Sisukord
Arvustused
Postimees
21.02.2020
Isamaa Huawei-ohu koosolekul osales Huawei lobist (4) Eesti Kõlvart usaldab abilinnapead, opositsioon mitte (2) Lavly Perling reformib Ukraina prokuratuuri (3) Kliimamuutus sunnib metsatüli lõpetama Kaitseväest ajapikendust saanud noor: seni on enesetappu takistanud relva puudumine (53) Majandus Sealt tulevad maailma suurimad teemandid (2) Tere alustas Kruuda tehtud võlgade maksmist Helme ennustab Euroopas raskeid eelarvekõnelusi Välismaa Taani annab Misāne Lätile välja (1) Saksa radikaal mõrvas kümme inimest GRU võis korraldada keemiarünnaku ka Sofias Rootsi parlamendi spiiker: meie demokraatiale tehti stressitaluvustest Arvamus Juhtkiri: mida teha kroonijuveelidega? (2) Herman Kelomees: linnainimeste maaelu (1) Martin Mölder: erakondliku eelistuseta valijaist (2) Riina Solman: sõltuvusest peab olema väljapääs (7) Ene-Margit Tiit: Kapatoobri kooli lugu (4) Meie Eesti Aleksei Lotman: metsamajandus kestlikuks – kiiresti! (1) Anu Aug: riigimetsas toimuva üle otsustamine vajab selgeid reegleid (1) Lauri Laanisto: tükeldamise tundlik teadus Kultuur Lelulugu Eesti moodi ehk mida arvata «Sipsikust»? (3) Sport Nurgeri elu Hispaanias: võib-olla ongi parem, et alati treenerist aru ei saa Eesti jõudis MMil paarissegateatesõidus esitosinasse Kontaveidi teekond lõppes veerandfinaalis Tallinn Kõlvart usaldab abilinnapead, opositsioon mitte (2) Tartu Tormituuled uhtusid Peipsi randa tapva taime (8) Ringkonnakohus jättis Martin Halliku hiigelhüvitiseta (2) Ulila rahvas soovib kõnniteed kiiremini kui võimalik (1) Tartlased tähistavad vabariigi aastapäeva mitu päeva Meelelahutus Koomiks Sudoku

Valgus tuleb silmadest. Taasavastamas Suumani luulet

5 min lugemist
Aleksander Suuman. FOTO: Rauno Volmar / Ekspress Meedia

Tõnu Õnnepalu koostatud ja põhjalikult järelsõnastatud Aleksander Suumani (25. aprill 1927 – 19. aprill 2003) valikkogu lõpetab luuletus «Õhtu». See mõjub otsekui raam ühele biograafilisele maalile – aga sellisena tulevatki Suumani sõnul tema luulet võtta –, mille esimeseks pintslitõmbeks on luuletus «Hommik».

Lugegemgi nüüd, kuidas see kõik algas ja kuidas lõppes. Niisiis, 1960. aastal endale juba kunstniku ja kunstiõpetajana nime teinud Suuman seisab staffelei või maalipuki ees – ta ei ütle «molbert» ja ei meeldi talle ka need teised nimed – ning kirjutab sinna:

                                                Joonistasin metsa

                                                ja metsa kohale päikese.

                                                Inimesed ütlesid:

                                                see on hommik.

                                                Keegi ei öelnud õhtu.

Ja nelikümmend kolm aastat hiljem, 2003. aasta Loomingu märtsinumbris (mida autor sai veel mõni nädal enne surma näha) ning nüüd, luuletaja 90. sünniaastapäevaks ilmunud valikkogu 500. leheküljel – eks mõju seegi omal moel lõpetavalt! – saame lugeda:

                                                Koer tuleb koju

                                                keerutab kõrget rohtu

                                                põrandal maha

                                                Maailmaruumi

                                                palkseinad on hämaras

                                                nurgad pimedas

                                                Eestlane ütleb

                                                neli teevad pesa ja

                                                kaks näitavad tuld

                                                Et valgus tuleb

                                                silmadest arvas juba

                                                Aristoteles

Neid kahte luuletust ühendab sattumusliku alguse ja lõpu, lõuendi ja raami koosolu kõrval pildilisus ning selle maalija/autori kommentaar – läbiv tunnusjoon Suumani luulele. Üks hilisluuletus kõlab nii: «Selgitasin Aadu Hindile / Tühi pind teksti ümber / Ei ole paberi raiskamine / Vaid paspartuu pildile». Vabavärsi vormiski võib näha naasmist algusse. Vahepeal on aga Suuman kirjutanud neli luulekogu, enamasti puhtariimilisi, sageli juhanliivilikult lihtsatest (etle või lastele!) nelikvärssidest koosnevaid salme, sekka sonettegi, kuni 1980. aastal ilmub «Meil siin Hüperboreas», Tõnu Õnnepalu sõnul Suumani magnum opus, mis valikkogus ka tervikuna taastrükitud.

