Sisukord
Arvamus
Postimees
29.04.2017
Eesti Male Mälumäng Palju õnne Dilbert Konnad suunduvad kudevetele Horoskoop Tagakülg Mainekatastroof (1) Enesekindlalt kõrgustesse Tarankovi tapja leidmisele viis uus töökorraldus Uue vangla sarikapidu Majandus Tuulepargi skandaal raputab valitsuse erastamiskava (4) Välismaa Trumpi sada seiklusrikast päeva (5) Kohalik vaade: Makedooniat raputab poliitiline maavärin (1) Politseihaarangud tööpaikadele Arvamus Juhtkiri: Trumpi sada (9) Kergendusohe Galliast (6) Aarne Saluveeri kaks nägu (1) Edasi 1972. aastal: kohtumõistmine Angela Davise üle jätkub Rein Veidemann: haridus kui (eesti) kultuuri funktsioon (1) EKI keelekool: keel kui moeasi (3) Kultuur Kriitiku hinnang: reketi «Super ei» on super okei (1) Johannes Pääsuke oli Eesti esimene juutuuber (1) Kas kreeklastelt on midagi õppida? Eesti kultuuri täheatlas: eestlasele eestipärane nimi Seisev seisundiplaat Aja auk. Inimese ja masina erootiline suhe Aarne Saluveeri kaks nägu (1) Sinustki võib saada koletis Sport Spordi lühiuudised Tänak kiirustas targalt, konkurendid lõhkusid autosid Kontaveit oli hea, aga Šarapova veel parem Kas Klitško suudab panna poksimaailmale viimase valusa põntsu? AK Valgus tuleb silmadest. Taasavastamas Suumani luulet (1) Vikerkaar loeb. Kuidas mõista iseennast? (2) Johannes Pääsuke oli Eesti esimene juutuuber (1) Tähepiletiga ameeriklane Seisev seisundiplaat Eesti kultuuri täheatlas: eestlasele eestipärane nimi Aja auk. Inimese ja masina erootiline suhe Rein Veidemann: haridus kui (eesti) kultuuri funktsioon (1) Peeter Langovitsi tagasivaade: McDonald’s kinnitas Eestis kanda (1) Kas heaolu teeb õnnelikuks? Soome-Eesti suhteraamat ei ole kollane ega mustvalge Arter Sinustki võib saada koletis Eksootiline näpuharjutus aias: vaata, mida põnevat saab kasvatada Eesti suves Lihasööjate kaitseks: kui sööd ainult porgandit, siis sured varsti ära (9) Linnapuhkus: paar päeva Helsingis Kaitseväe üldfüüsiline test: 261 punkti 300st. Ma sobin NATO-le! (1) Suur intervjuu! Iluvõimleja Janika Mölder: kui inimene on töökas, saab ta kõike Justin Petrone lahutusest: leina viimane osa (6) Spargel on köögi kevadekuulutaja Drag-queen: ma pole ju naine Sõiduproov: Volvo V90 Cross Country. Rootsi kunn (1) Kõige seksikam värv? Fuksia! Meelelahutus Koomiks Sudoku

Rein Veidemann: haridus kui (eesti) kultuuri funktsioon

9 min lugemist
Emeriitprofessor Rein Veidemann. FOTO: SANDER ILVEST/PM/SCANPIX BALTICS

Kahte asja ei väsi rõhutamast eesti sotsioloogia isaks peetav ühiskonnateadlane Ülo Vooglaid. Nimelt et haridus on kultuuri funktsioon ja haridus on valmisolek. Võtan järgnevas essees lähemalt vaadelda, mida need aksioomidena kõlavad sedastused sisaldavad, pidades silmas iseäranis eesti kultuuri.

Funktsioon on kõigepealt millegi otstarbekohane talitlus. Kultuur talitleb hariduse kaudu, mis on olemuselt regulatiivne ehk korrastav ning juhatav, juhiseid järgiv või neid kujundav protsess. Olgu see protsess kirjeldatud sünkroonselt, õpetamise ja õppimise tasandilt, või diakrooniliselt, haridusajaloona.

Protsessi mõttes võib käsitada «kultuuri» ja «haridust» kattuvate mõistetena. Seda näeme juba sõna «kultuur» etümoloogias – lad k cultura agri –, mille keskmes on maa harimine, viljelemine, aga hiljem ülekantult keha, hinge ja vaimu harimine, ning teise tähendusena austamine ja kummardamine. Kattuvus ilmneb aga ka kultuurisemiootilises lähenemises. Nimelt, kultuur kujutab endast mittepärilikku informatsiooni ehk teadmiste, hoiakute ja käitumise süsteemi. Kultuur on kollektiivne intellekt, on tõdenud Eesti 20. sajandi kuulsamaid teadlasi Juri Lotman. Selle edasikandumine, mis ühtlasi tagab kultuuri kestvuse, leiab aset õppimise ja õpetamise teel. Õppimine ja õpetamine omakorda on osa kultuuri refleksioonist ja enesekirjeldusest, täpsemalt selle rakendamine.

Kultuuri tuleks siis käsitada kui memeetilist olma, mis, muide, viitab ka mälu ja mäletamise, minevikukogemuse – millest osa tiheneb traditsiooniks – olulisusele mõtte- ja käitumismustrite kujunemisel/kujundamisel. Olgu siinkohal osutatud, et kui õpetamisel/õppimisel usaldatakse mäletamine elektroonilistele andmepankadele ja otsingumootoritele, siis võidetakse andmete kättesaadavuse kiiruses, kuid võidakse kaotada seoste loomises ja süsteemsuses. Tegemist on paradoksaalse olukorraga. Kultuurinähtuste digiteerimine ühelt poolt turvab ja kasvatab kultuurimälu – ning me näeme, kuidas on muutunud kättesaadavaks kümned ja sajad tuhanded kultuurisäilikud, mis ennist varjusid arhiivisügavustesse. Teiselt poolt, kui elektroonilistel andmekandjatel sisalduv jääb passiivsesse olekusse, mis ligipääsetavusele vaatamata ei kõneta kasutajat, sest puudub

mentaalne võti ehk muster selle käibele võtmiseks ja süsteemi lülitamiseks, siis on tegemist fragmentide kogumiga.

Viimasel ajal ongi palju juttu tehtud teadmiste fragmentaarsest küllusest. Väljakutseks õpetajatele on saanud, k u i d a s panna erinevatest infokildudest kokku ning toimima  süsteemne tervik. K u i d a s vältida, et masinaga suhtlevast inimesest ei kujuneks talle endalegi märkamatult fragment ning masinamälusõltlane. New Yorgi ülikoolis õpetav vene kulturoloog, Tartu-Moskva semiootika koolkonda kuulunud Mihhail Jampolski on internetti nimetanud «postarhiivseks teadvuseks». Sama nime kandvas ülevaatlikus artiklis (Sirp, 1999, 4., 11., 18. juuni) kirjutab ta: «Varem toimus sündmuste arhiveerimine ja nende muutumine informatsiooni-simulacrum’iks teatud aja tagant. Näiteks, kõige operatiivsemal sündmuste informatsiooniks töötlemise vahendil ajalehel kulus selleks 24 tundi. Tänapäeval saab sündmusest silmapilk simulacrum

Internet kujutab endast Jampolski sõnul «arhiivi äärmiselt transformeerunud versiooni». Tähtis olevat aga ka see, et eksponentsiaalselt kasvava arhiivi kõrval on internet ka «suur virtuaalne kaubamaja». Omast käestki teame, et osa arhivaalide kasutamise eest küsitakse raha. Seega ei saa rääkida arhiivide täielikust kättesaadavusest, kui arhiivi kasutaja valikuvabadust piiratakse. Jampolski osutab ka sellele, et «interneti sogases vees triivides» ei märgata, kuidas sellele kuluvas ajas kaob võime vahet teha olulise ja ebaolulise või koguni kasutajaga manipuleeriva informatsiooni vahel. Martin Heideggeri tuntud esseele «Küsimus tehnika järele» (e k Akadeemia nr 6, 1989) toetudes väidab Jampolski, et «[Interneti] kasutaja võib valida vaid selle vahel, mis on arhiivi pandud, ning pretendeerib täiuse illusioonile, mis on tegeliku täiuse mõistes suhteline». Kuna narratiivsete tekstide osakaal internetis jääb suurusjärgu võrra alla teabele, mida «saab töödelda», siis interneti ülemvõim toob Jampolski arvates endaga «vältimatult kaasa narratiivse kultuuri kui ühiskondliku teadvust korrastava vormi üldise languse». On oluline täheldada ka seda, et interneti mälu «pole üksikisiku mälu, vaid isikupäratu arhiivi mälu».

Enne oma surma eelmise aasta 19. veebruaril läkitas maailmakuulus itaalia semiootik ja kirjanik, «Roosi nime» autor Umberto Eco oma lapselapsele avaliku kirja, mille pühendas inimese kõige tähtsamale varandusele, tema enda mälule. Ta tegigi seda murest aina suureneva hoolimatuse pärast inimmälu ning selle treenimise suhtes, mis on jõudnud koolidesse ning sealt edasi ka ülikoolidesse. Eco võrdleb mälu aju muskliga. Kui seda ei treenita, siis see kõhetub. Kui sinna midagi ei asetata äraõppimise ja meeldejätmisena, siis pole sealt ka midagi võtta.

Aga Ecol on mäletamise tähtsuse rõhutamiseks varuks veel üks võrdlus. Nimelt, tema nooruspõlves võis kinno minna mistahes hetkel. Film jooksis, vaataja sisenes kinno ja ühtlasi käimasoleva filmi süžeesse ning rekonstrueeris nähtava põhjal varasema loo. Niisugune on Eco kinnitusel inimelugi: sündides saavad meist vaatajad filmis, mis on juba jooksnud aastasadu ja tuhandeid enne meie sündi; kunagi elanud inimeste ja rahvaste kogemust ning toimunud sündmusi on vaja mõista selleks, et mõista enda kohta selles filmis, ja mis kõige tähtsam, mõista seda, mis täna on uus või üksnes näib uuena.

See kõik tähendab, et kultuur pulseerib korraga kahel, vertikaalsel ja horisontaalsel teljel, milles vertikaalsus avaldub kogemuse tõlgendamise ning tulevikku teeniva mudeldamisega, horisontaalsus aga kõikvõimalike laenude absorbeerimise ehk omastamisega. Akadeemik Jaan Undusk on kirjeldanud seda kui isetekkelisuse ja kultuuriülekande protsessi. «Kui kultuuriülekanne saab toimuda vaid üksteisele mingis suhtes «võõraste» kultuuride vahel (ja seda ka ühe rahvuskultuuri piires),» kirjutab Undusk 2014. aastal ilmunud kogumiku «Autogenees ja ülekanne. Moodsa kultuuri kujunemine Eestis» teoreetilises sissejuhatuses, «siis autogenees märgib ära iga kultuuri seda osa, mida peetakse talle mingil hetkel ja kellegi poolt eriti olemuslikuks või loomupäraseks – autohtoonseks.» Ja lehekülg edasi teatab ta, et «eestikeelse sõnakunsti püsivaim autogeneetiline kindlus on olnud vana regivärsiline rahvalaul».

Lisaksin, et seda ühele või teisele kultuurile olemuslikku ja loomupärast näeme kultuurikaanonis (olgu see kirjandusklassika, suhtumine loodusse või uskumused, kombed, rituaalid), mida õppimise/õpetamise läbi ehitatakse otsekui kirikut kivi kivi haaval. Miks ma just kirikut siinkohal kujundina kasutan? Aga esiteks sellepärast, et kiriku ehitamise eesmärk ja see, kuidas kirikut ehitatakse, on ümbritsetud hingelis-vaimsest suhtumisest; ning teiseks, igast kirikust võib saada katedraal, kui sellele aina midagi juurde lisatakse. Ma ei saa siinkohal meenutamata jätta oma head sõpra, keeleteadlast ja mõtlejat Fanny de Siversit, kelle sõnum meile oligi: ehitage iseendasse kirik, milles tunnete end kodus olevat ja mis samas toimib pühakojana. Küllap kordas ta sellega Jakob Hurda kunagist kutset vaimult suureks saamisest, kui seda pole eestlastele antud arvukuselt.

Erakordselt tähtis on aga see, mis keeles teadmiste süsteemi ning millises mahus seda edasi antakse. Siin võib muidugi uppuda erinevates teadusharudes, alates gnoseoloogiast ja epistemoloogiast ning lõpetades psühho-, sotsio- ja kognitiivse lingvistikaga, käibivatesse arutlustesse. Lubatagu mul vältida neis sisalduvate väidete ja argumentide loetelu, aga ka Sapir-Worfi keelelisest relativismist ning Uku Masingu esseest «Keelest ja meelest» pärit klišeeks kulunud teesi tõelisuse ja keele üksühesest sõltuvussuhtest. Tegelikkusekujundite erinevused keeltes – mis on ju tõesti olemas, teisisõnu, «iga keelkond on meelkond» (Uku Masing) – võivad viia keelte erinevuste kõrvutamise kõrval nende vastandamiseni, ühe keele nimetamis- ja tõlgendamissuutlikkuse eelistamiseni teisele.

Eesti kultuurilugu tunneb seda 19. sajandi lõpukümnendeil levinud kadakasaksluse ja 21. sajandit sisse juhatava «maltsaingluse» näol. Esimesele aitas kaasa kohalike baltisaksa (isegi eestisõbralike) haritlaste veendumus, et eestlastele piisab täielikult emakeelsest algharidusest. Kui nad tahavad aga osa saada suurest kultuurist, nagu seda saksakeelne kultuur kahtlemata oli ja jätkuvalt on, siis on keelevahetus hariduse omandamiseks vältimatu eeldus. Eks sellekohaseid, nüüd juba inglise keele ülemvõimu tunnistavaid seisukohti võib tänagi kuulda, mis on viinud mitme eriala ja koguni valdkonna teatud tasemel väljasulgemiseni eesti keeles. Ja nagu tänagi, nii ei olnud eesti esimese põlve haritlasedki tulvil optimismi eesti keele tulevikuvõimaluste suhtes, mis ei takistanud neid aga pühendumast sellele keelele ning eesti keelt kõneleva rahva kultuurilisele eneseteadvustamisele.

Faehlmanni ja Kreutzwaldi haridus oli omandatud saksa keeles. Faehlmanni eesti keele lektoraat Tartu ülikoolis 1842–1850 oleks praegu võrreldav eesti keele kui teise keele erialaga. Tollaste eesti suurvaimude omavaheline kirjavahetus käis saksa keeles. Eesti muistendeidki tutvustas Faehlmann Õpetatud Eesti Seltsis saksa keeles, sealhulgas saksavastasena mõjuvat muistendit «Keelte keetmine», milles hebrealistliku lähenemisega tunnistatakse eesti keel Jumala lähedusse kuuluvaks. Kreutzwaldi «Kalevipoeg» oli rekonstruktsioon Eesti müütilisest kuldajast, aga mõeldud mälestusmärgina eesti keelele, milles regivärss ja mõtteriim pidid nähtavale tooma sõnumi eesti algkeelest.

Mälestusmärgi püstitamise soovile viitab kas või Õpetatud Eesti Seltsile loovutatud «Alg-Kalevipoja» käsikirjale lisatud Kreutzwaldi kaaskiri 16. novembrist 1853, milles ta annab korraldusi oma autorluse kinnitamiseks põhjendusega, et see tema elu peatöö on, mida võidakse lugeda ka tuhat aastat hiljem, nagu tänapäeval loetakse Homerost, ning mida võib leida «ka säherduste inimeste raamatukogudes /.../, kes keelest mitte mõhkugi aru ei saa». Eepos tervikuna pidigi, vastavalt romantilisele kaanonile, tõstma eestlased suure ajalooga rahvaste hulka. Ent «Kalevipoeg», nagu teada, hakkas mälestusmärgi asemel tööle hoopis rahvust loova tekstina. Minevikust sai korraga tulevik.

«Kalevipoja» sakraalsus seisneb selles, et nagu iga teinegi püha tekst on ta, semiootik Peet Lepiku käsitluses, «võimeline korrastama minevikku» – mis sest et mütoloogilisel viisil –, teiselt poolt aga «annab kognitiivse mudeli, mille abil kollektiivi üksikliikmed identifitseerivad end terviku osana» (P. Lepik, «Müüdi ja maagia semiootiline spetsiifika. – Uurimusi müüdist ja maagiast», 2001). Muidugi võib öelda, et kes tänapäeval loeb veel «Kalevipoega», kui, siis ehk vaid Eno Raua ümberjutustusena või äsjalahkunud Enn Vetemaa travestiana «Kalevipoja mälestused». Niisamuti võib ju küsida, kui palju loetakse tänapäeval piiblit, kuigi sellegi raamatute raamatu igat liiki «töötlused» ümbritsevad meid kõikvõimalikes žanrites. Kuid üldisele lugematusele vaatamata ei saa me neid jätta ometi õpetamata.

Just niisuguste tekstide puhul, mille tundmist seostatakse ebameeldiva või igava kohustusega, tuleb esile hariduse see aspekt, mille tuumaks on kätte või millegi juurde juhatamine ning jõudmine. Kusjuures juhatamine ning jõudmine on õpetaja-õpilase suhtes vastastikuses koostoimes. See omakorda viib meid õpetamise kui kunsti ja õppimise kui loomingulise tegevuse juurde. Kui lubatakse niisugust võrdlust, siis vähemalt keskastmest alates võiksid klassid olla võetavad sarnaselt kogudusega, kelle ees seisab õpetaja kui meedium ning kogudust ennast seob mitte ainult ealine ühtekuuluvus – nagu see ühtedel ja teistel kooliklassidel on –, vaid vaimsetest ühispunktidest koosnev identiteet. See viimane, identiteet nimelt, suunab mind tagasi oma arutluses keele ja kultuuri juurde.

Võetagu aksioomina teadmist, et eesti kultuur on eesti keele keskne ja laiemalt võttes logotsentriline kultuur. Et see nii on läinud, tuleneb mitmetest asjaoludest, eesti murrete (nii me ütleme täna, aga kunagi olid nad kõik iseseisvad keeled) pikaaegsest suhtelisest konserveeritusest, mis aitas elus hoida keele vanemaid kihte ja keelelist mitmekesisust ühe suurema keelerühma raames. Saksa vallutuse järel 13. sajandil jäeti eestlastele ainsana alles nende keel, aga mitte suuremeelsusest, vaid selgeks seisuslikuks vahetegemiseks. Oleks ju võidud kogu kohalik rahvas ümber asustada või assimileerida eestlaste kõrvale toodavasse saksa talupoegkonda.

Aga keelekesksus tuleneb ka 16. sajandil siiamaile ulatunud luterlikust pöördest, mis kehtestas inimese õiguse suhelda Jumalaga oma emakeeles, olgu see inimene isand või teener, kodanlane või talupoeg. Ühe asjaoluna on võetav ka eesti ühiskeele (kirjakeele) enda suhteline noorus – ainult 150–160 aastat! Ärgem unustagem, et enne seda oli Eesti kultuurilise (resp identiteedi) hällina võetav lõunaeesti keelgi kirjakeel, milles tartukeelne «Wastne Testament» ilmus 1686, põhjaeestikeelne «Uus Testament» aga tervelt põlvkond hiljem 1715 ja peaaegu veel põlvkond hiljem 1739 täispiibel, mis hakkaski kallutama kaalukaussi nn Tallinna keele kasuks.

Ent küllap oli see ka midagi niisugust, mida ise olen võtnud koguni teatava imena ning mida nimetaksin eesti keele olemistahteks, mis teostab end lakkamatu ja piiridele tungiva tegelikkuse tõlkimisena. Sest nagu teame, on keele ja reaalsuse suhe ülekandesuhe, tõlkimine ja tõlgendamine. Tegelikkuse suhtes on keel selle tegelikkuse metafoor. Ent mulle näib, eesti kultuurilugu uurinuna, et eestlastele pole keel olnud kunagi enesestmõistetavus – et see lihtsalt on, nagu inglastele inglise keel, vaid just olemasolu eeldus ja tingimus. Eesti kultuuri keelekesksus ilmutab end teisteski, universaalseid märgisüsteeme kasutavates kunstides, nagu näiteks eesti heliloojate loomingu interpretatsioonis ning selle vastuvõtul. Just äsja võisin lugeda üht seesugust tõdemust dirigent Kristjan Järvilt: «Kui eestlane mängib Arvo Pärdi muusikat, siis saab ta sellest oma hinges aru. Pärdi muusikas on selline eestilik puhtus ja siirus ja kõige paremas mõttes naiivsus olemas. Ja Tormise muusikas. Ja see on Sumera muusikas ka. Ja Erki-Sven Tüüri muusikas. Ja isegi Tubina muusikas! See on see värk, et ma tean seda, et me räägime seda sama keelt, me oleme üles kasvanud selle loodusega, see kõik aitab seda muusikat mõista.» (Postimees/Arter, 1.04) Jah, nii me räägime emakeeles ka muusikat ja kujutavat kunsti luues ning seda tõlgendades, kuigi meie «riistadeks» ei ole häälikud ega sõnad, vaid hoopis noodikiri või pintslid ning palett värvidega. Eesti keel imbub neistki läbi.

Lubatagugi nüüd refereerida ja tsiteerida ajakirja Akadeemia selle aasta jaanuarinumbris ilmunud Tartu Ülikooli õpetlase Marju Lepajõe artiklit «Õhtumaise hariduskäsituse mõnest printsiibist». Varasematele uurimustele viidates osutab Lepajõegi sellele, et tuginedes luterlikele haridusideede ja koolikorraldusele, «kujunes 17. sajandi lõpuks välja lai talurahvakoolide võrk, mis tähendas ka üsna kõrget lugemisoskuse taset enne Põhjasõda. Kuigi hariduse mõõtkava andis toona veel Piibel, tõsi, teostus see katekismuse ja lauluraamatute kaudu; siis samas, selle lugemise käigus arenes diskursiivne mõtlemine, mõtlemine mõistete abil, mis omakorda «liigutas» keelt mõistekesksuse suunas, arendades keele seletamis- ja tõlgendamisvõimet».

«Seda hoovust,» täheldab Lepajõe, «võib käsitada järjekindla individuatsiooniprotsessina, mis algab emakeelest kui esimesest eristusest, lugemaõppimisest kui järgmisest abstraheerimisastmest, mis viib kirjutamiseni, seejärel, loomingulise, loova kasutamiseni, eneseteadvuse ja lõpuks ehk ka vastutustunde kujunemiseni (loodetavasti).» Kui aga indiviidi kujunemine on suurel määral keeleline nähtus, siis nõustudes Lepajõega, on seda ka rahva kujunemine. Lepajõe tees «Rahvas kasvab koos keelega, keel kasvab koos rahvaga» kõlab paatosega, millega võikski siinse essee lõpetada, kui ei jääks veel küsida, mis on hariduses valmisolek.

Osalt tõigi eelnev arutlus selle loodetavasti juba välja. Haridus ei ole ainuüksi teadmised, mis, tõesti, viimastel aegadel on vaid arvutihiire klõpsu või puutetundlikul ekraanil näpupuute kaugusel. Seetõttu on ka mõiste «teadmispõhine ühiskond» hariduse suhtes piirav. Haridus on teadmiste grammatika, faktide ja nähtuste sidumise oskus. Aga seostamine kui protsess leiab aset ajus sünapside kaudu, see, kas ja kuidas suudetakse leida ühendusteid tegelikkuses nii ajaliselt kui ka ruumiliselt kaugete nähtuste nimetamise vahel. Siduda saab üksnes seda, mis teadvuses juba talletatud.

Põhjuslike seoste kõrval on sama olulised mõjuseosed, mis ei avanegi kohe põhjuse-tagajärje teljel, vaid perspektiivis. Selleks aga, et perspektiivi tajuda, peaksid teadmised olema salvestatud võrgustikuna, milles iga teadmist saadab selle väärtuseline aspekt. Haridusteoreetikud rõhutavad siinkohal teadmiste jagamise kasvatavat funktsiooni. Kultuurisemiootilisest küljest lähenedes oleksid teadmised sel juhul võetavad kui hologrammid ja kogu kultuur, mis Juri Lotmani määratluses on Tekst suure algustähega, moodustab läbi nimetamiste, kirjelduste, määratluste ja enesekirjelduse semiosfääri. Valmisolek ei ole midagi muud kui orienteerumisvõime ja oskused. Seejuures tahan rõhutada, et need puudutavad ka valmisolekut silmitsi seista elu ja ajaloo paradoksidega, millest suurim on lõpu ja lõpmatuse paradoksaalsus.

Hariduse ja kultuuri, aga eriti eesti hariduse ja eesti kultuuri omavahelise suhte iseloomustamiseks on mul varuks veel üks võrdpilt, millega tahaksingi lõpetada. Olen kirjutanud kunagi essee «Eesti äratundmisruumist». Selle lähtemotiiviks oli kuskilt loetud-kuuldud teade või legend Andides elavast kotkaliigist, kes selleks, et oma pesa ära tunda, peavad lendama teatud kindlal kõrgusel. Ei madalamal ega kõrgemal, vaid üksnes piiratud ruumis jäädvustub nende pesa silma võrkkestal, süttides otsekui majakas, mis hoiab neid õigel kursil. Haridus ongi see majakas, mis taasloob seda äratundmisruumi Eestina ja Eesti kaudu maailmana.

*Essee aluseks on ettekanne Eesti Kirikute Nõukogu hariduskonverentsil 31. märtsil 2017 Eesti Teaduste Akadeemias.

Seotud lood
    28.04.2017 01.05.2017
    Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
    LOGI SISSE
    Sul ei ole kontot?
    Loo Minu Meedia konto