Mihkel Solvak: palju erinevaid konservatiive

Viimase paari kuu jooksul on käinud üllatavalt intensiivne debatt ühe MTÜ Ühiskonnauuringute Instituut tellitud ja avaldatud eestlaste maailmavaadet käsitleva küsitluse üle. Küsitluses ilmnenu asemel on põhiaur läinud aga eri osaliste kallutatuses süüdistamisele, kus ka moetermin «tõejärgne ühiskond» on osutunud vahendiks, millega ühe poole seisukohtadel jalad alt lüüa. Ometi ei ilmnenud selles küsitluses midagi, mille sarnast poleks ka varasemad uuringud näidanud, ja sellele on ka tähelepanu juhitud (vt näiteks Anu Realo «Kas kriitika MTÜ Ühiskonnauuringute Instituudi aadressil on «alati õigustatud» või on «tõde kusagil vahepeal»», PM 07.03). Nii et õigemini on see küsitlus veel üks empiiriline tõend enamiku eestimaalaste pigem konservatiivsest maailmavaatest, meeldib see meile või mitte. Metodoloogia üle võib ja tuleb diskuteerida, aga maailmavaate üle minnakse sootuks kiirelt tülli. Ometi jäi mulle küsitluse tulemustega tutvudes silma üks sümpaatne asjaolu, mis lendas pesuveega hilisemas debatis välja, aga mida tasuks kõrva taha panna, ja olgu öeldud, et mul ei ole selle MTÜga mingit seost ja ma ei pea ennast sotsiaalselt konservatiivseks.

Nimelt tõstatati küsitluse tulemuste esitamisel küsimus, kuivõrd hästi me teatud laiu maailmavaatelisi silte üldse inimeste külge kleepida saame ehk kui konsistentselt liberaalsed või konservatiivsed nad tegelikult on. Siit võiks veel edasi küsida, mida see poliitilisele käitumisele kaasa toob.

Väga abstraktselt võttes on meil ilmselt siiski olemas mingi üldine arusaam, milline on õiglane ühiskond ja milline mitte, mis peakski olema iga maailmavaate kõva tuum. Iseasi muidugi, kuivõrd me seda endale teadvustame. Aga see elukogemuse tulemusena tekkinud maailmavaateline positsioon võiks ju olla stabiilne ja siit lähtuvalt ka lubada meil seletada, miks mingid inimesed ühe või teise erakonna poolt hääletavad – sest neile sobib selle erakonna pakutav nägemus õiglasest ühiskonnast.

Empiirika näitab midagi muud. Teatud osal Eesti valijatest ei ole mingi probleem hääletada ühel valimisel näiteks IRLi ja teisel SDE poolt, ilma et neil tekiks maailmavaateline sisekonflikt. Siit saab ainult järeldada, et inimese valikut valimistel mõjutavad väga oluliselt lühiajalised asjaolud, näiteks suhtumised poliitikateemadesse ja ka isikutesse. Lõplik valik ongi kombinatsioon pikaajaliselt stabiilsetest ja lühiajaliselt muutuvatest teguritest ning olenevalt olukorrast domineerib rohkem üks või teine. Laias laastus sellise siin lihtsustatult esitatud loogika abil valimiskäitumist ka küsitlusuuringute abil seletatakse.

Eespool mainitud uuring tuletas veel kord meelde, et meie teoreetiline arusaam sellest, kuidas inimesed ümbritsevast koherentsel viisil mõtlema peaksid, põrkub tihtilugu tegelikkusega, kus inimestel on samal ajal ideoloogiliselt justkui vastupidised positsioonid ja nad ei näe selles mingit probleemi. Kuna valivad just inimesed, mitte ideoloogiliselt koherentsed olevused, on huvitav vaadata, millised hoiakud ühiskonnas grupeeruvad, ja visata arusaamad «mis on korrektne ja mis vale mõtlemine» või kuidas korralik kodanik «peaks asju nägema» hetkeks kõrvale.

Tehes seda ühe 2015. aasta valimiste järel korjatud küsitlusandmestikuga, kui kooseluseaduse võitlus oli veel värskelt meeles ja põgenikepaanikat köeti ohtralt üles, tekkis neli suuremat klastrit, kus eri viisil kombineerusid positsioonid viie poliitikateema kohta: 1) astmeline tulumaks, 2) riigi sekkumine võrdõiguslikkuse tagamiseks, 3) samasooliste abielu, 4) vanemahüvitise maksimummäära allatoomine ning 5) kodakondsuse saamise lihtsustamine. Kõrval oleval joonisel on toodud tekkinud gruppide positsioonid. Hakkab silma paar asjaolu.

Esimene ja teine klaster on grupid, kelle positsioonid on tegelikult väga sarnased, nad pooldavad selgelt astmelist tulumaksu, pigem leigelt riigi sekkumist võrdõiguslikkuse suurendamiseks, on võrdselt ükskõiksed vanemahüvitise maksimumi muutmise suhtes, kuid on selgelt samasooliste abielu vastu. Neid eristab aga kardinaalselt suhtumine kodakondsusesse, mis vihjab ka, kes need grupid on: vastavalt vene või eesti emakeelega sotsiaalselt konservatiivsed inimesed, kes on maksuküsimustes pigem vasakpoolsed. See seltskond moodustab ka üle poole kõigist valijatest. Kolmas klaster või grupp on seevastu maksuküsimustes tegelikult väga sarnane kahe esimesega, neid eristab kõige tugevamalt selgelt pooldav suhtumine samasooliste abiellu. Neljandat gruppi iseloomustab maksuküsimustes parempoolsus ning pigem samasooliste abielu ja lihtsama kodakondsuse saamise vastu olemine.

Esmapilgul segane pilt tundub tegelikult üllatavalt mõistlik. Meil on selge enamus inimesi, kes sobituksid Lääne-Euroopa mõistes kristlike demokraatide kantsi, ainult et nad pole ilmselt erilised kristlased. Seda konservatiivset ideoloogilist suunda iseloomustavad skepsis turuliberalismi suhtes ja arusaam vajadusest riikliku sotsiaalvõrgu järele ning kindel konservatiivsus moraaliküsimustes. Ehk teisisõnu on meil olemas eesti ja vene konservatiivid, kes on seda nii majanduslikes kui ka moraalsetes küsimustes (klaster 1 ja 2). Aga on ka grupp majanduslikus mõttes konservatiive, kes on seevastu moraaliküsimustes sallivamad (klaster 3). Lõppeks on ka selge grupp majanduslikus mõttes parempoolseid/liberaale, aga millega ei kaasne liberaalsust muudes ühiskondlikes küsimustes ehk teisisõnu majanduslikult liberaalne, kuid sotsiaalselt konservatiivne seltskond (klaster 4).

See on nn poliitiline nõudlus. Me näeme igasuguseid kombinatsioone, kus liberaalne seisukoht ühes küsimuses võib käia koos konservatiivsusega teises ja vastupidi. Aga me näeme ka valijagruppe, kes on pigem läbivalt konservatiivsed. Seisukohtade kombineerimine vajaduse ja terve mõistuse järgi on ka enamiku inimeste modus operandi. Erakondade poliitiline pakkumine kipub seevastu olema oluliselt tugevamalt pooli valiv, ollakse üldjuhul kas täiesti vastu või täiesti poolt. Tugev positsioonide võtmine teemades on vajalik konkurentidest eristumiseks ja sellesse on sisse kodeeritud loogika, et inimene valib antud vaidlusküsimuses poole ja otsustab siis selle erakonna kasuks, kes vastaval poolel asub. Kui aga inimesed neid pooli oma soovide järgi «konservatiivsuslaadseks tooteks» kombineerivad, on tulemuseks nõudluse ja pakkumise osaline mittekattumine. Erakondade ja nende valijagruppide positsioone võrreldes oli just kõige suurem klaster – eesti konservatiivid – kõige kaugemal kõigi erakondade positsioonidest. IRL on nende jaoks olnud liiga turuliberaalne, Reformierakond peale turu aga ka liiga sotsiaalselt liberaalne, EKRE omakorda liiga radikaalne. Mõõdukalt konservatiivse valijad paistavad seisvat dilemma ees, keda toetada.