Jaak Aaviksoo: Eesti läbis pronksiöö-eksami rahuldavalt

25. aprill 2017, 18:49 4 min lugemist

Eesti jaoks kõige olulisemaks kogemuseks pean inimesteni jõudnud mõistmist, et vägivaldne riigivastane tegevus on ka Eestis arvestatav reaalsus ning meil tuleb selleks valmis olla, kirjutab Jaak Aaviksoo, kes 2007. aastal oli kaitseminister (toona IRLi liige).

Tellijale

Kümne aasta eest 26. aprilli varahommikul üle Tõnismäe linna poole sõitvad tallinlased leidsid Aljošana tuntud pronkssõduri taraga piiratuna ja valge telgiga kaetuna – vastavalt sõjahaudade kaitse seadusele olid alanud väljakaevamised väidetava matmispaiga kindlakstegemiseks.

Nii kõlas valitsuse asjakohane selgitus, ent ettevõtmine ja selle järelmid asetusid juba toona hoopis laiemasse, nii sise- kui välispoliitilisse konteksti ning omavad tagasivaates veel olulisemat, isegi märgilist tähendust. Püüan järgnevalt vastata küsimustele, miks see aset leidis, mis oleks võinud minna teisiti, mida sündinust õpiti ja kuidas kõike seda hinnata tänaste teadmiste valguses.

Eestist leiab ridamisi eri võõrvõimude sümboleid ja mälestusmärke ning valdavalt oskame sellesse keerulisse ajaloolisse pärandisse rahulikult suhtuda. See rahumeelsus aitab mõista, miks Aljoša üheksakümnendatel aastatel «Kõigi langenute mälestusmärgiks» ümbernimetatuna rahule jäeti – oli, mis oli, meie tahame eluga edasi, mitte tagasi minna. Võimuvahetus Kremlis muutis olukorda – imperiaalsete ambitsioonide taassünd tõi endaga kaasa ridamisi samme olukorra destabiliseerimiseks «lähivälismaal», riikides, mida käsitleti (ja käsitletakse jätkuvalt) Venemaa «erihuvide piirkonnana». Tallinnas koondusid need jõupingutused pronkssõduri juures toimunud ja aasta-aastalt eskaleerunud võidupüha tähistamisele, mis eelneval, 2006. aastal olid viinud vägivaldsete kokkupõrgeteni. Teabeandmed osutasid jätkuvale tahtlikule konflikti õhutamisele, vägivalla laiendamisele ja selle suunatud propagandistlikule kajastamisele üleilmses meedias. Valitsuse väljakutseks oli see trend murda ja tagada kodurahu. Väljakaevamistega alustamine oli seega välis- ja julgeolekupoliitiline otsus, mitte parteipoliitiline vägikaikavedu või keelekogukondade vastandamisele suunatud samm, nagu kohati tavatsetakse arvata.