Sisukord
Arvustused
Postimees
29.04.2017
Eesti Male Mälumäng Palju õnne Dilbert Konnad suunduvad kudevetele Horoskoop Tagakülg Mainekatastroof (1) Enesekindlalt kõrgustesse Tarankovi tapja leidmisele viis uus töökorraldus Uue vangla sarikapidu Majandus Tuulepargi skandaal raputab valitsuse erastamiskava (4) Välismaa Trumpi sada seiklusrikast päeva (5) Kohalik vaade: Makedooniat raputab poliitiline maavärin (1) Politseihaarangud tööpaikadele Arvamus Juhtkiri: Trumpi sada (9) Kergendusohe Galliast (6) Aarne Saluveeri kaks nägu (1) Edasi 1972. aastal: kohtumõistmine Angela Davise üle jätkub Rein Veidemann: haridus kui (eesti) kultuuri funktsioon (1) EKI keelekool: keel kui moeasi (3) Kultuur Kriitiku hinnang: reketi «Super ei» on super okei (1) Johannes Pääsuke oli Eesti esimene juutuuber (1) Kas kreeklastelt on midagi õppida? Eesti kultuuri täheatlas: eestlasele eestipärane nimi Seisev seisundiplaat Aja auk. Inimese ja masina erootiline suhe Aarne Saluveeri kaks nägu (1) Sinustki võib saada koletis Sport Spordi lühiuudised Tänak kiirustas targalt, konkurendid lõhkusid autosid Kontaveit oli hea, aga Šarapova veel parem Kas Klitško suudab panna poksimaailmale viimase valusa põntsu? AK Kriitiku hinnang: reketi «Super ei» on super okei (1) Skandinaavia lastetoa sünge saladus Kas kreeklastelt on midagi õppida? Vene ajaloolane Repsi väljaöeldust: ei saa väita, et stalinlikul terroril puudus loogika (13) Valgus tuleb silmadest. Taasavastamas Suumani luulet (1) Vikerkaar loeb. Kuidas mõista iseennast? (2) Johannes Pääsuke oli Eesti esimene juutuuber (1) Tähepiletiga ameeriklane Seisev seisundiplaat Eesti kultuuri täheatlas: eestlasele eestipärane nimi Aja auk. Inimese ja masina erootiline suhe Rein Veidemann: haridus kui (eesti) kultuuri funktsioon (1) Peeter Langovitsi tagasivaade: McDonald’s kinnitas Eestis kanda (1) Kas heaolu teeb õnnelikuks? Soome-Eesti suhteraamat ei ole kollane ega mustvalge Arter Käsitööpaadiga Võhandu maratonil Kuhu minna Horoskoop Sinustki võib saada koletis Eksootiline näpuharjutus aias: vaata, mida põnevat saab kasvatada Eesti suves Lihasööjate kaitseks: kui sööd ainult porgandit, siis sured varsti ära (9) Linnapuhkus: paar päeva Helsingis Kaitseväe üldfüüsiline test: 261 punkti 300st. Ma sobin NATO-le! (1) Suur intervjuu! Iluvõimleja Janika Mölder: kui inimene on töökas, saab ta kõike Justin Petrone lahutusest: leina viimane osa (6) Spargel on köögi kevadekuulutaja Drag-queen: ma pole ju naine Sõiduproov: Volvo V90 Cross Country. Rootsi kunn (1) Kõige seksikam värv? Fuksia! Meelelahutus Koomiks Sudoku

Skandinaavia lastetoa sünge saladus

2 min lugemist
FOTO: Internet.

Erik Valeur on Skandinaavia krimikirjanduse superstaar, kelle 2012. aastal suurima vastava žanri preemia pälvinud debüütromaan «Seitsmes laps» täidab kõik Taani noir'i austajate ootused. Pompoosne põnevik hammustab hiiglasliku tüki, tegeledes samal ajal Taani heaoluühiskonna varjatud tumedama poole, hulga inimeste elulugude, poliitiliste skandaalide ja loomulikult keerulise mõrvalooga.

Seitse last raamatu pealkirjas tähendab prestiižika Taani lastekodu «beebide toa» seitsme voodi maimukesi, kelle elud hakkavad nelikümmend aastat hiljem pärast lapsendamist ja uue identiteedi pealesurumist taas põimuma.

See on üks «hygge» mõtteviisi ja maailma kõige õnnelikumate inimestega rikka superriigi kõige piinlikumaid saladusi, et veel kuuekümnendatel olid Taanis abordid keelustatud. Samas oli abieluvälise lapse kasvatamine naistele kohutav alandus, põhimõtteliselt välistatud, seega pani valitsus ohtra maksumaksjarahaga õla alla peaaegu et luksuslikele lastekodudele ja efektiivsele lapsendamisprotsessile.

Käima peal naised toodi sünnitushaiglas omaette tiiba, sünnituse ajaks pandi neile näole rätik, et nad beebit nähes liiga ei kiinduks, ja vallaslapsed viidi kohe ilma kummaltki osapoolelt nõusolekut küsimata minema. Seda peeti viisakaks ja humaanseks riigis, kus juba sama kümnendi lõpus algas legendaarse Christiania vabalinna armastusest ja kanepist läbi imbunud hipikommuun.

Erik Valeur veetis ise lapsena paar aastat ühes sellises lastekodus, enne kui tema vanavanemad suutsid ta süsteemi käest päästa. Täiskasvanult ajakirjanikuna karjääri teinud autor tahtis alati Taani lastekodudest uurimistöö kirjutada, kuid lapsendamisprotsessis saadud uue identiteedi läbipaistmatus tegi oma endiste mängukaaslaste ülesotsimise põhimõtteliselt võimatuks. Nii et ta otsustas oma kinnisidee ainese vastu suunata ilukirjandusse ja pälviski debüütromaaniga täieliku jackpot'i.

Mõnes mõttes on «Seitsmes laps» tõepoolest ideaalne Skandinaavia kriminull, mis täidab kõik kastikesed. Juba esimestel lehekülgedel pakutakse meile absurdselt salapärane laip rannal, kelle ümber on neli vihjet, millest lugeja saab kohe kinni haarata: surnud kanaarilind, pärnaoks, silmus ja raamat. Kas pole juba huvitav?

Sarnaselt Stig Larssoni «Lohetätoveeringuga tüdrukuga» või Anna Janssoni Gotlandi-raamatutega hakkab müsteeriumi lahendama ajakirjanik, kellele annab infot vanaldane politseinik. Sarnaselt ETV ekraanilt tuttavate kultussarjadega «Kuritöö» ja «Sild» on pealtnäha lihtinimestega juhtunud hirmsatesse lugudesse seotud kõrged poliitikud ja võimuesindajad.

Mind häirib Valeuri stiili juures kerge pateetilisus, lause iluga ja hetke poeetikaga mängimine, mis võis olla tingitud sellest, et aastaid kiire ning tabava ajakirjanikukeelega tegelenud autor sai lõpuks romaani kirjutades endale mõtte edasiandmiseks võtta nii palju aega, kui kulus. Ka vihjed ja sümbolid on kõik küllaltki klišeelikud, kuid autor väidab, et tahtis mängida kerge muinasjutulisusega. On ju meil olemas maagiline number seitse ja lapsed, miks mitte siis minna paar sammu üle võlli?

«Seitsmes laps» on mahukas, pikk, lood on läbi põimitud, keel ilutsev ja lugeja võib arvestada, et täidab Valeuri seltsis pikki õhtuid. Õnneks hoiavad mõrvalood, atentaadid, salapärased surmad, aastakümnete peale venitatud lugu ja eestlastele nii meelepärane skandinaavlus tähelepanu sadade lehekülgede kaupa enda käes ja igavuse üle ei pea kohe kindlasti kurtma.

Peaaegu kõik kriitikud, kes on Valeuri debüütromaanist kirjutanud, tunnistavad, et kui tema raamatusse sisse elada, on seda peaaegu võimatu käest panna, ja ma pean siinkohal nõustuma. Tegemist on tõelise meistriteosega omas žanris.

***

«Seitsmes laps»

Erik Valeur

Tõlkija Jaan Pärnamäe

Varrak 2016

604 lk

Seotud lood
28.04.2017 01.05.2017
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto