/nginx/o/2017/04/28/6600273t1hcc90.jpg)
Kohe, kui Johannes Pääsuke sajand tagasi filmikaamera kätte sai, hakkas ta tegema seda, mida me kõik tänapäeval oma telefonidega teeme. Auto sõitis – Pääsuke filmis. Lennuk lendas – Pääsuke filmis. Ilus kosk – Pääsuke filmis. Pritsimehed pidasid pidu – Pääsuke ikka filmis.
Loe sellest, mida kõike Pääsuke filmis ja mis on sellest tänapäevani säilinud, Jaak Lõhmuse põhjalikust ajaloolisest ülevaatest.
30. aprillil 2012 on Tartus väga ilus ilm. Öö vastu 1. maid on soe, ikka päris õige kevad. Niisugust asja ei juhtu eriti tihti.
See oli viie aasta eest. Miks seda mäletada? Ilus ilm on Eestis meeldejääv asi küll, aga ilmast olulisem oli vast see, et tookord peeti Tartus Eesti filmi sajandipidu. Üritus toimus Johannes Pääsukese (1892-1918) esimese filmikese «Utotškini lendamine Tartus 14. ja 15. aprillil» esilinastuse meenutuseks – see oli toimunud ülejõe kinos Illusion vana kalendri järgi 17. aprillil 1912.
Kunagine film ise on seni leidmata. Nii on ju ilusam öelda, mitte «pole säilinud», «on hävinud», ehkki Johannes Pääsukese esimese filmikatsetuse kohta oleksid need määrangud küllap vist õigemad. Aga lootus peaks jääma, sest väga palju vanu filme, mida päästmatult kadunuks on peetud, on viimastel aastatel ikkagi üles leitud. Palju neid vist enam peidus ei ole, aga midagi võib välja tulla kindlasti – mäletate ju mängufilmikese «Laenatud naene» leidmise juhtumit mõne aasta eest. Odessa katselenduri lennuatraktsioonidest on mõned filmipalad küll säilinud, aga mitte nendest lendudest, mis ta tegi Tartus. Noid etendusi kinnitavad üksnes lehelood ja päevapildid. Muuhulgas kinnitavad need allikad ka asjaolu, et ilm oli 105 aasta eest Tartus külm, lendurit assisteerivatel Krasnojarski polgu soldatitel sinelid seljas, pealtvaatajatel palitud üll ning mõnedel talvemütsid peas.
/nginx/o/2017/04/27/6597755t1h20cc.jpg)
Sellest, kuidas kultuuris ja mälus alles olevate, nähtavate ja kombatavate, mäletatavate seikade, asjade ja protsesside kõrval toimivad samuti vähem meelde jäänud, kombatamatud, «kadunud asjad», on kirjutatud kindlasti tubli raamatukogu jagu tekste. Iseküsimus, kui pädevalt saab seda tekstikogu üldse mõõtagi, sest paljusid asju tõepoolest ainult mäletatakse ja paljust saadakse ka ise(keskis) aru, ilma et alati tarku tsitaate appi võtma või arusaamist avalikult väljendama peaks. Niisamuti võib olla ka kaduma läinud või üles leidmata filmidega, mis võivad olla (olnud) sama olulised üldise kultuuriprotsessi arengus nagu needki, mida on õnn vaadata meie päevadeni. Tõepoolest, see on «kadunud aja meri».
Lennukifilmiga hoog sisse
Teater. Muusika. Kino teises numbris 1982 loetles filmiloolane Veste Paas Johannes Pääsukese filme aastatest 1912–1914, ka neid, mida omal ajal kinodes näidati, aga mis tänaseni säilinud ei ole.
Selgub (ja selles võib veenduda igaüks, kes soostub kulgema vana Postimehe digiveergudel), et üsna kohe pärast Raadil toimunud lennuatraktsiooni salvestamist keeras Pääsuke oma kaamera vänta taas ja kinno jõudsid värsked uudispalad kohalikest sündmustest. Kõigepealt tulid spordifilmid (eks ole loomulik, et karske, just 20seks saanud noormees tundis ka ise huvi spordi vastu): «Balti ülemaalised lõbulaste võistlusmaadlemised Tartus aprilli kuul 1912», «Tartu gümnaasiumi turni-pidu aprilli-kuul 1912», «Taara Seltsi võiduajamised 3. mail 1912». Need on esimesed kehakultuurifilmid, spordiringvaatepalad Eestis (sellal veel õieti Liivimaal ehk Tartus). Lehekuulutuses lisatakse filmipala pealkirjale märge «Looduse järele» või näiteks «Hästi õnnestanud ülesvõtted looduse järele», varsti lisandub ka märksõna «Estonia». See «looduse järele» tähendab tänases mõttes sündmusvõtet, tõsielufilmi. Aga miks «Estonia»? Mäletatavasti kandis Pääsukese filmiettevõte 1912. aasta kevadsuvest nime «Esimene Eesti kinopiltide tehas Estonia». Ja filme hakkas pärast Utotškini lennu jäädvustamist tulema vaata et igal nädalal, vahel ka harvem, aga vahel koguni kaks filmipala nädalas.
/nginx/o/2017/04/27/6597867t1he968.jpg)
Pritsimehed oma uhkete mundrite ning töövahenditega on sellal filmitegijate lemmikud kogu maailmas, nii ka Tartus. Kino Imperial toob linale filmikese «Tartu vabatahtliste tuletõrjujate suvepidu 6. mail 1912». See 18. mail (vkj) esilinastunud filmike on tänini teada üksnes lehekuulutuse kaudu, säilinud on aga Pääsukese kaks aastat hiljem tehtud umbes seitsmeminutine vaatepilt «Tartu Vabatahtlike Tuletõrjujate Seltsi 50. aasta juubeli pidu».
Esimese lennukifilmi mainimisega koos on meenutatud, et ka Johannes Pääsuke olevat koos sõpradega oma fotokaamera filmikaameraks ümber ehitanud. Võibolla nii oligi. Aga arvata võib, et üsna kohe astus ta samme endale ehtsa kinokaamera hankimiseks, sest filme hakkas ju järjest tulema. Teame nüüd ka, et Tartu elektritarbekaupade kaupmees Paul Lall tarnis sellal muu hulgas Tartu kinodele projektsiooniaparaate (hiljem Theodor Lutsule filmivõteteks ka valgustehnikat ja isegi toorfilmi). Miks ei võinud ta aidata juba 15 aastat varem üht noort aktiivset eestimeelset filmimeest vajaliku tehnika hankimisel? Kahjuks arhiividokumente selle arvamise tõestamiseks pole veel saanud aega leida.
Rahvusvahelise kaaluga uudisfilm
1912. aastal sõidab Tartu uulitsatel kuus autot, kinnitab Eesti- ja Liivimaa autoajaloo uurija Rene Levoll. Muidugi mõista on rahva huvi suur, kui Tartusse saabuvad rahvusvahelisest autorallist osavõtjad kokku 19-l oma aja parimal sõidukil . Üheks päevaks mitmekordistub Tartus liikuvate autode arv!
/nginx/o/2017/04/27/6597749t1h6e81.jpg)
17. juunil (kõik järgnevad kuupäevad vkj) Peterburist alanud rahvusvaheline autoralli jõuab päev hiljem Tallinna ja 19. juunil Tartusse. Sõitu alustanud 21 autost jõuab Tartusse 19 (kaks autot langesid teel Narvast Tallinna rivist välja. Mõlemad olid Bugattid, üks sõitis Jõelähtme kandis vastu sillaposti, teine põrkas kokku oinaga!) ja Riia poole edasi sõidab 20. juunil 16.
Osa võtavad mootortõllad Saksamaa, Prantsusmaa, Inglismaa, Belgia, Itaalia ja Hispaania autotehastest, mõni firmamärk tänaseni tuttav, nagu Lancia või Bugatti. Sõitjaid on muidugi mõista lisaks eurooplastele ka Venemaalt. Suuremad Eesti lehed, niihästi Päevaleht kui ka Postimees, kajastavad autorallit päris põhjalikult, Päevalehe reporter Milli Mallikas ehk Hugo Raudsepp lõpetab oma vaimuka veste värsketest autouudistest 20. juuni leheveergudel lausega «Tõsine kultura-nimene peab jooksma kui automobil ja lendama kui «Farman»...» (Farman oli Utotškini lennuk, mis 1912 tegi lennuetendusi ka Tallinnas). Nii et lennukite ja autode ajastu jõudmine Eestisse oli tollal märkimisväärse tähelepanu all: neid pidi jäädvustama filmilindile ja näitama ka kinos.
Ja nii linastubki Tartus kinos Imperial alates 29. juunist Johannes Pääsukese vändatud film «Rahvusvaheline automobilide võidusõit Keiserliku auhinna pääle, Tartusse tulek, Riiga tulek, ja Riiast edasi». Lisamärkusega «Hästi õnnestanud ülesvõtted looduse järele. Estonia film».
Seda tööd võiks pidada Pääsukese esimeseks rahvusvahelise haardega filmiks. Kaks kuud pärast esimest filmikatsetust! Kas ta ise sõitis kaasa Riiga või tellis sealselt operaatorilt kaastöö, selle kohta puudub informatsioon. Kas tema filmi hiljem ka Venemaal või teistes Eesti kinodes levitati – seda esialgu väita ei saa, aga oletada võib küll, et vähemalt katsetama selle levitamist pidi, sündmus oli ju igati huviväärt ja Pääsuke energiline ning ettevõtlik tegutseja. Õnneks on säilinud mõned fotod, muuhulgas ka ralliautodest Tartu uulitsatel.
/nginx/o/2017/04/27/6597873t1hd20a.jpg)
/nginx/o/2017/04/27/6597771t1h455b.jpg)
Eesti esimene laulupeofilm
23. ja 24. juunil 1912 toimus Narvas Venemaa eesti asunduste laulupidu. Selle sündmuse tähtsust Eesti isamaalise meelsuse arengus enne suur ilmasõda tuleks kindlasti uuesti kaaluda ja väärikalt hinnata, mitte üksnes laulupeoajaloolaste hulgas. See oleks eri jutt, tegemist oli tänapäeva mõistes väga rahvusliku ja samas multikultuurilise sündmusega: kohale saabus üle 50 laulu- ja pasunakoori Venemaa eesti asundustest (neid oli toona kokku umbes kolm ja pool sada) ja muidugi ka Eestist, esinesid näitetrupid ja muusikud Soomest, toimus kunstinäitus ja spordivõistlused, Eesti Kirjanduse Seltsi väljasõidukoosolek jpm. Narva laulupeo reklaam ja hiljem põhjalikud ülevaated ilmusid suuremates lehtedes ja mõnel pool välismaal (neist sai lugeda refereeringutest kodumaal). Kindlasti aitas see sündmus valmistada ette pinda rahvuslikuks liikumiseks, mis aktiveerus Peterburis 1917. aasta alguses, ja kõigele sellele, mis hakkas juba ühendatud Eestimaa kubermangus juhtuma veel enne maailmasõja lõppu.
Eesti filmiajaloo kontekstis on aga oluline, et Johannes Pääsuke oli Narva laulupeol kohal, filmis seda sündmust ja näitas meie esimest laulupeofilmi nädal hiljem kodulinna kinos. (Huvitav, et Veste Paasi kunagisest, 1982. antud filmiloetelust on see linastis välja jäänud.) Aga 1. juulikuu päevast etendus Grand Theatre Imperialis «Eesti asunduste laulupidu Narvas, 23. ja 24. juunil 1912...». Esimene eestlaste tehtud laulupeofilm, mis on tänaseni kadunud asjade hulgas.
Retk Setumaale
Üks Pääsukese vändatud tuntumaid filme, 1914. aastal valminud mängufilmi «Karujaht Pärnumaal» kõrval, on seni 1913. aastaga dateeritud «Retk läbi Setumaa». Kas või Postimehe vahendusel võib jälgida, kuidas sellal kasvab huvi meie rahvuslike juurte, hõimurahvaste ja samuti setude eluolu ning traditsiooni vastu. Nii Postimees kui ka Päevaleht refereerivad ungarlase Aladàr Bàni 1911. aasta Setumaa ekspeditsiooni Budapestis ilmunud kokkuvõtet. Maikuus toimuvad Setu kultuurietendused Tartus Vanemuises, Valgas jm. Postimees avaldab kirjutise «Petser», mis muide algab kloostri hiilguse kirjeldusega – samuti algab Pääsukese samal aastal alustatud film kõigepealt kloostrivaadetega Petserist.
Lühidalt kokku võttes võib 1912. aasta Eesti meedias näha Setumaa-huvi märgatavat elavnemist, ja et Pääsuke on just saanud oma käe valgeks filmide väntamisega, küpseb noore mehe peas küllap plaan esimeseks filmiretkeks Setumaale. Päevapilte on ta ERMile teinud juba niikuinii.
/nginx/o/2017/04/28/6600239t1hbc01.jpg)
/nginx/o/2017/04/28/6600369t1h14b1.jpg)
Tema järgmine film «Isamaa-sõja 100 aastase juubeli pidustused Barclay de Tolli mälestussamba juures, Tartus, 26. augustil s. a.» linastub kaks kuud pärast Narva laulupeo filmi, niisiis võib olla kindel, et Pääsukese esimene Setumaa-reis toimubki juulis-augustis 1912. Ja et sealt toodi kaasa filmimaterjali, tõendab ka see, et 1912. aastaga dateeritud fotodel kujutatud inimesi näeme ka Setumaa filmis, näiteks setu neiusid Võõpsust. Ja sama aasta lõpus, alates 30. novembrist 1912 on setukeste filmi esimene osa Tartu Imperialis ka ekraanil. Postimehe reklaam hüüab: «Setu suguvennad on Imperialis!»
Kokkuvõtvalt: Johannes Pääsukese «seni leidmata filmid» pakuvad huvi vaatamata sellele, et nad on ikka veel leidmata. Paljude teiste allikate vahendusel ning abiga on võimalik peegeldada nende filmide (kujuteldavat) sisu ja mõnel juhul, näiteks samast sündmusest tehtud fotode abil, mõnevõrra rekonstrueerida ka kaadris olnut. Kahjuks pole näiteks Narva 1912. aasta laulupeost tänase lõunani leitud ühtegi korralikku päevapilti. Aga aega otsimiseks on ju küll?
/nginx/o/2017/04/28/6600157t1h68c5.jpg)
Ilusat filmisünnipäeva, ja mitte ainult filmitegijatele!
* Artikkel ilmus 29. aprilli AKs pealkirjaga «Veel kord Johannes Pääsukese esimesest filmiaastast, AD 1912»
