muud mõtet, kui päev lihtsalt õhtusse veeretada, siis oled mõttetu inimene.» Aga peaasi, lisab ta, et eesmärke seades lõbu kaotsi ei läheks.
Plaani täitmine piirab naudingut
Võiks arvata, et masseerijana tegutsev Kristiina Verevmägi, kes jooksis kahe nädala eest Pariisis maratoni 2:58.37ga, täitis lõpuks oma suure eesmärgi. Eelmisel aastal jäi tal mõlemal maratonil, nii Berlinis kui ka Rotterdamis, kolme tunni piiri murdmisest vaid kaks-kolm minutit puudu. Nüüd see viimaks õnnestus, ehkki raskelt, sest kevadistest haigustest ja suurtest koormustest olid jalad kanged ja organism kurnatud. Ta kahtles koguni, kas maksab Pariisi võistlema sõita.
Ent Verevmägi (31) tunnistab: aeg ja koht ei ole üldse need, mis teda kannustaksid. Enda väitel pole ta mingi spordiinimene. Tulemuse nimel, lisab Verevmägi, pingutab ta peaasjalikult seepärast, et treener Riho Ment usub ja panustab temasse ning tuttavad ja trennikaaslased loodavad temale. «Ikka tahad neile heameelt teha,» lausub ta. «Mingil määral jooksen teistele.»
See on siiski ilmselt liialdus. Enamasti jookseb Verevmägi ikka selleks, et õppida ennast tundma ja saavutada sisemine tasakaal. Mida need sõnad omakorda tähendavad, möönab ta, on kõrvalistele raske seletada. «Mõistusega võttes võib küsida, kas jooksmist on üldse vaja ja kas sellega peaks tegelema,» tunnistab ta. «Aga kire vastu ei saa.»
Verevmägi ideaal pole aeg alla kolme tunni, vaid saavutada joostes selline seisund ja vabadus, kui enam millelegi ei mõtle, lihtsalt kulged ja tunned sellest naudingut, lausa ekstaasi. Pea on meeldivalt tühi, enesetunne ülev. Mida rohkem ja punktuaalsemalt treeneri koostatud plaane täita, seda keerulisem on enda igatsetud seisundisse jõuda, märgib Verevmägi. «Kui täidad plaani, on nii palju asju, mida pead jälgima,» seletab ta, «et ei jõua emotsionaalselt kuhugi.»
/nginx/o/2021/04/15/13729185t1hac53.jpg)
/nginx/o/2017/04/20/6570805t1hc812.jpg)
