Sisukord
Arvustused
Postimees
02.05.2017
Eesti Nädalavahetuse torm viis Patareilt katuse (2) RMK jättis üürniku maja müügist teavitamata Male Mälumäng Dilbert Horoskoop Tagakülg Palju õnne Võtame lapselt tooli ja telefoni, anname asemele palli Enamik koolikotte liialt rasked Iga 20 minuti järel tõuse püsti Kärdla lennujaamas töötatakse välja GPS-põhise lähenemise kord Eesti lühiuudised Majandus Majanduse lühiuudised Amazonist on saanud kasumimasin Eesti mõisnike järeltulija võitleb ameeriklaste äri eest Venemaal (9) Taxify: vanameelsed taksod tulnuks palju varem kõrvale heita (3) Välismaa Navalnõi edu sõltub hirmu ületamisest Laienev protest Venemaal näitab inimeste naasmist poliitikasse Põhja-Korea jätkab ähvardamist Välismaa lühid Eerik-Niiles Kross: Euroopa Nõukogu häbi ja taassünd Arvamus Jüri Ratas: miks muutsime eelarvereeglit? (14) Siiri Erala: palun lubage tõusta! Postimees 1938. aastal: Oinas Budapesti ülikooli Juhtkiri: kas rekordijärgne maailm oleks ka dopingujärgne? (2) Mihkel Mutt: mitte ainult kultuurist – vastuseks «Trumpi teinud» Mart Helmele (25) Kultuur Jazzkaare mitmekesisus hämmastab. Aga kas ainult sellega? Sport Euroopa ja maailma kergejõustikurekordid tahetakse nullida Bottas jõudis esimese võiduni Realil võimalus teha ajalugu, teistel aga ajalooline võimalus Neuville tõusis kindlaks soosikuks, Tänakut ootab üks tema lemmikralli Mis saab Selverist ja Bigbankist uuel hooajal? Elu pärast Joshua triumfi ja Klitško hävingut: kes on nüüd poksimaailmas tegijad? Tallinn Nädalavahetuse torm viis Patareilt katuse (2) Tartu Selgub Tartu kõige rattasõbralikum ettevõte Vana naise sajast aastast üks on kirjutatud korstnasse Kikkpoksija pistab Piirissaarel rinda poe pidamisega Prügikotid täitusid ilma saja grammita Tudengid sügasid kukalt ja ehitasid isesõitva auto Neli Tartumaa õpilasfirmat pürgib Eesti parimaks Meelelahutus Koomiks Sudoku

Jazzkaare mitmekesisus hämmastab. Aga kas ainult sellega?

4 min lugemist
Susanna Aleksandra Veldi koos Estonian Dream Big Bandiga galakontserdil «Ella Fitzgerald 100». FOTO: Rene Jakobson (Jazzkaar)

Küsisin tänavu Jazzkaare festivali külastanud USA džässikriitiku, väljaande New York City Jazz Record peatoimetaja Andrei Henkini käest, mille poolest tema silmis Euroopa džässipublik Ameerika omast erineb. Henkin ütles, et on tõepoolest üks oluline erinevus ja tõi järgmise näite: oletame, et festivalil on kaks-kolm kontserti õhtu jooksul järjest, kõigepealt hõrk ja läbipaistva faktuuriga põhjamaine klaveritrio, seejärel eksperimentaalne free jazz’i hõnguline kollektiiv ja lõpetuseks mõni soulikas laulja. New Yorgis võivad kuulajad suvalisel hetkel püsti tõusta ja keset kontserti lahkuda. Euroopas seda ei juhtu, publik kuulab kuulekalt kõik kontserdid lõpuni, olenemata sellest, kas see läheb kokku nende isikliku maitsega või mitte. Selline on ka Jazzkaare publik, kes jõuab visa järjekindlusega kontserdile isegi läbi lumetormi, nagu võisime festivali eelviimasel päeval veenduda.

Jazzkaar on juba paar aastat väga edukalt end Telliskivi loomelinnakus sisse seadnud ja kontserdid toimuvad vaheldumisi kõrvuti asetsevates hoonetes – Vabal Laval ja Punases Majas. Ja kuigi programmi mitmekesisus on tõepoolest hämmastav, ei heiduta see Eesti kuulajaid – inimesed on piisavalt avatud ja vastuvõtuvõimelised. Selle taga on osaliselt muidugi ka Jazzkaare peensusteni läbimõeldud turunduslik tegevus – korraldajad teavad täpselt, kellele nad festivali teevad, ja hoolitsevad selle eest, et kõigile jätkuks midagi, et ükski võimalik huvigrupp ei jääks tühjade pihkudega. Ilmselgelt ei võeta enam selliseid riske nagu festivali esimestel tegutsemisaastatel.

Üks meetod, mis alati töötab, on kutsuda populaarsemaks osutunud artistid jälle festivalile tagasi. Ka sel korral oli programmis mitmeid selliseid. Dianne Reeves esines Nordea kontserdimajas, aastaid tagasi Jõulujazzile tulnud Armeenia pianist Tigran Hamasyan aga Vabal Laval. Hamasyani tervitati kui rokkstaari ja vähe puudus sellest, et publik oleks juba tema lavale astudes oma kohtadelt püsti tõusnud. Ühe alla 30-aastase muusiku kohta on see kaunis ebatavaline. Aga Hamasyan ei olegi mingi tavaline klaverimängija. Jazzkaare kontserdil esitas ta peamiselt oma uusimat loomingut plaadilt «Ancient Observer», kus sidemed Armeenia rahvaliku ja ka vaimuliku muusikaga on endiselt kuuldavad, kuigi noormees maailmakodanikuna, nii Californias kui Pariisis elanuna, segab sinna sisse ka kõiksugu muid vürtse.

Tigran Hamasyan Jazzkaarel. FOTO: Rene Jakobson (Jazzkaar)

Sel aastal oli Jazzkaare kavas mitu eriprojekti, mis sellisel kujul on kindlasti kordumatud. Üks olulisemaid tähtpäevi on 50 aasta möödumine Tallinna legendaarsest ja skandaalsest 1967. aasta džässifestivalist, mis jäi viimaseks omataoliseks sügaval nõukogude ajal. Anne Erm tahtis tuua seda mälestusväärset sündmust meenutama muusikud, kes ise tollasest festivalist osa võtsid. Palju neid enam elavate kirjas ei ole, peaesineja Charles Lloyd, kelle ansamblit KGB kuulujuttude järgi Nõukogude Liidu tuuril lausa uskumatul kombel ahistas, on juba korduvalt ka Jazzkaarel käinud. Valik langes Poola saksofonisti Zbigniew Namyslowski kasuks, kes esines kontserdil «Tribute to Tallinn ’67» oma ansambliga. Kontsert oli kaheosaline ja teises osas tuli lavale Tõnu Naissoo, kes samuti 1967. aasta festivalil teismelisena oma trioga mängis, olles eelnevalt läbinud tiheda konkursi – kvalifikatsioonivooru.

Tigran Hamasyan Jazzkaarel. FOTO: Rene Jakobson (Jazzkaar)

1967. aasta festivali meenutati ka teisel moel, väikese vestlusringiga, mis toimus «Jazzijuttude» sarjas Punases Majas. Seal osalesid Els Himma, Reet Linna ja mitmed teised, kes kas ise festivalil üles astusid või olid korraldamisega seotud. Kõlama jäi mõte, et toonane festival seostus paljude jaoks lootusega, et päike tuleb ometi kord pilve tagant välja. Seda siiski ei juhtunud, nagu me ajaloost teame.

