Sisukord
Välismaa
Postimees
17.02.2020
Toetuste arestimine külvas abivajajates segadust (7) Eesti Apteegireformi ilmselt enam ei väära (1) Soome meri andis välja pool aastat kadunud pärnaka (1) Valvekaamera õppesõiduautosse? Pigem mitte (2) Aevastamishooaeg varsti käes Majandus Galeriid ⟩ Eripärased hotellid raputavad Tallinna (1) Jahenev tööturg vähendab nõudlust töökäte järele 2500 ühendust taotlevad tuludeklareerijate annetusi Välismaa Karmid piirangud näivad pidurdavat viiruse levikut Hiinas Kaljulaid: Euroopa peaks suutma rohkem ise hakkama saada Tosin sõjandustrendi: mida ütleb maailma kohta raport «World Military Balance 2020»? Põhilise julgeolekumurena jäid Müncheni konverentsil kõlama Hiina ja Liibüa Arvamus Juhtkiri: läänetuse lainetus (9) Toomas Toomsalu: sääsereis ja surmakutsar Mart Raudsaar: sõnavabadus ei tähenda ajuvabadust (18) Madis Somelar: minister peaks õpetajatega arvestama Kristjan Vassil: kliinikum vajab muutusi (1) Kultuur Svetlana Aleksijevitš: kirjutamisel juhindun vaistust Anu Raua kunstiteos kroonib Tartu rahu lepingut Elutoasõbralikuks tehtud õuduslugu Sport Taas maailmarekordit nihutanud Duplantis: kavatsen tulevikuski piire kompida Guardiola-ajastu lõpp Manchester Citys? PM ROOTSIS ⟩ Evans näitas, et MM-tiitel on tänavu väga lahtine Loginov jäi norralaste hammaste vahele Vana rekordi alistanud Nazarov: ma ei oodanud sellist aega Tartu Kümmekond entusiasti läbis pika Tartu maratoni raja joostes Laest kukkunud krohvilahmakas sundis spordisaali sulgema Linn tahab nõudeid äpitaksodele karmistada (1) Vehkleja Julia Beljajeva kella ei vaata Romantiline ja suviselt muretu «Talve» Meelelahutus Koomiks Sudoku

Kuueruutmeetrisest kodukontorist miljonilinna tippu

5 min lugemist
30-aastase Lauri Lahi asutatud firma Emerhub nõustab Indoneesia ja Vietnami turule siseneda soovivaid ettevõtteid. FOTO: Liis Treimann/PM

Kohtume Lauri Lahiga Indoneesia pealinnas Jakartas – ilmselgelt ülerahvastatud linnas, mida iseloomustavad liiklusummikud. Aga just rahvarohkus on see, mis teda siia tõmbas. Ühes sealse ärikvartali kõrghoones asub Emerhubi kontor, mis kuulub 30-aastasele Lahile. Nüüdseks juba seitse aastat erinevates Kagu-Aasia riikides elanud Lahi firma nõustab ettevõtteid, mis soovivad Indoneesias ja Vietnamis hakata äri ajama.

Möödunud aastal avas Emerhub lisaks Jakartale harukontori nii Balil kui ka Hồ Chí Minhis. Lahi tabas ära, et Bali populaarsusest turismisihtkohana saab kasu lõigata ka tema firma. Praegu käivad aga ka Filipiinidele laienemise ettevalmistused. «Eesmärk on kõik arenevad turud järgmise kümne aastaga ära katta,» tunnistab Lahi, mis mastaabis ta ettevõtte tulevikku näeb.

Kõik algas sellest, et kui Lahi Tartu Ülikoolis majandusteaduskonna õppis, oli ta ka rahvusvahelise tudengiorganisatsiooni AIESEC liige ja lõpuks selle Eesti haru juht. Pärast bakalaureusekraadi omandamist avanes talle haruldane võimalus kandideerida töökohale, kus ülesandeks oli vedada AIESECi laienemist Kambodžasse. Selle koha Lahi ka sai ning 2010. aasta mais maandus ta pealinnas Phnom Penhis, kus ta varem kordagi polnud käinud.

Nüüdseks on AIESECi Kambodža haru juba kõvasti suurem kui Eesti oma. Lahi märgib, et Euroopas ongi sellised organisatsioonid suhteliselt väikesed, sest noortel on nii palju võimalusi, mida teha, arengumaades on aga alternatiive vähem.

Indoneesias äri alustada on vähem riskantne kui Eestis, ütleb Kagu-Aasias toimetav ettevõtja Lauri Lahi.

Leping oli aga aastane – põhimõttel, et selle ajaga ollakse ameti põhitõed omandanud ja koht antakse üle järgmisele värskelt ülikooli lõpetanule.

Selle ajaga oli Lahile aga Kagu-Aasia juba nii meeldima hakanud, et tagasi Eestisse pöördumine ei tulnud kõne alla. «Ma tundsin, et tahaks midagi suuremat,» ütleb ta. «Tahtsin minna kuhugi, kus on suur turg ja kus oleks võimalik mingit äri alustada,» räägib Lahi, kes oli alati näinud oma tulevikku ettevõtjana.

Nii tunduski õige valik Indoneesia – üle 260 miljoni elanikuga rahvaarvult neljas riik maailmas Hiina, India ja USA järel. Algul tuli ta siiski siia palgatööle – avalike suhete valdkonnas tegutsevasse ettevõttesse Fortune PR. «Seal oli mu tööks põhimõtteliselt Powerpointi slaidide kokkupanemine,» ütleb ta. Nelja kuuga oli Lahil selge, et selleks ta siia võimaluste maale ei tulnud – vaja oli teha oma firma.

Ta märgib, et välismaalaste palkamine on tegelikult kohalikele ettevõtetele päris kallis lõbu. Näiteks peab ettevõtja maksma iga tema firmas töötava välismaalase eest maksudena sada dollarit kuus pluss muidugi kõik muud tööjõumaksud, seega pole n-ö karjääriredeli esimesed astmed mujalt tulnute jaoks väga kättesaadavad.

Kui tahta Indoneesias ettevõtlusega alustada, on laias laastus kaks varianti: teha seda nagu korralik ettevõte ja registreerida oma äriühing. Siis on aga nullist alustajatel piir ees – välisettevõtete arvele võtmise miinimumkapitalinõue on miljon dollarit. «Minul ilmselgelt sellist raha kuskilt võtta polnud,» ütleb Lahi.

Seega läks käiku teine variant: tulla lihtsalt Jakartasse kohale, ajada alguses asja mitteametlikult, kuni hetkeni, kus tehtud töö ja vaev hakkab ka numbrites kajastuma, ja seejärel vajalik paberimajandus korda ajada.

«Ma usun, et iga ettevõtlik eestlane, kui ta on nõus siin natuke aega lihtsamate vahenditega läbi ajama, suudab siin äri püsti panna,» ütleb Lahi, kes ise alustas Jakarta tillukeses üürikorteris, mis oli ainuke elamispind, mida ta endale toona lubada sai.

«Ühes toas magasin, teises oli väike kuueruutmeetrine kontor,» kirjeldab ta. Teinekord tahtsid kliendid kontoris kokku saada, siis tuli alati mingi hea vabandus välja mõelda. «Fake it till you make it!» ütleb Lahi toonaseid olusid meenutades. Selline elu kestis kaks aastat.

Läbimurde tõid aga hiinlased. See, et tegu oli just hiinlastega, polnud Lahi sõnul juhuslik. «Neid väga ei huvita, kus sul kontor on või kui prestiižne su ettevõte on, nemad tahavad lihtsalt asja tehtud saada.»

2013. aastal sai Lahi endale kliendiks Hiina elektroonikafirma OPPO, kellel ta aitas mobiiltelefone Indoneesiasse tuua. Tekkis natukenegi stabiilsem käive (Emerhubi 2016. aasta käive oli kaks miljonit eurot – toim) ja Lahi sai palgata kaks esimest töötajat.

Praeguseks on Emerhubil kliente nii Singapurist, Malaisiast, Hongkongist kui ka Austraaliast. Eelkõige on need keskmised ja suured ettevõtted, kellel siia laienemise otsus tehtud. Eesti ettevõtteid nende seas pole.

Küll aga on eestlaste käes kõik Emerhubi juhtivad positsioonid. Bali haru eesotsas on Triin Tigane, Vietnami kontorit juhib Kadri Lahi ning turunduses ajavad asja Kerli Pärnapuu ja Maarja Pehme.

Erinevalt tüüpilisest idufirma keskkonnast, kus on üldjuhul väga rahvusvaheline seltskond, on Emerhubi ülejäänud kontorite töötajaskond kohalikud, Jakartas ja Balil indoneeslased ning Ho Hồ Chí Minhis vietnamlased.

«Bali kliendid on väga erinevad Jakarta omadest,» ütleb Lahi. Kui Jakartasse tulevad keskmised ja suured ettevõtted, siis Bali on rohkem selline elustiiliäri koht, kus on kohvikud, juveeli- ja riidepoed,» märgib ta.

Peamiselt toimetavad seal austraallased, ameeriklased, aga ka mõned eurooplasi. «Eelkõige on need inimesed, kes tulid Balile puhkusele ja saar hakkas nii meeldima, et otsustati sinna elama jääda, aga elatusallikat oli ka vaja.»

Rääkides aga Vietnamist, mis ametlikult on kommunistlik maa ja retoorikas eraettevõtlusevaenulik, ütleb Lahi, et tema hinnangul on Vietnam isegi rohkem avatud kui Indoneesia.

«Mis puutub ärisse, siis bürokraatiat on küll palju, aga piirangud välisinvesteeringutele on sageli palju väiksemad kui Indoneesias. Vietnamit loetakse põhimõtteliselt tulevaseks Hiinaks – nende majanduskasv on väga korralik, 7–8 protsenti aastas.»

Kõige suuremaks saavutuseks hindabki Lahi Hồ Chí Minhis esinduse avamist. «Suutsime Vietnami kontori niivõrd kiiresti püsti panna ja praegu on see juba kasumlik, mis on tõestuseks, et me suudame sama mudelit rakendada ka teistes riikides.»

Algul kaalus Emerhub esimese välisturuna laieneda Vietnami asemel Filipiinidele, kuid sealne poliitiline olukord ehk diktaatori kalduvustega Rodrigo Duterte alustatud narkosõda tegi ettevaatlikuks, peeti nõu mitme hiljuti Filipiinide turule sisenenud ettevõttega.

«Kui president korra kõrvale jätta, on sealne turg siiski väga suure potentsiaaliga, isegi kui aeg-ajalt esineb kõikumisi. Turualused on paigas, rahvaarv kasvab kiiresti ja majandusel on pikaajaline ja tugev kasvutrend. Lisaks tundub praeguseks mulle, et see karmi käe retoorika majandust väga ei puudutata.»

Jakartas veedetud aastate jooksul on tulnud Lahil aga vägikaigast vedada ka Indoneesia migratsiooniametiga. Nimelt asutas ta 2014. aastal teisegi firma, indoneesiakeelse portaali hipwee.com, kuuludes seega korraga kahe ettevõtte nõukokku, teadmata, et tema elamisloaga oli tal lubatud omada vaid ühte firmat.

«Migratsiooniamet tuli mulle kontorisse sisse ja ütles, et seaduse järgi on nüüd võimalik mind karistada viieaastase vangistusega,» lausus Lahi, kelle sõnul tuleb arvestada, et korruptsioon on siin metsik ja aeg-ajalt püütakse ikka välismaalasi hirmutada, lootes neilt raha välja pressida. Järgnevad kaks kuud saalis ta ameti vahet ja tegi ametnikele selgeks, et tema teguviis polnud pahatahtlik. Praeguseks on meelelahutusportaal müüdud Austraalia firmale.

Kõigel sellel on aga teine pool. «Seadused on enamasti väga segased, jättes väga palju tõlgendamisruumi nii ametnikele kui ka teistele. Seega kõik asjad on siin ikkagi moel või teisel tehtavad, kuigi see võib aega võtta,» märgib Lahi, lisades, et äriajamise viis on lääne inimese jaoks pehmelt öeldes muidugi kummaline.

«Mul polnud palju kaotada,» vastab Lahi, kust tuli läbilöömiseks vajalik julgus ja nahaalsus. «Ma olin 24-aastane, mul ei olnud pangalaene, lapsi-abikaasat. Kui ei õnnestu, siis ei õnnestu ja ma võin alati koju tagasi minna,» oli Lahi mõtteloogika, hiljem aitas edasi see, et kui üks edukogemus käes, sai selle pinnalt juba järgmise sammu teha.

Lahi soovitus ongi tulla esimese asjana paariks kuuks siia kohale ja kasvõi lihtsalt ringi reisida, et maad ja kohalikku eluolu paremini tunnetada. «Lisaks on siin päris palju ühiskontoreid, kus rääkida teiste omasugustega ja ideid koguda.»

Kokkuvõttes märgib eestlane, et Indoneesias äri alustada on tegelikult tunduvalt vähem riskantne kui seda Eestis teha – kuigi Eestis on ettevõtte alustamine, raamatupidamine ja maksude deklareerimine ülilihtne, on klientide leidmine vastukaaluks väga raske.

«Siin on potentsiaal palju suurem.» Samas peab jaguma kannatlikkust ja alguse raskused ikkagi üle elama. «Sageli tulevad inimesed siia, vaatavad, et kui kolme kuu pärast uut autot pole saanud osta, siis annavad alla. Indoneesias ei käi aga asjad üleöö,» sõnab Lahi, rõhutades, et temal võttis kuuelt ruutmeetrilt väljasaamine ju kaks aastat aega. Praeguses avatud kontoris ruumikitsikus enam teemaks pole.

Kolimine on Lahil kavas ka isiklikus plaanis – oma pilvelõhkujas asuva kontori kõrvalmajja. «Niikaua kui sul kontor ja kodu on lähestikku ehk jalutuskäigu kaugusel, on Jakarta väga tore linn.»

Kodakondsust Lahi siiski vahetada ei kavatse. «Indoneesia on minu jaoks pigem ikka koht, kus ma teen äri,» kinnitab Lahi, et side Eestiga on jätkuvalt tugev, kuid eelkõige lahterdaks ta enda maailmakodanikuks.

Ajakirjaniku reis toimus koostöös MTÜga Mondo osana Euroopa Komisjoni rahastatavast projektist Media4Development.

Seotud lood
15.02.2020 17.02.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto