Sisukord
Arter
Postimees
17.02.2020
Toetuste arestimine külvas abivajajates segadust (9) Eesti Apteegireformi ilmselt enam ei väära (3) Soome meri andis välja pool aastat kadunud pärnaka (1) Valvekaamera õppesõiduautosse? Pigem mitte (2) Aevastamishooaeg varsti käes Majandus Galeriid ⟩ Eripärased hotellid raputavad Tallinna (1) Jahenev tööturg vähendab nõudlust töökäte järele 2500 ühendust taotlevad tuludeklareerijate annetusi (1) Välismaa Karmid piirangud näivad pidurdavat viiruse levikut Hiinas Kaljulaid: Euroopa peaks suutma rohkem ise hakkama saada (2) Tosin sõjandustrendi: mida ütleb maailma kohta raport «World Military Balance 2020»? (1) Põhilise julgeolekumurena jäid Müncheni konverentsil kõlama Hiina ja Liibüa Arvamus Juhtkiri: läänetuse lainetus (11) Toomas Toomsalu: sääsereis ja surmakutsar (1) Mart Raudsaar: sõnavabadus ei tähenda ajuvabadust (45) Madis Somelar: minister peaks õpetajatega arvestama (1) Kristjan Vassil: kliinikum vajab muutusi (1) Kultuur Svetlana Aleksijevitš: kirjutamisel juhindun vaistust Anu Raua kunstiteos kroonib Tartu rahu lepingut Elutoasõbralikuks tehtud õuduslugu Sport Taas maailmarekordit nihutanud Duplantis: kavatsen tulevikuski piire kompida Guardiola-ajastu lõpp Manchester Citys? PM ROOTSIS ⟩ Evans näitas, et MM-tiitel on tänavu väga lahtine Loginov jäi norralaste hammaste vahele Vana rekordi alistanud Nazarov: ma ei oodanud sellist aega Tartu Kümmekond entusiasti läbis pika Tartu maratoni raja joostes Laest kukkunud krohvilahmakas sundis spordisaali sulgema Linn tahab nõudeid äpitaksodele karmistada (1) Vehkleja Julia Beljajeva kella ei vaata Arvustus ⟩ Romantiline ja suviselt muretu «Talve» Meelelahutus Koomiks Sudoku

Jala kaotanud sõdur: «Esimene mõte oli, et võinuks ka hullemini minna!»

5 min lugemist
Afganistanis IED tõttu jala kaotanud nooremveebel Ott Jõesaar saab rahuliku kõnnakuga läbida 5-10 km, kiirema tempo korral vähem. «Kui könt on vigastatud, siis hüppan ühe jala peal. Alumised naabrid juba teavad… aga ma püüan rohkem päka peal hüpata, et oleks pehmem.» Jalgrattaga sõitmiseks mõeldud jalas on pneumaatiline amortisaator, mis tuleb vastavalt kehakaalule täis pumbata. «Mina panen sinna 25 PSId ehk 1,7 BARi sisse. Selle jala peenhäälestamine on vajalik, et sõita tagumik sadulast lahti kas auku läbides või mäest üles vändates.» Kolmas jalg on Jõesaarel lumelauaga sõitmiseks. See on põlvest veidi kõverdatud ja hüppamise jaoks saab selle jäikust reguleerida. FOTO: Sander Ilvest / Postimees

Nooremveebel Ott Jõesaar, kellest sai elukutseline kaitseväelane aastal 2007, läks aasta hiljem missioonile Afganistani ja kaotas seal lõhkekeha plahvatuses jala.

«Mu Scoutspataljonis teeninud sõber oli käinud ühel missioonil ja rääkinud sellest palju põnevaid lugusid. See ajas mul vere vemmeldama, nii et pärast mõningast järelemõtlemist läksin tööl ülemuse juurde ja teatasin: teen aastase pausi, et käia Afganistanis,» meenutab toona metalliviimistleja ametit pidanud Jõesaar. Ent piisas paarist kuust Scoutspataljonis, kui talle sai selgeks, et mingit tagasiteed tsiviilmaailma pole – ees ootab elukutselise sõjamehe karjäär ning missioonile minek.

««Missile» läksime 2008. aasta mais. Kuus nädalat pärast kohalejõudmist olime juba sisse elanud ja läksime rutiinsele jalgsipatrullile,» räägib Jõesaar. «Pointmanʼil ehk rühma esimesel mehel oli metalliotsija ja ühelt külatänavalt avastas ta kaks isetehtud lõhkekeha (IED). Märgistas need ära ning meie rühm – 30 sõdurit – liikus sealt ettevaatlikult läbi. Afganistani küla koosneb mitme meetri kõrgustest savimüüridest, mille sees on inimeste eluase ja aiake, ning nende vahel jooksevad sinka-vonka tänavad. Ühel hetkel kadus pointman järjekordse käänaku taha ära ja käis pauk. Tõime ta kiiresti rühma juurde tagasi ja meedikud asusid jalga kokku lappima – käiku läksid žgutid, morfiin, sidemed... Mina koos paarimehega julgestasin sidumist, sest järgmine kurv oli vaid kümne meetri kaugusel ja me ei teadnud, mis selle taga toimub.