Veel üht tähtpäeva pidas Jazzkaar vajalikuks meeles pidada, nimelt 100 aasta möödumist Ella Fitzgeraldi sünnist. Fitzgeraldi auks toimub kontserte aastal 2017 väga palju üle kogu maailma ja ka Jazzkaarel korraldati galaõhtu, kus Estonian Dream Big Band koos vokalistidega esitas igihaljaid standardeid, mida Fitzgerald on kuulsaks laulnud. Liisi Koikson, Susanna Aleksandra Veldi ja Sofia Rubina on piisavalt erineva karakteriga lauljad ja mitmele siin viibinud välisajakirjanikule – näiteks Anna Filipjevale Moskvast – imponeeris just see, et nad ei püüdnud Fitzgeraldi kuidagimoodi jäljendada, vaid lähenesid materjalile ikka omal moel. Mõningaid arranžeeringuid, eriti George Gershwini paladest, olin ma juba varem kuulnud sügisesel Nils Landgreni ja Eesti muusikute kontserdil, mis oli just Gershwinile pühendatud. Ka seal olid eestvedajad Siim Aimla ja Raivo Tafenau.

Ma ise ei jõudnud festivalil kaugeltki nii paljudele kontsertidele, kui oleksin tahtnud, ja üldse vaatan alati aukartusega inimesi, kes õhtust õhtusse kontserdilt kontserdile lähevad ja sellele vaatamata on festivali lõpuks suutnud oma erksuse ja klaari ilme säilitada. Iseäranis Punases Majas toimuvale õnnestus kõrv vaid episoodiliselt peale heita. Meenub, et kui astusin esimest korda aastate eest sisse tööstushoonesse, kus valitses täielik tühjus, ei suutnud ma uskuda, et sellest saab kontserdipaik. Uskumatult hubaseks on aga suudetud see saal muuta.

Dianne Reeves Jazzkaarel. FOTO: Rene Jakobson (Jazzkaar)

Väga sümpaatse mulje jättis mulle Kristjan Randalu uus ansambel Limes Occidentalis, mis on kokku pandud erinevast kultuuriruumist pärit muusikutest. Enamikuga neist on Randalu juba koos mänginud – kitarrist Nguyen Le’ga nägime teda Jõulujazzil, Bodek Janke on Randalule peaaegu lapsepõlvesõber ja bassimängija Petros Klampanis samuti ammune tuttav New Yorgi aegadest.

Võiks arvata, et kui oled ühe muusiku-helilooja loomingut kuulanud erinevates versioonides ja kontekstides rohkem kui kümne aasta vältel, siis tekib mingi ettearvatavus ja ehk ka väike tüdimus, aga pean tunnistama, et Randalu uued lood kõlasid just selle bändi esituses minu kõrvale uudselt. Nagu ansambli nimigi ütleb, arutlevad nad selle üle, kust jookseb õhtumaade piir, ja säärase oriendi-oktsidendi piiril balansseeriva helikeelega oligi tegemist.

Jazzkaarel on olnud traditsioone, mis otseselt kontserdisaalis toimuvat ei puuduta. Mõned neist lühema-, teised pikemaealisemad. Linnaruumiprojekt on aastatega hoogsalt käima läinud ja selle käigus on ette võetud isegi hulljulgena tunduvaid aktsioone – muusikud mängivad trammides, ristmikel, lennujaamas jne. Väga kahju, et enam ei räägita Jazzikuust, mis oli tore raamistik kõiksugu ettevõtmistele.

Anne Erm pärjati festivali ajal Tallinna linna teeneka kultuuritegelase tiitliga. Mõtlesin selle peale, kuidas peaks sõnastama tema panust meie kultuuri. On see festivali korraldamine, mis iseenesest pole ju mingi eriline kangelastegu? Või ikka pigem see, et ilma Anne Ermi mahituse ja taganttõuketa oleks päris kindlasti paljud ansamblid ja projektid Eestis lihtsalt sündimata jäänud? Rääkimata sellest, et inimesel, kes on midagi sellist saavutanud, peab olema ilmselgelt raudne tahe minna läbi tule, vee ja vasktorude ja isegi lootusetuna tunduvas olukorras ikka optimistlikult edasi tegutseda.

Seotud lood
01.05.2017 03.05.2017
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto