Keelt alla viivate prantsuse kastmete tarbeks selitatakse võid, aurutatakse sellest välja liigne ja puhast maitset segav ollus. Aino Perviku lasteraamatuid lugedes tunneb alailma sama – viib keele alla. Imetlusväärne ja kadedakstegev on tema oskus nii väheseid sõnu kasutades luua mitmekihiline, kujundirikas, täpset mõtet kandev teos. Hoolsalt valitud ja voolitud sõnad, lihtsus lausetes, selgus mõtetes iseloomustab nii mudilasteraamatuid kui suurematele mõeldud muinasjutte ja pildikesi argielust. Olla lihtne, olemata primitiivne – see on kunst, mida valdavad vähesed.
Aino Perviku kui sõnade (ja eesti keele) eest hoolitseja ja hoidja peale mõtlesin tänavusel Bologna lasteraamatumessil. Sääl oli ajastule omaselt palju kauneid vaikivaid raamatuid. Ah et mis imeloom see vaikiv raamat veel on? Pole pildiraamat mudilastele, pole koomiks, pole ka graafiline romaan. Koosneb kõnekatest detailitäpsetest ja -rohketest piltidest, mis õhutavad fantaasiat, inspireerivad peas oma lugu looma, tekitavad mõtteid. Lugemisoskus pole oluline, teatav vanus ja süvenemissoov ning väikegi elukogemus on. Need on suurepärased raamatud! Aga … kõige selle hea väljendamise jaoks, mis vaataja peas tekib, pole tal sõnu. Sõnad ja mõtlemine on väga tihedalt seotud. Kas tekib üleüldse mõtteidki, kui pole sõnu? Kas sõnad heidetakse tõesti lõpuks üle parda?
Aino Perviku taolised kirjanikud kannavad hoolt, et lugevatel lastel oleksid sõnad olemas – ilusad eestikeelsed sõnad ja väljendid ja täpset mõtet edasi andvad laused ning midagi veel nende lausete taga. Need aitavad lastel juurelda, fantaseerida, kõnelda, kirjutada. Tema loomingut iseloomustab laiem vaade elule. Jah, Tirilinna lugude lapsed ja Paula toimetavad oma tegemisi, aga ka nende terased pilgud vaatavad toimuva taha, otsivad põhjusi, seletusi.
Pervikult ilmub viimasel ajal igal aastal paar uudisteost. Tunamullu oli «Jääpurikas, murelik piim ja teised tüübid» kultuurkapitali lastekirjanduse preemia nominent, mullu tõi «Hädaoru kuningas» kirjanikule laureaadi tiitli.
Tema looming on aastakümnetega üha «noorenenud». Perviku lastekirjaniku tee algas tavapärasest erinevalt. Enamasti hakatakse laste sündides neile jutte ja luuletusi kirjutama ning nii «kasvab» kirjanik lasteaeda ja kooli ja lõpuks noorte murerikkasse ellu. Perviku esimesed raamatud «Kersti sõber Miina» (1961) ja «Õhupall» (1969) sobivad (eel)teismelistele, kuigi nende ilmumisaastad on juhtumisi samad kui autori poegade sünniaastad. Nüüd, poole sajandi pärast läheb Paula kooli, Sinivant lasteaeda ning muinasjutu moodi lood kõnetavad koolieelikut ja algklassilast.
Oma tegelastele (ega lastest lugejatele) Pervik Pipi väänikupille ei pakuks. Ta on veendunud, et lastekirjandus ei tohiks masendada ega tekitada hirmu elu ees. Kirjanikult väikelastele kirjutatud lood toetavad nende kasvamist, selgitavad uusi olukordi, aitavad neist aru saada ja võtavad ära hirmu. «Ma ei usu, et lasteraamat peaks sisendama soovi jääda igavesti lapseks, kes mitte kunagi täiskasvanuks ei kasva.»
Kirjanik sõnastas viisteist aastat tagasi «Eesti lastekirjanike fotomapi» saatetekstis eelpoolarvatule lisaks lastekirjanduse ülesande, mis on maailma seletamine, lähtudes last ümbritsevast elust. «See tähendab lapse emakeeles loodud kirjandust, mis sisaldab hoiakuid ja tähelepanekuid lapse kodust ja kodumaast, inimsuhetest ja kultuurist, kogu laiast maailmast, mille keskel laps oma elu alustab. Ümbritsev elu muutub pidevalt, nõnda on igal uuel põlvkonnal vaja ka uut algupärast lasteraamatut.»
Kuidas Pervik üha uuenevat maailma noortele lugejatele seletada võtab? Mis on Perviku päris oma teema? Mis asju ta lastekirjanduses juba üle poole sajandi ajab? Kas läbivaks ja valdavaks võib pidada vastutust, nagu ta kümme aastat tagasi Postimehele antud usutluses märgib? Pervik on veendunud, et inimene peab ise vastutama oma tegevuse eest: «Kunksmoor elava looduse eest, Arabellas on vastutus elu ees, ka Sookolli raamatus on väga oluline teema vastutus.» Viimastest aastatest lisandub kindlasti kassiemme, kes rändamise jätab, kui talle pojukesed sünnivad.
Kirjanik valib julgelt aktuaalsed teemad, millest pole sugugi lihtne lastele arusaadavas võtmes kirjutada. (Kas suured neist iga kord isegi aru saavad!) Nendeks on majanduselus toimuv ja riigi valitsemine, sõja jalust pagemine, inimkaubandus, kurjus abstraktse mõistena, kõrvalteemana koguni enesetapp. Uudistevoog ei jäta lapsi puutumata, nemad vajavad just eriti selgitusi ja tuge. Muidu on kurb ja hirmus nagu Paula lugudes, kus laps kurdab, et televiisor ju näitab! Kust peaks tema aru saama, mis on mängult ja mis päriselt.
Teravatest sotsiaalsetest probleemidest kõneleb kirjanik «Dixis ja Xixis» (2005). Jutuks võetakse kohanemine ja kohanematus uute ühiskondlike oludega, töötuks jäämine, süütult vangi minek, varade tagastamine, eesmärgita elu, mis võib mõne viia enesetapuni jne.
Mõnusa muigega kirjutatud «Presidendilugudest» (2008) saab selgeks, et kõrge kohaga kaasneb ohtralt vastutust, samavõrra kõrvalseisjate halvakspanu, ja isiklikku vabadust jääb järele õige vähe. Pervik kirjeldab poliitikas tegutseja võimalust jääda iseendaks, jääda inimlikuks ning omakasupüüdmatuks.
«Draakonid võõrsil» (2002) on kirjutatud 15 aastat tagasi, aga praegu aktuaalsem kui siis. Isegi ehmatavalt ettenägelik ja täpne, kui nüüd uuesti lugeda. Absurdsel põhjusel alanud sõda, pagemine, kohanemine uute oludega, uute reeglitega, põrkumine võõristuse ja eelarvamustega – tavatud teemad kõige nooremate lugemislaual, eks ole. Pervik ei piirdu põgenike vaatenurgaga, ta kirjutab ka sellest, kuidas asjalood paistavad vastuvõtjate vinklist. Nagu elus, nii ka raamatus sõbrunevad kõigepealt lapsed. Muinasjutule kohaselt saabub õnnelik lõpp – sõda saab läbi ja draakonid lähevad koju tagasi.
«Klabautermanni mures» (2012) vaevab nimitegelase südant see, et tema hoole all olev laev on kaaperdatud, Vesirotiks ristitud ja uus meeskond tegeleb inimsmugeldamisega. Praegu on laadungiks kambake väikesi hiina lapsi, nad müüakse rikastele ameeriklastele adopteerimiseks.
«Suleline, Puhuja ja must munk» (2007) uurib kurjust ja pakub välja vahendid selle võitmiseks. «Kõigepealt peab lollust vähendama!» kuulutab Puhuja. «Lollid ja harimata ja ahned ja vaimupimedad isikud on just musta munga kerge saak!» Lahendusena pakub Puhuja vaimuvalguse süütamist. Sellele lisab proviisor, et headust on ikka ka vaja. Paljalt vaimuvalgusest on vähe. Nii lihtne see ongi! Mõtteline side ühendab raamatut ka «Sookolli ja sisalikuga» (1986). Siduvaks teemaks on mälu tähtsus ja kurjuse olemus.
Vaimuvalgus, haridus, lugemisest tõusev tulu näibki olevat Perviku viimaste aastate teema. «Kirjatähtede keerukas elus» (2012) tehakse tutvust tähtedega, «Tähenärija ja Kriksadull» (2015) jutustab lugemismõnust ja raamatukogust, «Väikeses veidras linnas» (2009) elavad härra LugemisHull ja härra RaamatuHull, «Hädaoru kuningas» (2016) peituvad riigi hädad mineviku unustamises, harimatuses ja väheses lugemises.
Pervik soovis Tähekese lugejatele, et nood loeksid raamatuid ning nendest sõnu ja teadmisi meelde jätaksid. «Kui kohe kõigest aru ei saa, pole hullu, küll hiljem taipad, milles asi oli, ja küll siis kulub marjaks ära.» Aino Perviku taoline tark lastekirjanik kulub eesti lastele vägagi marjaks ära! Palju õnne sünnipäevalapsele ja ootame uusi raamatuid!
/nginx/o/2017/04/12/6543253t1h47de.jpg)
