Viimase paari kuu jooksul on käinud üllatavalt intensiivne debatt ühe MTÜ Ühiskonnauuringute Instituut tellitud ja avaldatud eestlaste maailmavaadet käsitleva küsitluse üle. Küsitluses ilmnenu asemel on põhiaur läinud aga eri osaliste kallutatuses süüdistamisele, kus ka moetermin «tõejärgne ühiskond» on osutunud vahendiks, millega ühe poole seisukohtadel jalad alt lüüa. Ometi ei ilmnenud selles küsitluses midagi, mille sarnast poleks ka varasemad uuringud näidanud, ja sellele on ka tähelepanu juhitud (vt näiteks Anu Realo «Kas kriitika MTÜ Ühiskonnauuringute Instituudi aadressil on «alati õigustatud» või on «tõde kusagil vahepeal»», PM 07.03). Nii et õigemini on see küsitlus veel üks empiiriline tõend enamiku eestimaalaste pigem konservatiivsest maailmavaatest, meeldib see meile või mitte. Metodoloogia üle võib ja tuleb diskuteerida, aga maailmavaate üle minnakse sootuks kiirelt tülli. Ometi jäi mulle küsitluse tulemustega tutvudes silma üks sümpaatne asjaolu, mis lendas pesuveega hilisemas debatis välja, aga mida tasuks kõrva taha panna, ja olgu öeldud, et mul ei ole selle MTÜga mingit seost ja ma ei pea ennast sotsiaalselt konservatiivseks.
Nimelt tõstatati küsitluse tulemuste esitamisel küsimus, kuivõrd hästi me teatud laiu maailmavaatelisi silte üldse inimeste külge kleepida saame ehk kui konsistentselt liberaalsed või konservatiivsed nad tegelikult on. Siit võiks veel edasi küsida, mida see poliitilisele käitumisele kaasa toob.
Väga abstraktselt võttes on meil ilmselt siiski olemas mingi üldine arusaam, milline on õiglane ühiskond ja milline mitte, mis peakski olema iga maailmavaate kõva tuum. Iseasi muidugi, kuivõrd me seda endale teadvustame. Aga see elukogemuse tulemusena tekkinud maailmavaateline positsioon võiks ju olla stabiilne ja siit lähtuvalt ka lubada meil seletada, miks mingid inimesed ühe või teise erakonna poolt hääletavad – sest neile sobib selle erakonna pakutav nägemus õiglasest ühiskonnast.
Empiirika näitab midagi muud. Teatud osal Eesti valijatest ei ole mingi probleem hääletada ühel valimisel näiteks IRLi ja teisel SDE poolt, ilma et neil tekiks maailmavaateline sisekonflikt. Siit saab ainult järeldada, et inimese valikut valimistel mõjutavad väga oluliselt lühiajalised asjaolud, näiteks suhtumised poliitikateemadesse ja ka isikutesse. Lõplik valik ongi kombinatsioon pikaajaliselt stabiilsetest ja lühiajaliselt muutuvatest teguritest ning olenevalt olukorrast domineerib rohkem üks või teine. Laias laastus sellise siin lihtsustatult esitatud loogika abil valimiskäitumist ka küsitlusuuringute abil seletatakse.
Eespool mainitud uuring tuletas veel kord meelde, et meie teoreetiline arusaam sellest, kuidas inimesed ümbritsevast koherentsel viisil mõtlema peaksid, põrkub tihtilugu tegelikkusega, kus inimestel on samal ajal ideoloogiliselt justkui vastupidised positsioonid ja nad ei näe selles mingit probleemi. Kuna valivad just inimesed, mitte ideoloogiliselt koherentsed olevused, on huvitav vaadata, millised hoiakud ühiskonnas grupeeruvad, ja visata arusaamad «mis on korrektne ja mis vale mõtlemine» või kuidas korralik kodanik «peaks asju nägema» hetkeks kõrvale.