Sisukord
Arvustused
Postimees
29.04.2017
Eesti Male Mälumäng Palju õnne Dilbert Konnad suunduvad kudevetele Horoskoop Tagakülg Mainekatastroof (1) Enesekindlalt kõrgustesse Tarankovi tapja leidmisele viis uus töökorraldus Uue vangla sarikapidu Majandus Tuulepargi skandaal raputab valitsuse erastamiskava (4) Välismaa Trumpi sada seiklusrikast päeva (5) Kohalik vaade: Makedooniat raputab poliitiline maavärin (1) Politseihaarangud tööpaikadele Arvamus Juhtkiri: Trumpi sada (9) Kergendusohe Galliast (6) Aarne Saluveeri kaks nägu (1) Edasi 1972. aastal: kohtumõistmine Angela Davise üle jätkub Rein Veidemann: haridus kui (eesti) kultuuri funktsioon (1) EKI keelekool: keel kui moeasi (3) Kultuur Kriitiku hinnang: reketi «Super ei» on super okei (1) Johannes Pääsuke oli Eesti esimene juutuuber (1) Kas kreeklastelt on midagi õppida? Eesti kultuuri täheatlas: eestlasele eestipärane nimi Seisev seisundiplaat Aja auk. Inimese ja masina erootiline suhe Aarne Saluveeri kaks nägu (1) Sinustki võib saada koletis Sport Spordi lühiuudised Tänak kiirustas targalt, konkurendid lõhkusid autosid Kontaveit oli hea, aga Šarapova veel parem Kas Klitško suudab panna poksimaailmale viimase valusa põntsu? AK Kriitiku hinnang: reketi «Super ei» on super okei (1) Skandinaavia lastetoa sünge saladus Kas kreeklastelt on midagi õppida? Vene ajaloolane Repsi väljaöeldust: ei saa väita, et stalinlikul terroril puudus loogika (13) Valgus tuleb silmadest. Taasavastamas Suumani luulet (1) Vikerkaar loeb. Kuidas mõista iseennast? (2) Johannes Pääsuke oli Eesti esimene juutuuber (1) Tähepiletiga ameeriklane Seisev seisundiplaat Eesti kultuuri täheatlas: eestlasele eestipärane nimi Aja auk. Inimese ja masina erootiline suhe Rein Veidemann: haridus kui (eesti) kultuuri funktsioon (1) Peeter Langovitsi tagasivaade: McDonald’s kinnitas Eestis kanda (1) Kas heaolu teeb õnnelikuks? Soome-Eesti suhteraamat ei ole kollane ega mustvalge Arter Käsitööpaadiga Võhandu maratonil Kuhu minna Horoskoop Sinustki võib saada koletis Eksootiline näpuharjutus aias: vaata, mida põnevat saab kasvatada Eesti suves Lihasööjate kaitseks: kui sööd ainult porgandit, siis sured varsti ära (9) Linnapuhkus: paar päeva Helsingis Kaitseväe üldfüüsiline test: 261 punkti 300st. Ma sobin NATO-le! (1) Suur intervjuu! Iluvõimleja Janika Mölder: kui inimene on töökas, saab ta kõike Justin Petrone lahutusest: leina viimane osa (6) Spargel on köögi kevadekuulutaja Drag-queen: ma pole ju naine Sõiduproov: Volvo V90 Cross Country. Rootsi kunn (1) Kõige seksikam värv? Fuksia! Meelelahutus Koomiks Sudoku

Vikerkaar loeb. Kuidas mõista iseennast?

3 min lugemist
Marek Tamm FOTO: Eero Vabamaegi/PM/SCANPIX BALTICS

Olgu kohe alustuseks ära öeldud kõige olulisem: Aaro Toomela raamat on üks kõige ambitsioonikamaid teadustekste, mis eesti keeles viimastel aastatel kirjutatud. See on ühe tervikliku teooria lahtikirjutamine, mis ei soovi seletada ei midagi vähemat kui inimest vaimse olevusena, täpsemalt inimese psüühet, mida autor nimetab Minu Iseks.

Seda põhieesmärki püüeldes pakutakse otsekui möödaminnes vastused veel tervele reale küsimustele, nagu mis on elu, mis on mõtlemine, mis on keskkond, mis on teadvus, mis on emotsioon, mis on vabadus, mis on tahe, mis on isiksus, mis on meel, mis on kõne, mis on märk, mis on kultuur jne.

Kusjuures tuleb tõdeda, et tulemus on autori ambitsioonide kõrgusel, lugeja ees hargneb tõepoolest veenev teadusliku teooria esitus, lõpuni läbimõeldud psühholoogilise maailmaseletuse manifestatsioon. Mõistagi pole Toomela teos sündinud tühjale kohale, vaid põhineb tema enam kui paarikümneaastasel teadustööl, mille rohked viljad on seni olnud loetavad peamiselt inglise keeles. Tuleb vaid tunnustada autorit, et ta on võtnud vaevaks oma uurimistöö sünteesida eesti keeles.

Toomela teooria on korraga väga auahne ja väga lihtne. Kui katsuda see lühidalt kokku võtta, siis koosneb Toomela maailm mateeria elututest ja elusatest vormidest, elu on seega üks mateeria organisatsiooni vorme, psüühika aga üks elusa mateeria eripärastest vormidest, mis organiseerib individuaalse kogemuse põhjal oma käitumist organismile kahjulike keskkonnamõjude ennetamiseks. Niisiis on psüühika individuaalse organismi ja selle keskkonna suhestumisel tekkiv nähtus. Psüühika moodustab omalaadse funktsionaalse süsteemi, mille tähtsaimad osised on motiiv ja vajadused, retseptorid, mälu, tegevuse planeerimine, emotsioon ja mõtlemine.

Psüühikaga olendite seas eristab inimest teadvuse olemasolu, s.o suutlikkus mõelda iseendast. Selle eelduseks on kõnevõime, st võime kasutada keelemärke – «kõneta poleks inimest» (lk 30), nagu autor ise resümeerib. Kõnemärgiliselt ehk semiootiliselt psüühikas vahendatud keskkond ei ole muud kui kultuur – kultuur on seega see keskkond, mis on vajalik inimpsüühika tekkeks. Või nagu Toomela sedastab: «Inimeseks saadakse, mitte ei sünnita. Ja kultuur sünnib koos Inimese sünniga – iga üksiku inimesega uuesti» (lk 544).

«Kultuur, kõne ja Minu Ise» võlub oma suveräänsuses tänapäeva psühholoogia peavoolu suhtes. Autor ei salga, et peab põhiosa moodsast eksperimentaalpsühholoogiast kasutuks. «Erinevalt nüüdisaja põhivoolu psühholoogiast, kus uurijad ennast põhimõtteliste küsimuste esitamisega ei vaeva, tundsid õpetlased varem huvi ka oluliste asjade vastu,» tõdeb Toomela talle iseomase kuiva irooniaga (lk 481).

Seega otsib ta inspiratsiooni mitu põlvkonda vanematelt kolleegidelt, eriti 20. sajandi I poole vene psühholoogiast, ent ka mitmelt poolt mujalt, otsaga Platoni ja Aristoteleseni välja. Toomela peamine paleus on Lev Võgotski, ent tema suutlikkus leida teadusmõtte arhiivist üha uusi olulisi unustatud mõtteid on tõeliselt haarav. Selles kontekstis ei mõju isegi liialdusena tema karm tõdemus, et nüüdisaja psühholoogias valitseb «ebatavaliselt sageli olukord, kus tänapäevastele vastamata või halvasti vastatud küsimustele leiame sisukad vastused hoopis kaugemast minevikust» (lk 226).

Kuid kaugete eeskujude kõrval kasvab Toomela teooria väga selgelt välja kohalikust teadusliku mõtlemise traditsioonist, mida olen koos Kalevi Kulliga nimetanud «Eesti teooriaks» (Akadeemia nr 4, 2015). Toomela holistlik ja perspektivistlik lähenemine, mida ta ise nimetab struktuur-süsteemseks, jätkab väga selgelt Karl Ernst von Baeri, Jakob von Uexkülli, Wolfgang Köhleri, Juri Lotmani, Jaan Valsineri jt Eestiga seotud oluliste mõtlejate tööd (on muide üllatav, et Baeri ei mainita raamatus kordagi). Selles traditsioonis otsitakse ja esitatakse seletusi mitmekesisusele, tuletatakse üksik üldisest ja nähakse tervikus osade eristajat ning lähtutakse eeldusest, et iga subjekt loob ise oma ümbruse. Autori holistlik kreedo kõlab raamatus järgmiselt: «Igas Minu Ise süsteemi osas peegelduvad Minu Ise kui terviku omadused. Tegemist on meie teooria keskse printsiibi väljendumisega: terviku mõistmiseks peame mõistma osa ja osade mõistmiseks jällegi tervikut» (lk 430).

Toomela kultuuripsühholoogia suhe põhivoolu psühholoogiasse meenutab muide mitmes osas tänapäeva biosemiootika suhet põhivoolu bioloogiasse; selles seoses tundub, et Toomela teooria võiks saada biosemiootikast olulisi impulsse, eriti elu defineerimisel ja semiootilise vahendatuse paremal mõistmisel.

Kannatlikule lugejale, kes on vastu pidanud pea 600 lehekülge nõudlikku arutlust, on autor varunud teose viimastel lehekülgedel veel ühe üllatuse. Nimelt selgub, et tegemist on vaid esimese köitega pikemast ettevõtmisest, mis peaks sisaldama veel vähemalt kümmet raamatuköidet! Kui Toomela selle kirjutamismaratoni lõpuni välja veab, võib ennustada, et tegemist saab olema Eesti mõtteloo tõeliselt silmapaistva saavutusega.

***

Aaro Toomela «Kultuur, kõne ja Minu Ise» FOTO: Raamat

Aaro Toomela

«Kultuur, kõne ja Minu Ise»

EKSA 2016

590 lk

Seotud lood
28.04.2017 01.05.2017
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto