P, 26.06.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Instituut muutuste tuules

Tartu Popi ja Roki Instituudi uue albumi arvustus
Margus Kiis
, kriitik
Instituut muutuste tuules
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
TPRI albumi «Sfääride muusika» kaas.
TPRI albumi «Sfääride muusika» kaas. Foto: Tartu Popi ja Roki Instituut

Tartu Popi ja Roki Instituut on tegutsenud juba oma tosin aastat ja kaugele jõudnud. Ega peale Metsatöllu teisi USAs tuuritavaid eesti ansambleid ei teagi. Allakirjutanu oli tunnistajaks nende esimesele kontserdile üldse ja on vahelduva eduga bändi tegemisi jälginud kõik need aastad. Teab võrrelda.

Aegade jooksul on ansambel rohkem ja vähem muutunud. Koosseis on aastate jooksul omajagu vaheldunud. Algkoosseisust on paigale jäänud juhtfiguurid: klahvpillimängija Kristiina Reidolf, kitarrist-laulja Siim Randveer ja kunstnik-poeet Silver Sikk, klahvimees Kaspar Aus on ka juba väga ammusest ajast rivis. Ülejäänud liikmed on tasapisi välja vahetunud. Praegu on grupis veel naislauljad Pille Vilgota ja Maarja Mitt, trompetist Tanel Aavakivi, bassist Peeter Piik ja trummar Martin Tamm.

TPRI alustas kunagi üpriski truude briti ansambli Stereolab järgijatena. Stereolab segas kokku 60ndate easy listening'i (mida meil tuntakse rohkem «vikerviiside» või «meeleolumuusika» nime all), 70ndate elektroonika-katsetused ja 90ndate kompleksivaba vaimu. Samamoodi alustas ka TPRI – õrnad naishääled lõõritamas nõukanostalgilistest märksõnadest kubisevat Silver Siku lüürikat, pillimehed segamas poppi ja krautrock’i eksperimente. Hilisematel aastatel on eksperimentaalsus bändil vähenenud ja popilik lähenemine arenenud. Aga edu suurenenud.

Siseinfo järgi pidi «Sfääride muusika» tulema hoopis surf-muusika album, USA bändide Beach Boys, Jan & Dean laadis, aga ilmselgelt pole plaanist asja saanud. TPRI vanade fännide rõõmuks peab ütlema, et üldiselt on vana hea Instituudi saund jäänud samaks ja album demonstreerib endiselt ansambli võimekust stuudios. Kuid...

«Sfääride muusika» näitab, et ansambel on loominguliselt vaikselt muutumas. Alguses domineerinud Stereoloabist inspireertud stiil, naishääled ja vastavad kompositsioonid on kõrvale jäämas. Nüüd on ülekaalus Siim Randveeri lood, mida ta vokaalselt ise esitab. Siimu eeskujud on pigem 70ndate alguse teismepopp ja bubblegum, mida omal ajal ehtisid üllatavalt keerulised seaded ja muusikalised lahendused. Randveeri lood («Pimesi», «Meteoor», «Shangri La», «Lootuse õppetunnid» ja «Töölisklassi apogee») tuletavad meelde selliseid artiste nagu Edison Lighthouse, Norman Greenbaum, David Essex, Osmonds jpt. Aga väga ka noore Olav Ehala loomingut. Siim Randveer laulab stiilselt rohelise Jaak Joala või «Don Juan Tallinnas» Lembit Ulfsaki moodi. Reidolfi lood (tiitellugu ja «Marseille») jätkavad vanad head TPRI liini, siin suuri üllatusi pole. Muljetavaldav stabiilsus.

Kui kontsertidel on TPRI endiselt armsalt kohmakas, siis stuudios demonstreerib grupp kadestusväärset leidlikkust ja kõlalist mitmekesisust, kasutades ära kõiki tänapäeva tehnoloogia võimalusi. Samas kasutatakse lisaks bändile keelpillitriot, saksofoni ja erinevaid löökpille. Saund on stiilne ja mitte liiga ambitsioonikas. Mõneti see ongi TPRI suurim puudus – hillitsetud ja värskendavate ekstreemsuste vältimine. Jääb mulje, nagu oleks liiva lauaga tasandatud, teravused puuduvad.

Kuna Randveer sellel albumil juba domineerib, siis võib «Sfääride muusika» olla ka omamoodi üleminekuplaat. Aga futurismiga – isegi retrolikuga – ei tea kunagi, kuhu edasi läheb.

***

Tartu Popi ja Roki Instituut

«Sfääride muusika»

Minty Fresh

2017

Märksõnad
Tagasi üles