Seejärel lakkab Suuman luuletamast nii, nagu tavaks oli. Riimilisus ammendab end. Seni kasutatud lihtne vorm olevat tulenenud luuletaja hinnangul sõnatagavara väiksusest, sõnastikkegi olevat ta kasutanud mitte niivõrd keele enda, kuivõrd mõtte pärast. Nendes arvamistes Suuman siiski alahindas ennast. Tänane Suumani lugeja peab paljudes kujundites kasutatud sõnade tähenduste selgitamiseks pöörduma Saareste poole: loha, ulviauk, muub, padulane, pahr jt. Suumani riimiline luule on pedantsuseni viimistletud, mitmed võrdpildid panevad oma üllatuslikus täpsuses ahhetama. Luuletamisviisi radikaalne muutus viib Suumani ääremaale. Aga nagu Õnnepalugi täheldab, «luule enda positsioon ühiskonnas ja kirjanduses muutus täielikult, luulest sai ääremaa».

Ääremaaks on luule jäänud tänini, kuigi seda võib nimetada ka nišistumiseks. Suumanile olevat seesugune taandumine sobinud, arvab Õnnepalu, sest ta on ise «ääremaade mees, ääremaade luuletaja», mõnikord Eestimaa Siberiks kutsutud Alutaguse laantest pärit. (Õnnepalu: «Alutaga on Suumani algus ja selle alguse kuma sees on kogu tema tee.») Kodukoht kannabki nime Metsaküla. «Luuletamine on mets», kuhu võib eksida, ütleb Suuman luulekogu «Mälestus on metsast rohelisem» (2000) avaluuletuses. Aga enne seda on veel kaks kogu, mille pealkirjaski «mets»: «Nofretetega metsas» (1986) ja «Kui seda metsa ees oleks» (1989).

Viimati nimetatu on toimetajate-korrektorite nuhtlus, sest kõik tahaksid tunnistada selle pealkirja ekslikuks. Aga Suuman ei võõrista metsa, ei igatse nagu Liiv selle taha Peipsit nägema. Suuman leiab oma mere ja saare hoopis Vilsandil. Ta lapsepõlve maastikud on aga läbinisti ürgmetsased. «Laul olemisest» algab nii: «Ürgmetsa puuna oma kõrgusjärku / ja valgusesse kuuluda vaid tohid». Suumani kodu läheduses on veel sellised külad nagu Kõrve, Kõrvemetsa, Sootaguse. Katkuallikast (!) alguse saav Pedja jõgi ümbritseb kaarega Suumani vanemate talukohta, mis jääb kaheksa kilomeetrit Simunast. Mitu luuletust on kirjutatud Simuna murrakus.

Simunaga sulgub Eesti Siber. Kogesin seda ise aastaid tagasi, kui Peipsi äärest sibula- ja kalalaadalt Tallinna naastes ei pööranud õigest ristmikust ära ja märkasin Lohusuus, et olen teel hoopis Narva. Siis sai suund võetud Avinurme kaudu Simuna peale. Oli pime augustiöö. Kitsal, lõputuna tunduvalt, läbi laane kulgevalt asfaldilindilt tõusid autolaternate valgusvihus lendu jumal teab mis linnud nagu Hitchcocki filmis. Kui silt teatas «Simuna», siis tundsin, et olen pääsenud. Simunaga algavad põllud Väike-Maarjani välja. Väike-Maarjas käib Suuman gümnaasiumis, minu akadeemiline ema Maie Kalda on tema klassiõde. Sealt edasi kunstiõpingud Tartus, vahepeal õpetajana Rakveres, siis taas Tartus ja seejärel viis suve Vilsandi saarel, millest saab Suumani Hüperborea, «täpsemalt Thule», nagu kuulutab Hüperborea-raamatu avaluuletus.

1987. aastal saan Kirjanike Majja korteri (Harju 1-24). Kõrvaltrepikojas (Harju 1-14) elab Suuman. Kohtume õue peal sageli, niisama sageli ka Harju tänava ja Toompea ümbruses, kus Suuman teeb oma jalutusringe. Metsikud 90ndad toovad Vana-Posti tänavale, kuhu meie toaaknad avanevad, restoranidest ja baaridest valguvaid öiseid kaklejaid. Veri lendab, karjed ja politseiautode sireen. Alatasa pekstakse sisse Vana-Posti ja Harju tänava nurgale jääva kosmeetikapoe vitriine. Suumani korteri seinte taga rammib Pegasuse elektrooniline tümps. Ei saa magada ega keskenduda, kurdab Suuman mulle õue peal. Seesama on nähtav luuletuseski: «Palun Pegasust olla tasem / On viis minutit tasem // Kutsun talle kaela politsei / On pool tundi vait».

Jälgi oma olemistest-tegemistest on täis kogu Suumani luule pärast Hüperboread. Ta nimetab seda «isiklike asjade ülesmärkimiseks». Leidub hulk portreid, paari pintslitõmbega veetud, teiste hulgas majanaaber Mihkel Mutist ja ka siinkirjutajast (luuletus «Võõras»): «Peatab mu Viru tänaval / Loeb peast ette luuletuse / Mille Veidemann ammu kuulutas / Väljaspool kirjanduse olevaks // Lahkume paberilehekõhinal». Ei oleks hakanud seda luuletust tsiteerima, kui siingi ei leiaks me Suumani «kommentaariumile» iseloomulikku, nimelt, et luuletuse pealkiri on lihtsalt esiletõste, sest see käivitub juba pealkirjast alates.

Kas olen tõesti Suumani mõttevisandeid, mingist seletamatust poeetilisusest õhkavaid tegelikkuse kommentaare (Suuman: «Tahan kõike võtta tegelikkusest») arvanud kirjandusväliseks nähtuseks? Ei või olla. 1985. aastal ilmunud essees «Kirjanduse piiridest» olen tsiteerinud luuletust «Tegemist kui palju» (valikkogus lk 302–303), kus autor ostab kuus jäätist, sööb nad ühtejärge ära, tundes seejärel kohutavat külma, joob siis peale vaarikavarreteed, võtab kaltseksit ja poeb vatiteki alla ning tunneb taas sooja. Olen seda luuletust näitena toonud mitte kirjandusest välja arvamiseks, vaid tõdemuse kinnnituseks, et kirjandust (resp luulet) ei konstitueeri enam kindel reeglistik, võimalus taandada teksti ühele kindlale tunnusele, isegi mitte kujundilisusele – neid jagub Suumanil piltkujundite näol hulgi –, vaid selleks on kontekst, sh autor ise.

Juba 1975. aastal on Jaan Kaplinski kirjutanud, et «looja on filter, mille läbi teisteni jõuab selitatud tõelus». Suumani puhul võtab see «selitatus» pildi vormi. (Suuman: «Luuletus on tegelikult pilt, ainult väline vorm on sõna.») Tegelikkuse, sh unenäolisuse refleksioon ja eneserefleksioon sulanduvad teineteisesse. Luuletuses «Võimaluste merel» sedastatakse nii: «Kirjanduse tegemine / on näpuharjutus kindlasti. / Aga näpuharjutus kirjandus pole. // Peab väga tahtma. / Niisama ja muuseas elujoont / ei vea!»

Siinkohal ongi oluline tulla Suumani viimse luuletuse viimaste ridade juurde. Suumani luule arvustustes on leidnud rõhutamist tema luule kummastus. Pastelselt salapäraseks jääb ta kogu oma loomingus. Viimases kujundis kasutab Suuman eesti mõistatust koerast ja siis topeldab selle Aristotelesega (!). Tema, jah, pani aluse õpetusele viiest meelest, arvas olevat kuuendagi, mida täna tunneme «kõhutunde», intuitsiooni või sünesteetilise tajuna. Aga tähtsaim Aristotelese väidetust on see, et meeleorganid loovad tajuvõimelisuse. Kui poleks silma, siis poleks valgust. Suumani «valgus tuleb silmadest» kätkeb värvide kõrval aga ka hingevalgust.

1980. aastal kirjandusteadlasele Endla Köstile antud intervjuus (raamatus lk 528) vastab Suuman küsimusele «Kellele adresseerite oma loomingu?» poolnaljatamisi, et teeb seda Sõnni tähtkujus sündinutele, sest on ka ise Sõnn. Aga lisab siis tõsinedes: «Olen märganud, et tuhat aastat tagasi kirjutatud luuletusi on väga huvitav lugeda. Ka minu ideaal oleks, et tuhande aasta pärast – ja kelle ideaal see poleks! – loetaks ühte minu luuletust. Sest kindlasti on minu tundelaadiga inimesi ka siis.» Sellest tuhandest aastast on tänaseks möödunud kolmkümmend seitse. Siiani on Suumani loomingu huvitavus kestnud. Tõnu Õnnepalu koostatud valikkogu väärib salvestamist raamaturiiulile. Ehk nahka köitmistki. Ootama tulevasi lugejapõlvkondi.

Aleksander Suuman

«Et valgusest vestelda. Luulet 1957–2003»

Koostanud ja järelsõna kirjutanud Tõnu Õnnepalu

Ilmamaa 2017

559 lk

Seotud lood
20.02.2020 21.02.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto