Sisukord
Arvustused
Postimees
22.04.2017
Eesti Dilbert Male Horoskoop Palju õnne Tagakülg Tähelepanu euroopa naaritsal Meedikute streiki ilmselt ei tule Kaido Kama koondamine loob sõnavabadusohu õhustiku (29) Eesti lühiuudised Tartu hruštšovkadest saavad smartovkad Balti riikide ühine juubelimünt Valgamaal said mulda kümned tuhanded puud Jyväskyläs märatsenud uusnatsid pääsesid kergelt Mälumäng Omanik sai tagasi 14 aasta eest varastatud jalgratta Talvik: aitab hoolekandeühiskonnast! (18) Eestlased hoiavad hruštšovkad alles (2) Majandus KOHALIK VAADE: Kas kõikvõimsa Antoni hiilgus on otsakorral? Välismaa Prantsusmaa valimised tulevad pingelisemad kui kunagi varem KOHALIK VAADE: Kas kõikvõimsa Antoni hiilgus on otsakorral? Jyväskyläs märatsenud uusnatsid pääsesid kergelt Arvamus EKI keelekool: domineerib ja manipuleerib Dagmar Lamp: Missis Aasta Abielunaise valimised 2017 (5) Aasta visa (5) Sesterile vastumeelsed maksud (2) Juhtkiri: Eesti valija otsib oma mamma Merkelit (5) Utoopiline mees Mélenchon (2) Edasi 1987. aastal: Karl Linnas saadeti Nõukogude Liitu (1) Mihkel Solvak: palju erinevaid konservatiive Nüganeni läbikukkunud lavastus (4) Cornelius Hasselblatt: Kalevipoja sõnum Ene Pajula veste: mammi loodab eestlaste tervele mõistusele (25) Kultuur Vikerkaar loeb. Milline on seos inimese ja tema mälestuse vahel? Aja auk. Puhka rahus, Mika Vainio Tulevik on tunni aja pärast Nädala plaat. Meie aja parim Nüganeni läbikukkunud lavastus (4) Sport Tiitlikaitsja plindris Spordi lühiuudised Mariel Gregor: Kel tähelepanu all käsi värisema hakkab, sel pole tippsporti asja Kindlasse kaotusseisu jäänud Tartu loodab veel muinasjuttu kirjutada NHList unistav kanadalane tuleb Eesti hokit uueks looma Lihtlabane rahahimu võinuks külvata surma Kas Atletico saab lõpuks revanši? Tarbija Sõrmejäljelugejaga pangakaardid on kohal Kuidas tõrjuda pahatahtlikke? Tarbijakülje lühiuudised Kas odavat ja kvaliteetset veini on võimalik supermarketist osta? (6) AK Selitatud sõnad ja sõnumid Müüa miljööväärtusliku vaatega korterid (2) Andrei Makarevitš: küsimusest «Kelle oma on Krimm?» on juba kõrini (12) Mihkel Solvak: palju erinevaid konservatiive Artemi Troitski: ajamasin, mis ei roosteta (1) «Grammatika ülistust» ülistades Uus eesti ooper otsib sõjakogemuse tähendust (1) Vikerkaar loeb. Milline on seos inimese ja tema mälestuse vahel? Lumehelbel pole kunagi vaja tunda, et ta on laviinis süüdi? Eesti kultuuri täheatlas: Eesti esimene kultuurigeenius Aja auk. Puhka rahus, Mika Vainio Nädala plaat. Meie aja parim Tulevik on tunni aja pärast Cornelius Hasselblatt: Kalevipoja sõnum Arter Fotolugu: müstiline kogemus uppunud vangla kohal (2) Horoskoop Sõiduproov: Opel Insignia. Värske lipulaev näitab, kuidas sooritada kohustuslikku kava VIDEO! Arengut pole ollagi? Sa vajad trennirestarti! Kogu tõde kohvist Kohvinaudingu nimel Miks vaatavad inimesed õudusfilme? (10) Sauvignon Blanc on Uus-Meremaalt tagasi Väga visad hinged: naised, kes näitavad meestele kandu Vaata Eesti sõjaväe esimesi vorme (1) Ilmakuulsad triibud Riigisekretär Heiki Loot - mees peaministri selja taga Videokassetid tõid lääne massikultuuri Eestisse (1) Filmiarvutus «Reaalselt tundmatu»: sihtpunkt või teelolek? Ära eksi metsas ära, matkaäpid aitavad! Meelelahutus Koomiks Sudoku

Lumehelbel pole kunagi vaja tunda, et ta on laviinis süüdi?

3 min lugemist
Ron Jonson. FOTO: Internet.

Valdavas osas õhtumaades kadus avalik häbistamine 18. ja 19. sajandi vahetuse paiku. Humaansed väärtused võitsid aegamisi barbaarseid praktikaid, kus kiiremini, kus aeglasemalt. Üks Ameerika Ühendriikide rajaja, peenetundeline Benjamin Rush kirjutas 1787. aastal essee, milles kutsus üles kuulutama ebaseaduslikeks jalapakke, piitsutamist, häbiposti ning kogu seda jäledat ja jõhkrat vaatemängu, mida toonased karistused hõlmasid.