Kui pointman oli enam-vähem kokku seotud ja kaasas olnud kanderaamile pandud, hakkasime soomukite poole sörkima. Õige pea jõudsime tagasi mineeritud tänavani ja 30 meest läks teist korda kahe IED vahelt läbi. Paraku selgus, et neist paari sammu kaugusel oli veel üks IED, mida keegi polnud avastanud… Laks paiskas mind paari meetri kõrgusele õhku ning tegi silmist pimedaks ja kõrvust kurdiks. See lauspimedus ja kaaluta oleku tunne kestis umbes sekund-kaks. Kui mats ja maaühendus ära käis, tulid nägemine-kuulmine tagasi. Kuna meile oli õpetatud, kuidas sellises olukorras käituda, siis hakkasin kohe oma olukorda hindama. Nägin, et vasak jalg oli otsast läinud ning seal polnud enam midagi teha. Parem jalg oli lahtise luumurruga, lõhki nagu banaan. Vaatasin, et sõrmed ja käed liiguvad, libistasin kätega üle reite siseküljed ja hargivahe ning seal oli kõik korras. Esimene mõte oli, et oleks võinud ka hullemini minna.

Kui ma järgmisel hommikul ärkasin, oli vasak jalg poolest säärest alles ja poldid-rauad sees.

Alguses oli kerge kipitustunne, aga see kasvas ja kasvas. Lõpuks oli valu nii suur, et ma ei suutnud enam lõugu kinni hoida ja tulid karjed. Kuna esimene süst morfiini ei teinud olemist grammigi paremaks, siis lihtsalt keskendusin ja püüdsin valu maha suruda. Kaaslased sidusid mu vasaku jala köndi otsast kinni ja panid luumurruga parema jala lahasesse. Kuna kanderaam oli demineerijaga juba ees ära läinud, veeti mind telkmantliga, mida tassisid kuus meest. Igal sõduril oli seljas umbes 45 kg varustust, lisaks veel käe otsas mina, pluss Afganistani kuumakraadid… Mehed läksid pooleldi joostes, aga selleks, et veidigi hinge tõmmata, tuli korra või kaks vahetus teha.

Meditsiinisoomukis pandi mulle kanüül külge ja tehti teine morfiinisüst. Kuigi mul oli kaks jalga sama hästi kui läinud, tekkis siiski tunne, et valu jääb natuke vähemaks. Pasi soomuk viis mu otse helikopteri juurde, sain õhus olles vereülekande ja veeni tilguti morfiiniga. Alles siis hakkas elu ilusamaks minema ja silme ette ujusid roosad pilved.»

Baasi välihaiglas võtsid Eesti arstid haavatu oma hoole alla ja viisid operatsioonile. «Kui ma järgmisel hommikul ärkasin, oli vasak jalg poolest säärest alles ja poldid-rauad sees. Parem jalg oli üleni sidemes. Mõne tunni pärast tuli transport Inglismaale ning ööpäev hiljem olin juba seal järellõikusel, kus tehti põhjalikumad protseduurid. Mu parema sääre sisse opereeriti roostevabast terasest varras ja kuigi haavad olid lahti ja luu polnud kokku kasvanud, sain üsna varsti parema jala peale tõusta.»

Vaid kaks nädalat pärast operatsiooni suunati Jõesaar jõusaali, et ta treeniks oma käsi, kerelihaseid ja jalgu. Ent paraku mängis elu talle veel ühe krutski: «Birminghami haiglas sain lihasööjabakteri ja MRSA veretõve (MRSA on antibiootikumidele resistentne stafülokokibakter, mis võib põhjustada infektsioone – M. V.). Kui pärast plahvatust oli mul põlv veel alles, siis lihasööjabakteri tõttu lõigati see maha ning seetõttu vajan ka märksa keerulisemat kunstjalga.»

Tagasi Afganistanis: «Kui pildil olev USA kapten kuulis, et eestlaste hulgas on üks jalutu, tuli ta koos kindraliga viisakusvisiidile,» meenutab Jõesaar. FOTO: Erakogu

Pärast nelja kuud haiglas, pooltteist kuud taastusravi ja esimese proteesi saamist võis Jõesaar hakata mõtlema kodumaale naasmisele. Kuna toona lennati Afganistani vahepeatusega Suurbritannias, siis – omamoodi sümboolselt – jõudis ta tagasi Eestisse koos meestega, kellega oli poole aasta eest missiooni alustanud.

Jõesaare karjäär kaitseväes jätkus 2010. aasta alguses. «Vahipataljoni ülem oli toona major Toomas Väli, kes suhtus veteranidesse väga toetavalt, ja tema kutsus mind tööle. Kuna tollal olin veel lihtne reamees, läksin kohe seersandikursusele. Pikematest metsalaagritest hoidusin, kuna paremal jalal olid haavandid, mis läksid vahel paiste ja mädanema. Aga kõik seersandiõppe kaitselahingud ja muu tegin proteesiga kaasa. Pärast pagunite saamist töötasin relvainstruktorina – õpetasin ajateenijatele kuulipilduja MG3 ja granaadiheitja Carl Gustavi kasutamist –, kuni läksin kaks ja pool kuud kestnud veeblikursusele. See lõppes 2010. aasta 22. detsembril ja 23ndal läksin prouaga registreerimisele,» muheleb Jõesaar.

Aga kui te nüüd arvate, et nooremveebel Jõesaar saadab seniajani päevi õhtusse ajateenijatele relvaosi ette lugedes, siis eksite. Vahipataljonist on ta jõudnud toetuse väejuhatusse relvi hooldama, ja kuna kaitsevägi eeldab töötajatelt head füüsilist vormi, siis teeb jõudumööda trenni ning käib Eestis ja välismaal võistlemas.

«Kui teen kaitseväe üldfüüsilist testi, siis nii nagu kõik teised, teen ka mina kätekõverdusi ja kõhulihaseid, aga 3200 meetri jooksmise asemel sõidan 20 km rattaga. Spetsiaalselt rattaga sõitmiseks mõeldud proteesi külgedel on jalga sirgeks ajavad kummivoolikud ja sees pneumaatiline amort – no midagi sellist, mis hoiab autol pagasiruumi luuki üleval. Eraldi jalg on mul ka lumelauaga sõitmiseks, mis on kogu aeg põlvest veidi kõverdatud ja mille jäikust saab hüpete jaoks reguleerida.»

Jõesaar läks teist korda Afganistani missioonile 2013. aasta oktoobris. FOTO: Erakogu

Kõndimiseks on Jõesaarel uus elektriline Genium X3. See on parim, mis turul saada, ja sellest kõneleb ka vabariigile esitatud 70 000-eurone arve. Biooniline protees ühendub arvuti või mobiiltelefoniga Bluetoothi kaudu ning lisaks sammude lugemisele ja aku laetuse näitamisele saab programme luua ja vahetada. «Näiteks kätekõverdusi tehes lukustan ta täitsa sirgeks, aga kettaheite jaoks aktiveerin kolm korda varvastel hüpates programmi, mis jätab põlve 135-kraadise nurga alla. Tänu sellele saan enne viset teha päka peal poolteist pööret,» räägib mees.

Ja neid pöördeid päkal läheb Jõesaarel ka hädasti tarvis: esimest korda osales ta haavatud sõjameestele mõeldud võistlusel Invictus mullu mais. «Käisin USAs Orlandos, kus mängisime meeskonnaga istevõrkpalli, individuaalselt tegin ka ühe minuti sõudmist ja kettaheidet. Sõudmises olin esimese kolmandiku piiril, kettas 14 võistleja hulgas seitsmes. Esimese koha saanud mees viskas 53 meetrit – see on ju peaaegu olümpiatase. Aga sel sügisel tuleb võistlus Torontos ja kui ma just missioonil pole, lähen järgmine aasta Sidneysse.»

Ja kuigi see võib tunduda üllatav, poleks järgmisel aastal missioonile minemine Jõesaare jaoks midagi uut. «2013. aasta oktoobris läksin tagasi Afganistani. Seekord relvurina ja EstCoy-17 koosseisus. Sain missiooni ilusti lõpuni oldud ja see andis mulle hingerahu. Aga kuna proua käis hiljuti töö tõttu Liibanonis kaitseväelasi vaatamas, siis andsin sisse taotluse, et tahan jälle minna. Seekord on valikus kas Mali või Iraak ning need oleks instruktorimissioonid, kus õpetaksin kohalikke natuke targemini sõda pidama.»

Muide, analüüsid näitasid, et IED, millele Jõesaar 2008. aastal astus, sisaldas piisavalt lõhkeainet, et hävitada soomuk või isegi tank. Aga kuna Afganistani pommimeistrid polnud lõhkeainet küllalt kõvasti kokku surunud, pääses eesti mees eluga.

Seotud lood
15.02.2020 17.02.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto