Kirjanik valib julgelt aktuaalsed teemad, millest pole sugugi lihtne lastele arusaadavas võtmes kirjutada. (Kas suured neist iga kord isegi aru saavad!) Nendeks on majanduselus toimuv ja riigi valitsemine, sõja jalust pagemine, inimkaubandus, kurjus abstraktse mõistena, kõrvalteemana koguni enesetapp. Uudistevoog ei jäta lapsi puutumata, nemad vajavad just eriti selgitusi ja tuge. Muidu on kurb ja hirmus nagu Paula lugudes, kus laps kurdab, et televiisor ju näitab! Kust peaks tema aru saama, mis on mängult ja mis päriselt.
Teravatest sotsiaalsetest probleemidest kõneleb kirjanik «Dixis ja Xixis» (2005). Jutuks võetakse kohanemine ja kohanematus uute ühiskondlike oludega, töötuks jäämine, süütult vangi minek, varade tagastamine, eesmärgita elu, mis võib mõne viia enesetapuni jne.
Mõnusa muigega kirjutatud «Presidendilugudest» (2008) saab selgeks, et kõrge kohaga kaasneb ohtralt vastutust, samavõrra kõrvalseisjate halvakspanu, ja isiklikku vabadust jääb järele õige vähe. Pervik kirjeldab poliitikas tegutseja võimalust jääda iseendaks, jääda inimlikuks ning omakasupüüdmatuks.
«Draakonid võõrsil» (2002) on kirjutatud 15 aastat tagasi, aga praegu aktuaalsem kui siis. Isegi ehmatavalt ettenägelik ja täpne, kui nüüd uuesti lugeda. Absurdsel põhjusel alanud sõda, pagemine, kohanemine uute oludega, uute reeglitega, põrkumine võõristuse ja eelarvamustega – tavatud teemad kõige nooremate lugemislaual, eks ole. Pervik ei piirdu põgenike vaatenurgaga, ta kirjutab ka sellest, kuidas asjalood paistavad vastuvõtjate vinklist. Nagu elus, nii ka raamatus sõbrunevad kõigepealt lapsed. Muinasjutule kohaselt saabub õnnelik lõpp – sõda saab läbi ja draakonid lähevad koju tagasi.
«Klabautermanni mures» (2012) vaevab nimitegelase südant see, et tema hoole all olev laev on kaaperdatud, Vesirotiks ristitud ja uus meeskond tegeleb inimsmugeldamisega. Praegu on laadungiks kambake väikesi hiina lapsi, nad müüakse rikastele ameeriklastele adopteerimiseks.
«Suleline, Puhuja ja must munk» (2007) uurib kurjust ja pakub välja vahendid selle võitmiseks. «Kõigepealt peab lollust vähendama!» kuulutab Puhuja. «Lollid ja harimata ja ahned ja vaimupimedad isikud on just musta munga kerge saak!» Lahendusena pakub Puhuja vaimuvalguse süütamist. Sellele lisab proviisor, et headust on ikka ka vaja. Paljalt vaimuvalgusest on vähe. Nii lihtne see ongi! Mõtteline side ühendab raamatut ka «Sookolli ja sisalikuga» (1986). Siduvaks teemaks on mälu tähtsus ja kurjuse olemus.
Vaimuvalgus, haridus, lugemisest tõusev tulu näibki olevat Perviku viimaste aastate teema. «Kirjatähtede keerukas elus» (2012) tehakse tutvust tähtedega, «Tähenärija ja Kriksadull» (2015) jutustab lugemismõnust ja raamatukogust, «Väikeses veidras linnas» (2009) elavad härra LugemisHull ja härra RaamatuHull, «Hädaoru kuningas» (2016) peituvad riigi hädad mineviku unustamises, harimatuses ja väheses lugemises.
Pervik soovis Tähekese lugejatele, et nood loeksid raamatuid ning nendest sõnu ja teadmisi meelde jätaksid. «Kui kohe kõigest aru ei saa, pole hullu, küll hiljem taipad, milles asi oli, ja küll siis kulub marjaks ära.» Aino Perviku taoline tark lastekirjanik kulub eesti lastele vägagi marjaks ära! Palju õnne sünnipäevalapsele ja ootame uusi raamatuid!