Ta soovitas selle asemel viia kurjategija kuhugi varjatud kohta ja teha talle kehalist valu, sest avalik alandamine on liiga julm. Benjamin Rush arutleb: «Avalikku teotust peetakse kõikjal jubedamaks karistuseks kui surma. Näib kummaline, et avalik teotus võeti kasutusele surmast leebema karistusena – kas me siis ei teadnud, et inimmõistus jõuab igas valdkonnas tõeni harva enne, kui on kogenud eksimuse äärmust.»

Aastal 2015 avaldas Briti ajakirjanik ja publitsist raamatu «Ah et sind on avalikult häbistatud», mis leidis elavat ja tunnustavat vastukaja. Selle arutleva uurimuse lühisõnum kattub ühe peatüki pealkirjaga – «Inimene laskub tsivilisatsiooniredelil mitu astet madalamale». Jon Ronson käsitleb avaliku häbistamise tagasitulekut seoses sotsiaal- ja netimeediaga. Ta toob ridamisi näiteid, kus avalik häbistamine või isegi hirm selle ees on nii suur ja talumatu, et inimesed eelistavad kergemat karistust – (vaba)surma. See teema pole ka meile võõras: nii mõnigi juhtum teismelistest, kes valivad netihäbi eest põgenemiseks vabasurma, on meil meediast läbi jooksnud (peaaegu iga laps, keda lastepsühholoog nüüdsel ajal kohtab, on saanud haiget millegi pärast, mis juhtus sotsiaalmeedias).

Jon Ronson käsitleb eelkõige siiski vähem fataalseid juhtumeid, kus hävivad «pelgalt» töökohad, perekonnad ja saavutusvõimalused. Võtame ühe kohaliku näite. Septembris 2016 ilmus uudiseportaalidesse järgmine pealkiri: «Järvamaal teipis sobitusrühma õpetaja autistlikul lapsel suu kinni». Sekunditega mobiliseerus hord tugitoolikohtunikke ja hiireklikitimukaid ühes isikus ning kogu kommentaarium tõusis hoobilt tagasõrgadele, silmad verd täis ja hinges pidulik õiglusjanu, ning asuti võistlema selles, kes suudab «sadistkasvatajale» õiglasema (loe: julmema) saatuse välja mõelda.

Möödus mõni aeg ja ilmus teine uudis: «Lapsel teibiga suu sulgenud õpetaja jäi tööta». Ja viimaks novembris ilmus veel üks uudis, milles anti teada, et prokuratuur lõpetas kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu. «Kriminaalasja materjalidest selgub, et erivajadustega nelja-aastane poisslaps hakkas lasteaias uinaku ajal hääli tegema, millega segas teisi lapsi. Kasvataja üritas last sõnadega maha rahustada, kuid see ei mõjunud. Pärast seda võttis kasvataja umbes 3 cm pikkuse maalriteibi tükikese ja palus lapsel seda oma sõrmega suu peal hoida. Laps pidas sellist tegevust mänguks ning jäi rahulikult magama.» Ja veel selgus, et «lisaks sellele jõuti järeldusele, et kõnealust sündmust kirjeldanud meediakajastused olid eksitavad» (Õhtuleht, 24.11.2016).

Ei midagi erilist, lihtsalt lühinägelik karjainstinkt ja üks hävitatud psüühika, ei muud. «Mõnikord tundub, et me eelistame pigem, et keegi end ära tapaks, selmet sotsiaalmeedias igav päev oleks,» nendib Ronson mõrult.

Üle mitmesaja aasta on meil jälle võimalus määrata, kui karm on karistus. Ja seda ilma vähimagi kompetentsita, toetudes kuulujuttudele ja üleväsinud netilehetoimetaja pealkirjavalikule. Jon Ronsoni raamat aitab teadvustada, milline julm ja barbaane monstrum võib olla uudne tehnoloogia, kui see annab võimenduse inimese sotsiaalse loomuse tumedamatele tungidele. Alalises klikinäljas internetimeedia sõnastab uudisnupu võimalikult skandaalselt, isegi kui seal nime ei kasutata, guugeldatakse see minutitega välja ja sotsiaalmeedias vallandub primitiivsest ja nartsissistlikust õiglusjoovastusest kantud nõiajaht.

«Kas Twitterist on saanud omakohus?» küsib Ronson. Ta vastab: «Meist kellelgi ei tulnud pähe mõelda, kas inimene, keda olime äsja häbistanud, tundis end hästi või oli omadega läbi. Kui häbistamine toimub nagu kaugjuhtimise teel tehtud droonirünnak, siis ei ole vaja vist kellelgi mõelda, kui metsik see ühine jõud võib olla. Lumehelbel pole kunagi vaja tunda, et ta on laviinis süüdi.»

Sotsiaalmeedia puhul oli suurepärane, et see andis hääle hääletutele inimestele. Ärgem muutkem seda maailmaks, kus kõige targem viis ellu jääda on taas hääletu olla.

***

Jon Ronson

«Ah et sind on avalikult häbistatud»

Tõlkinud Hels Hinrikson

Hea Lugu 2017

240 lk

Seotud lood
21.04.2017 24.04.2017
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto