E, 5.12.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Suur intervjuu: Koit Toome ja Laura - parimas mõttes kreisid

Kristina Herodes
Suur intervjuu: Koit Toome ja Laura - parimas mõttes kreisid
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 6
Laura ja Koit Toome
Laura ja Koit Toome Foto: Kalle Veesaar
  • Eurovisioonil on alati olnud poliitiline alatoon, aga seda ei tohi võimendada.
  • Edu Eurovisioonil sõltub paljudest asjadest: sõu ja esitus, laul või hoopis muu.
  • Tahtsime, et Eesti lugu oleks värske, põnev ja teise saundiga.

Koit ja Laura on nii populaarsed artistid, et tunduvad paljudele Eesti muusikasõpradele nagu pereliikmed. Kuid Koidu suure siira naeratuse ja Laura fantastiliste kleidivoltide vahel on peidus palju põnevamad karakterid, kui üldistatud arvamusest läbi kajab. Üliandekad, kogenud, armsad, aga natuke igavad? Oo ei, sel juhul te lihtsalt ei tunne neid kahte kirglikku muusikut ja parimas mõttes kreisit tüüpi!

Laura Põldvere, Kristina Herodes, Koit Toome. Eurovisioon 2017
Laura Põldvere, Kristina Herodes, Koit Toome. Eurovisioon 2017 Foto: Sander Ilvest

Pole mingi ime, et Koitu armastavad nii allameetrimehed kui ka pensionärid – kõigest, mida see mees ütleb, teeb või loob, paistab läbi tema positiivsus, ere talent ja hea kasvatus. Olgu orbiidil tuttavad näod, tähtede tantsud või väikesed hiiglased, ikka satume vaimustusse. Väikeste hiiglaste saates näitas Koit, kui hästi ta lastega suhelda oskab ja nende keelest aru saab. Ta läheb inimestele korda, sest julgeb olla täiest ehe ja avatud.

Laura tundub neile, kes teda vaid teleri ja lava vahendusel teavad, sageli pigem sädelev ja kauge taevatäht kui lihast ja luust inimene. Ta pole ka natuur, kes end uisapäisa igal juhuslikul hetkel laiali pilluks, vaid tavatseb enne mõelda ning süveneda. Laura täiuslikult viimistletud välimus ja head kombed jätavad vahel mulje jahedast jääkuningannast, kuid pole suuremat eksiarvamust kui see! Tegelikult keeb selles miniatuurses kaunitaris rohkem tuld ja adrenaliinijanu kui nii mõneski mehes.

Laura ja Koit Eurovisiooni proovis.
Laura ja Koit Eurovisiooni proovis. Foto: Sander Ilvest

Olete te mõelnud, millist lugu Eestit Eurovisioonil esindades rääkima hakkate?

«Tuleb julgeda oma hinge avada inimestele nii, et sul mingit müüri ümber ei ole. Olla see, kes sa oled, mitte mingis rollis, mille sa avalikkusele oled välja mõelnud.» Koit

Koit: Ei, meil nimelt ei ole mingi valmismõeldud jutt! Mina usun sellesse, et tuleb olla aus. Läheneme loominguliselt ja võtame siiralt. Kõige igavam on see, kui inimesed hakkavad mingit päheõpitud, varem ette valmistatud kuiva teksti kusagil ette lugema! Pigem loeb just siirus ja ehedus. Me pole oma tiimiga enne intervjuudega jänni jäänud, küll me seal ka hakkama saame!

Laura: Minu meelest on hästi oluline just loo sõnum. «Verona» räägib sellest, et kalliks saab pidada ka möödunud armastust. Seda peab hindama ja oma südames hoidma. Ma ise usun sellesse, et Eurovisioon on võimalus minna ja seda sõnumit edastada päris paljudele inimestele. Asi pole selles, et mina ja Koit läheme ennast näitama, vaid viime selle sõnumi inimesteni. Muusika on see, mis kõnetab, ja selle kaudu saab inimesi aidata.

Te olete vaprad! Enamik ju manipuleerib valmis legendidega, see on palju lihtsam. Iga artist ei usalda oma nutikust ega improvisatsioonioskust. Teie ei karda olla vahetud?

«Olen adrenaliinijanune, eks ma sellepärast naudin ka lavale minekut,» tunnistab kuninglikult kaunis artist, kelles tegelikult keeb ulaka seiklejanna tuline veri. / Kalle Veesaar
«Olen adrenaliinijanune, eks ma sellepärast naudin ka lavale minekut,» tunnistab kuninglikult kaunis artist, kelles tegelikult keeb ulaka seiklejanna tuline veri. / Kalle Veesaar Foto: promo

Koit: Tuleb lihtsalt rääkida südamest. Julgeda oma hinge avada inimestele nii, et sul mingit müüri ümber ei ole. Olla see, kes sa oled, mitte mingis rollis, mille sa avalikkusele oled välja mõelnud. Et julged ka oma nõrkusi ja vigu avada ja inimestele näidata. Et sa oled nagu inimene – igaühel on oma kiiksud, ma ei üritagi olla perfektne üliinimene.

Kiievist kohapeal selgus, et Koit ja Laura oma sõna tõesti peavad - igale küsimusele on nad valmist andma spontaanse ja siira vastuse. Vaada videost meie artistide emotsioone otse sündmuspaigalt!

Laura: Mulle väga meeldib vabalt rääkida! See tegelik hetk paneb mõtte tööle – tekivad palju paremad ideed. Kui paned eelnevalt paika, mida ütled, siis sa ei saa ju teist inimest kuulata.

Ma pigem olengi selline improviseerija tüüp. Võin isegi mõnd laulu laulda sõnadega, mis mulle sel hetkel pähe tulevad. Vahel vaatan, kuidas Sven (Lõhmus – K. H.) istub publikus ja raputab pead.

Koit: Seda oleme küll mõelnud, kuidas lahendada olukord rahumeelselt, kui hakatakse esitama provotseerivaid poliitilisi küsimusi – mis kindlasti juhtub. Ukraina ja Venemaa vahelised pinged on ju väga suured. Olgem ausad, selle aasta Eurovisioon tuleb kindlasti kõigi aegade kõige poliitilisem võistlus.

Mis tee teie siis valite? Jääte oma avaldustes võimalikult neutraalseks?

Laura: Ma olen Eurovisiooni vaadanud juba lapsest peale, seal on alati poliitiline alatoon. Aga minu jaoks see on lauluvõistlus ja jääb lauluvõistluseks! Isegi mitte riikide võistlus – lauluvõistlus, puhtalt! Muusika kõnetab ja puudutab inimesi. Ja just ärevas olukorras on selline võistlus vajalik.

Näiteks paar aastat tagasi, pärast Pariisis terrorirünnakut, pidime bändiga minema sinna tuuritama. Kõik ütlesid, et ärge minge, nii ohtlik. Kohale jõudes mõistsin, et inimesed vajasid seda! Muusikat, mis paitaks nende hinge ja annaks jõudu!

Koit: Meil on aega veel mõelda, kuidas neid olukordi lahendada, et konflikte mitte võimendada. Meil on olnud väikesi nõustamisi, kuidas teatud olukordades vastata, et su tsitaate ei saaks kontekstist välja võtta ega sinu vastu kasutada. Aga ka kõige ebameeldivamatele küsimustele on meil vastus olemas.

Laura: Kui hakatakse sundima pooli valima, siis minu arvates see on poliitikute teema, nende ampluaa otsustada ja arutada. Muidugi on see põnev teema, millesse süüvida, aga sel juhul ma peaksin karjääri vahetama! Minule ei meeldi arvamust avaldada pelgalt mõne viierealise artikli või pealkirja põhjal. Ja kui tahta kaasa rääkida ja tõesti midagi muuta, peaks ise poliitikasse astuma. Kõrvalpilguga võib ju kõike öelda, siis oleks ausam juba vastutus võtta.

Mis sa ise arvad, kuivõrd mängib Eurovisioonil rolli poliitika? Eelmine aasta ju võitis selgelt poliitiline lugu.

«Olen adrenaliinijanune, eks ma sellepärast naudin ka lavale minekut,» tunnistab kuninglikult kaunis artist, kelles tegelikult keeb ulaka seiklejanna tuline veri. / Kalle Veesaar

Koit: Absoluutselt! See oli ju konkreetselt Ukraina appihüüe, laul sellest, kuidas asjad olid.

Eks ta ongi nii ja naa, kõik oleneb hetkeolukorrast ja kontekstist. Kui kuskil on pinged või sõda, on kohe alust vastavasisuline laul teha. Siis tekitab see ka inimestes vastukaja ja saab toetuse.

Aga ma ei kujuta ette, et ainult poliitilised lood nüüd võistleksidki! See on nii paljudes asjades kinni. Mõnel puhul võib see olla efektne sõu ja esitus, mõnel juhul hea laul või midagi muud..

Mulle tundub, et kõige tähtsam on siiski artist – kuidas tal õnnestub sel konkreetsel hetkel magnetiseerida auditoorium ja tekitada tugev side sinu ja kuulaja vahel. Nii et kõige suurem vastutus on siiski teie kahe kraes!

Koit: Jah, on küll! Samas oleneb väga palju ka sellest, milliste lugude vahel ja millal lugu kõlab. Sama lugu eri olukordades mõjub hoopis teisiti. Just täna kuulsin, et esinemisjärjekord on paigas – me oleme teises poolfinaalis eelviimased.

Laura: Kindlasti ma usun sellesse, et on väga oluline, milline artist laulab. Aga ilma vundamendita maja ei ehita, sul peab ikka lugu ka olema! Samas on oluline ka lavaline visuaal, kuidas see lahendatakse ja meeleolu luuakse. Mõjutab ka see, mis kuupäev on, mis nädalapäev, millises tujus inimesed on, kuidas see energia moodustub.

Näiteks Itaalia loo puhul on Francesco Gabbani karisma ilmselt kõige kaalukam põhjus, miks seda peetakse favoriidiks. Islandi puhul aga see, kuidas Svala lava täidab – see on üks tänavuse aasta mõjusamaid etteasteid.

Teil on mõlemal uskumatult tugev tagala, kes teid toetab.

Koit: Pere ja Kaia on mulle ikka väga suureks toeks! Praegu, enne Eurovisiooni, on mul kogu päev minuti pealt paika pandud hommikust õhtuni. Näiteks kui olin kolm päeva stuudios uut animafilmi dubleerimas, tõi Kaia mulle sinna süüa, viie minutiga sõin, töö läks edasi. Kõige sellele lisaks veel meilidele vastata, esinemisi ja tuure paika panna – see on kõik 24/7 töö, mis käib artisti eluga kaasas. Eile, kui mina juba magasin, vastas Kaia veel kella kolmeni öösel minu meilidele. Ta on tõeline supernaine – kui laps korraks magama jääb, saab ta meilidele vastata.

Laura: Mul on samamoodi – ilma pere toetuseta ei saa. Need kallid inimesed, kes moodustavad sinu perekonna. Minu puhul on toetav pool ema-isa ja vanaema-vanaisa, ilma nendeta ei saa kuidagimoodi hakkama! Pool tundi tagasi just isa helistas ja soovis ilusat pakkimist. Emps aga kirjutas, et tuleb koos elukaaslasega Kiievisse kaasa elama.

Tohutu suureks toeks on mu parim sõbranna Maarja Värv, kes on alati abiks sõna ja nõuga. Ta ei tule Kiievisse, aga Eestist elab mulle alati kaasa.

Eestis pead ise palju tegema ka siis, kui sul on management taga. Mina olen harjunud sellega, isegi tehnikat tassin, kui vaja! Eurovisiooniga seoses on väga tore, et tiim on veidike suurem. Kaia on väga oluline kogu tiimis, tema aitab visuaalse poolega, Magnus Müürsepp on aidanud lavasõu osas ja ka pressiga suhtlemisel.

Koit, räägime nii palju Kaia supervõimetest, aga et asi oleks õiges kontekstis – teie perre sündis hiljuti pesamuna Richard. Nii et lisaks muule tuleb olla tillukese lapse ema.

Koit: Richard saab nüüd alles kahenädalaseks. Ricky oli kahepäevane, kui juba tegime talle ID-kaardi ja passi. Me käisime seal ametis passipilti tegemas, no see kõik oli väga naljakas muidugi!

Kogu pere tuleb minuga Kiievisse kaasa, me oleme ju üks tiim! Kõik aitavad ja toetavad, kui vaja, aitab Rebecca väikest venda hoida. Ta endaga oli omal ajal samamoodi – nii kui sündis, hakkas meiega kohe igal pool kaasas käima. Teles, filmimistel, pildistamistel, proovides, lava taga teatrites… Ricky ka, kahenädalaselt kohe Eurovisioonile – ei ole siin midagi! Kohe läheb mölluks!

Laura: See ongi võimalik tänu sellele, et nad on Koit ja Kaia, see koostöö on täiesti uskumatu! Heas mõttes kreisid – teine inimene muretseks end samas olukorras hulluks, aga nemad lähevad vooluga kaasa, võtavad asja mõnusalt. Seda tahaksin ise neilt õppida ja paljud teised võiksid õppida. Ei tasu nii palju pabistada.

Mis on teie looga vahepeal muutunud – mida Rootsi rahvusvahelised muusikaeksperdid tegid, et seda veelgi paremaks muuta?

Laura ja Koit laval.
Laura ja Koit laval. Foto: Alar Truu
Laval lahku läinud armastajad, eraelus parimad sõbrad. Koidu ja Laura ühel lainel olekust annab selget tunnistust ka sarnane kehakeel.
Laval lahku läinud armastajad, eraelus parimad sõbrad. Koidu ja Laura ühel lainel olekust annab selget tunnistust ka sarnane kehakeel. Foto: Alar Truu

Laura: (naerab südamest) Mm, jaa, see oli huvitav kootöö. Rootsi eksperdid pakkusid variante, aga kui nüüd päris aus olla, siis see variant, mis jäi, on Sveni enda parandatud.

Koit: Jaa, ka rootslased proovisid oma versioone teha, aga ma ütleks, et need olid väga halvad! Sai päris kaugele mindud ja lõpuks naastud ikka sinna, kust alustasime. Lõppversioonis on pisinüansse küll muudetud, aga tavakuulaja ei pruugi sellest isegi aru saada – see laul jäi, jumal tänatud, ikka suhteliselt originaali sarnaseks!

Laura: Me jäime endale kindlaks. Pigem aitas see koostöö meie enda tiimil mõtte tööle panna ja genereerida veelgi paremaid ideesid. Ei olegi ju oluline, et teine poolt teeks mingi geniaalse lükke, vaid aitab lihtsalt enda pildist väljapoole mõelda.

Koit: Rootslased rohkem tegelesid ja aitasid meid kontseptsiooni, visuaali ja laval toimuva numbriga. Tiim on suur ja arvamusi esitati palju – sellest laulust on vähemalt kümme versiooni juba tehtud!

Kuidas teie loovtöö Sven Lõhmusega üldse välja näeb? Kas ta tuleb valmis ideega lagedale ja ütleb: näe, laula?

Koit: See on ikka koostöö! Mina istusin ka poolteist päeva Sveniga stuudios, kui seda viimast versiooni sai tehtud, mängisin partiisid peale. Laulu sai samamoodi kambaga mõeldud ja arutatud – kus me teeme mitmehäälsuse, kus laulan mina Laurale alla, kus laulame koos… see kõik sündis kolmekesi stuudios, proovides ja katsetades.

Laura: Sveniga oleme teinud koostööd kolmteist aastat ja pole selle aja jooksul kordagi tülli läinud, hea klapp on algusest peale.

Koit: Meil ei ole kunagi põhjust olnud Sveniga tülli minna. Sven on rohkem helilooja ja vähem laulja, mina vastupidi – rohkem laulja ja võib-olla vähem helilooja. Me kuidagimoodi ei konkureeri teineteisega. Oleme aastate jooksul teinud hulga laule koos, duette Getteriga ja palju muud. Ja ma alustasime Sveniga täpselt samal ajal, 90ndate keskel. Koos ju üle kahekümne aasta samadel festivalidel esinetud, me tunneme nii pikalt. Mina elan Tabasalus, Sveni stuudio on Saku suurhallis, kodu juures sisuliselt – vahel astun niisama stuudiost läbi ja ajame juttu.

Laura: Meil mõlemal Sveniga on selline hea absurdihuumor! 95 protsenti meie kõnest on lolli nalja tegemine, kuidas mina olen maailma kõige halvem laulja ja tema ei oska ühtegi lugu kirjutada. Minu meelest on see selline hea ja tervislik nöök, mis aitab meie mõlema totaalse perfektsionismiga toime tulla. Osa inimestega ongi lahe, ei teki kunagi seda tunnet, et ei ole mitte midagi üksteisele öelda.

Koit: Meil on selline vaba värk, mõnus tiim. Kogu see stuudioaeg ka – oleme laulnud küll itaaliakeelset ja mitut ingliskeelset versiooni, väga lõbus ja tore on olnud! Sven Lõhmusel on selline omamoodi huumorisoon ja nalja on kõvasti saanud, vahel isegi rohkem kui tõsist tööd. Võib-olla teinekord lähebki liiga lappama. Aga see tekitab mõnusa õhkkonna – kõigil peab fun olema, protsessi peab nautima, ei ole mingit kangutamist! Seda on muusikast kuulda.

Laura Põldvere
Laura Põldvere Foto: Kalle Veesaar

Olete mõlemad muusikutena multitalendid, selge see, et tahate loomingulises plaanis sõna sekka öelda. Lisaks mängite mitut pilli.

Koit: Nojaa, ma ei saaks kunagi minna niimoodi stuudiosse, et lihtsalt laulan mingi laulu ära. See on mul professionaalne kretinism! Ma igal juhul tahan asja sees olla ja seda omalt poolt paremaks teha. Kui mul on selleks idee, siis alati ütlen seda! Ja klaver on mu esimene armastus.

Laura: Mina mängin viiulit, veidike klimberdan klaverit, enda improkontsertidel kasutan luuperit ja elektroonikat ning naljapillina akordionit. Džässipisik on sees väikesest peale, aga ma ei taha ennast muusikuna kuidagi lahterdada – mulle meeldibki just see, et minus on säilinud rõõm avastada, otsida, leida ja vastu võtta. Ja ma tunnistan, et on tohutu maa minna, arenguks on ruumi terve elu.

Koit Toome
Koit Toome Foto: Kalle Veesaar

«Verona» on päris eriline lugu. Selle muudab ainulaadseks asjaolu, et kasutate Lauraga täpselt sama helistikku ning Koidu falsett annab kõlaliselt palju juurde. Kuidas selle avastasite?

Laura: See oli asjade kokkujooksime õigel ajal ja õigel hetkel! Me kunagi ei analüüsinud seda. Kuna Koit on kõrgem meeshääl ja mina olen madalam naishääl, siis see lihtsalt toimib. Me ei plaaninud ega pannud midagi paika, aga ju siis see tähtede mäng toimis. Ja naljakas on ka see, et me ei ole Koiduga kunagi enne väga koostööd teinudki.

Koit: Mõtlesime stuudios, et prooviks. Pärast kõiki neid näosaateid ja BeeGeesi tuli meelde, et mul on see register olemas – miks mitte seda kasutada? Varem pole võimalust avanenud, ei ole vastavat lugu olnud. Ja aastaid tagasi võib-olla Eestis vaadati veidi viltu ka, et miks mees niimoodi kõrgelt laulab. Kuidas see niimoodi sobib ikka?

Tahtsime, et oleks midagi värsket, põnevat ja teise saundiga, mitte tüüpiline duett, kus mees laulab alt ja naine ülevalt.

Kes hoolitseb teie välimuse eest eurolaval, mida laval kannate?

Koit sõidab Kiievisse, kõrval kallim ja lähim meeskonnakaaslane Kaia Triisa ning nende kaks last -  kõigest kahenädalane Richard ja üheksane Rebecca
Koit sõidab Kiievisse, kõrval kallim ja lähim meeskonnakaaslane Kaia Triisa ning nende kaks last -  kõigest kahenädalane Richard ja üheksane Rebecca Foto: Viktor Burkivski

Koit: Minul on väga hea koostöö Aleksander Boutiqueʼiga – nemad riietasid mind «Eesti laulu» finaaliks ja nüüd terve Eurovisiooni kaheks nädalaks ka. Väga kihvt pood, soliidsed meesterõivad – ülikonnad, vestid, kingad – ja väga hea teenindus, olen väga rahul.

Laura: Mul oli juba veebruaris mõte, et kleidi võiks teha Kristina Viirpalu, kuid ajapuudusel jäi see kahjuks teostamata. Ma isegi ei lootnud tol hetkel, et me võidaks ja Eurovisioonile sõidaks. Aga nüüd saab see teoks, et astun Eurovisiooni lavale just Kristina Viirpalu eesti tikanditega kleidis. Seal on kokku nii palju õigeid sümboleid.

Oleme Kristinaga ka varem koostööd teinud – EMA galal kandsin tema punast kostüümi ja tema kasutas moesõude taustaks New Yorgis ja Londonis ühte minu improlugu. See kleit tuli hästi loomulikult – mul olid oma mõtted, mis see võiks olla, värvigammalt rahulik, naiselik, slepiga, maani.

«Verona» puhul ma ei kujutaks ette, et olen seal mingis minikleidis suurte tiibadega, ma läheks endaga vastuollu!

Kui panen kostüümi selga, siis eesmärk ei ole jahmatada inimesi, vaid kanda midagi, mis läheb süžeega kokku. Kui aga lugu eeldab midagi hullumeelset, pole mul mingit probleemi sellist asja kanda.

Ja väljaspool lava? – Eurovisioon on ju tegelikult palju laiem vaatemäng kui need kolm minutit laval.

Laura: Eile just vaatasime stilist Kenneth Bärliniga asjad läbi ja ladusime kohvritesse üle 20 kostüümi. Kleite on Liisi Eesmaalt, Aldo Järvsoolt, siis minu enda disainitud asju, mille teostas Annika Becherer. Baltika tegi kaks-kolm kleiti spetsiaalselt Eurovisiooni jaoks... Kõik peab valmis olema, sest sellist aega seal ei ole, et istud naiselikult kohvri ette ja haarad juustest kinni, et ma ei tea, mida selga panna. Neid situatsioone seal endale lubada ei saa!

Vaatasime ka, et asjad sobiksid kokku. Oleme Koiduga otsustanud, et läheme Eurovisioonile ikkagi kahekesi, mitte eraldi artistidena eraldi karjääre tegema. Ka visuaalses võtmes, kõik peab pildiliselt kokku minema.

Koit, sinu fännitarid toimetuses panid tähele, et oled ootamatult hulga kilosid kaotanud. Mis saladus selle taga on?

Koit: Jaa, ma võtsin jaanuarikuuga kümme kilo alla. Ühe kuuga. Ma panin ikka endale Veerpalu programmi peale. Kõik toitumine ja eluolu, oligi siht ja eesmärk olla «Eesti laulu» laval tippvormis. Kättevõtmise asi. Kui iseloomu on ja tahtmist, siis on kõik võimalik.

Mu trenn on tennis, kui vähegi võimalik, siis kaks korda nädalas mängin. Kõige alus on siiski toitumine. Terve jaanuarikuu ei võtnud ma tilkagi alkoholi, loobusin lihast, kartulist, pastast, magusast… Põhimõtteliselt jõin rohelist teed ja vett ning sõin salateid-suppe ja muid kergeid toite. Jaanuari alguses, oma sünnipäeval, kaalusin sada kilo, ja veebruari alguses, kui «Eesti laul» algas, 90. Ma isegi ei uskunud enne, et see võimalik on!

Sina, Laura, oled alati supervormis ja habras nagu haldjas. Kui raske töö selle taga on, et näha välja nagu Laura Põldvere?

Laura: Kindlasti on see peamiselt geenide teema! Ja pole mingit vajadust olla XS-mõõdus, kui sulle on ikka puusa antud, see ongi väga kena, peab lihtsalt enda kehaga rahul olema! Ma tean inimesi, kes näevad tohutult vaeva oma kaaluga, mina pole kunagi sellega vaeva näinud. Ma pole küll juba viisteist aastat söönud liha, sest mulle lihtsalt ei maitse. Söön hästi palju mereande ja kala. Paari aasta eest käisin igaks juhuks toidunõustaja juures, rääkisime menüü läbi – kõik oli väga korralik, mõistlik ja ok. Seda jälgin ka, et ma valesti süües ei koormaks organismi üle, näiteks nii, et tõstad veresuhkru järsku liiga kõrgele. Muusikud ju paratamatult söövad hektilistel aegadel, pärast esinemist, kui kõht on väga tühi, siis ma ei söö kohe suurt praadi, vaid võtan esmalt guacamoleʼt või salatit.

Aastate jooksul olen õppinud ka trenni armastama – see on nii mõnus ja vabastav! Kui pea pulki täis, siis on liikumine maailma parim idee, pärast on alati hea olla. Tavaliselt kombineerin jõusaali joogaga. Kuid isegi joogas meeldib mulle, kui trenn on ikka trenn – kätelseisud ja akrobaatilised asendid. Ma jään magama, kui miski mulle väljakutset ei paku.

Ka esinemised mõjuvad trennina! Ma ei karga ringi nagu Jaagup Kreem, aga ikkagi liigud ju. Pean tunnistama, et viimased kuud olen jõudnud trenni minimaalselt. Vähemalt sain Prantsusmaal lumelauatada ja ennast liigutada – mulle meeldib see nauding, kui vuhised suurel kiirusel mäest alla, see tekitab kaaluta oleku tunde. Olen natuke adrenaliinijanune, eks ma sellepärast naudin ka lavaleminekut, see annab adrenaliinisüsti. Eelmine aasta käisin tegemas langevarjuhüpet, koos haidega ujumas – jube äge oli, mulle meeldib, kui sa ei kontrolli olukorda ja pead hirmuga hakkama saama. Miks inimesed kardavad? Sellepärast, et nad mõtlevad tulemuse palju hullemaks, ehkki tegelikult seal ei ole ju midagi karta!

Selles valguses ongi teilt hea küsida: kuidas selle kartmisega enne Kiievisse sõitu lood on, kas mingi närv on juba sees?

Laura: Ikka tuleb mõnus elevus sisse. Aga üle ma ei pabista. Väike närv kuulubki lavale mineku juurde, see aitab oma energia kokku koguda – ilma selleta olekski natukene paha. Aga seda mõnusat surinat tuleb nautida! Alati on Eestis inimestele meeldinud muretseda, et mis nüüd saab, kas te saate ikka finaali, kuidas välja paista… Tegelikult tuleb ennast hästi tunda ja maksimaalselt kohal, antud hetkes olla, nautida. Kui sa hakkad liialt ponnistama ja üle muretsema, ei tule miskit head välja.

Koit: Minul absoluutselt ei ole närvi! See ongi huvitav, nii erinev sellest kogemusest, mis oli kakskümmend aastat tagasi. Kuidas ma olin närvis ja muretsesin. Praegu on täiesti teine äärmus! Pole üleüldse mingit närvi, tundub, nagu läheks tavalisele kontserdile või tuurile. Mis seal ikka närvitseda? See ongi see teadmine, mis ainult kogemuste ja aastatega tuleb. Ei ole mõtet üle rapsida, asju tasub teha südamega, fokuseeritult, aga rahulikult.

On teil enne lavaleminekut mõni oma salajane rituaal?

Koit: Ei ole! Üldse ei ole. Üritan rahulikuks jääda. Ma armastan hästi keskenduda, olen omaette. Siin võib tõmmata paralleele sportlastega: enne olulist võistlust oled keskendunud ja ei tegele mingite kõrvaliste asjadega. Võin olla päev otsa keskendunud, et ajastada oma energia ja vorm.

Laura: Ma ei oska öelda, kas see on otseselt rituaal, aga mul on vaja minna ja enda järel uks kinni panna. On levinud arvamus, et maailma juhivad ekstraverdid ja pead olema hästi pealetükkiv, positiivne ja vau-vau-vau! Samas on paljud suured juhid introverdid. Ekstravert saab energiat suheldes, introvert vajab taastumiseks vaikust iseendaga.

Mina olen alati teadnud, et olen introvert, aga olen õppinud laval esinema. Ilmselt see kombo ka, et keha vajab adrenaliini. Aga häälestumiseks vajan hetke endaga, vaikust kõigest; kui seda mujal ei leia, siis põgenen korraks tualetti.

Usun, et meil Koiduga sobib ka see, et kogu aeg ei käi pläkutamine, saad aega endale.

Olete koostöö käigus väga lähedalt tuttavaks saanud, kirjeldage palun vastastikku, milline lavapartner teine on.

Laura taustajõuks on tema armastav pere, ema ja ühtlasi sõbranna Martina sõidab ka kohale tütrele pöialt hoidma.
Laura taustajõuks on tema armastav pere, ema ja ühtlasi sõbranna Martina sõidab ka kohale tütrele pöialt hoidma. Foto: Viktor Burkivski

Laura: Esimene asi, mis mul Koiduga seostub: tema tohutu suur naer! Ta võib olla tõsine, aga siis hakkab laialt naerma, sügava tooniga! Mulle nii meeldib tema siirus ja spontaansed reaktsioonid. Tema puhul on üks lahe fun fact see, et muidu ta istub aruteludes rahulikult, aga kui teda miski häirib, tõuseb püsti ja hakkab edasi-tagasi kõndima.

Muusikuna on Koidu hääle tehniline baas ja oskused väga head, tänu sellele ta saabki hüpata ühest žanrist teise, teha muusikali, poppi, mida tahes. Samuti on tal erakordselt tugev teatriline pool. Väiksest peale olen ma näinud teda laval kasvamas ja teda alati tohutult hinnanud, ta on väga-väga-väga hea!

Koit: Esiteks laulab Laura väga hästi, ta on üliprofessionaalne! Näeb vapustavalt hea välja, on heas vormis. Ja see tema väljapeetus, kõik tema fantastilised kleidid – see on kindlasti tema eripära. Nagu ta ise ütleb: tema on artist ja teksapükstega kunagi lavale ei lähe. Olgu või hommikutelevisiooni kööginurk, aga kui Laura tuleb, on tal alati kostüümid, grimm, soeng – see on tema stiil!

Lisaks on ta muljetavaldavalt vapper. «Eesti laulu» finaalis elasin ma kaasa tema haigusele. See, kuidas ta nii külma kõhuga kõik selle ära tegi, kordagi ei sattunud paanikasse... täiesti raudne naine! Olen aru saanud, et Laura ongi kindel kaaslane, hästi hea lavanärviga.

Ja huumorimeele osas meil ka toimib. Ma olen alati seda meelt olnud, et kõige kurvem on, kui inimesel puudub huumorimeel. Väga raske on nende inimestega koos töötada, aga sõbralik tögamine hoiab meeleolu ja head energiat üleval.

Laura: Enne «Veronat» oleme laulnud ainult ühe loo duetina! See oli kümme aastat tagasi, olin siis 18 – see oli ikka tohutu au, märgiline sündmus. Koit Toomega duetti laulda, no halloo! See on ju midagi superägedat! Olin tohutus ärevuses. Mäletan, et kui me laval laulsime, siis ta kuidagi tuli hästi lähedale. Mina astusin sammu tahapoole. Koit astus jälle sammu minu poole. Mina mõtlesin: appikene, ta tuleb nii lähedale! Ilmselt oli asi selles, et tema elas loosse sisse, aga mina mõtlesin kogu aeg, et mu kõrval on Koit Toome, ega suutnud üldse keskenduda.

Koit: See-eest pärast «Veronat» teeme suvel palju kontserte koos, täiesti spetsiaalse akustilise kavaga. See saab kindlasti tore olema! Ja kindlasti satume siin-seal rohkem koos lavale veel ja veel.

Milliseid isiklikke mälestusi teil seoses Eurovisiooniga on?

Koit: Minu teadlik Eurovisiooni vaatamine algas sellest ajast, kui Jaanika Sillamaa läks esimest korda Eestit esindama. See oli nii suur asi toona! Mäletan, kuidas ma sõitsin kollase Ikarus-bussiga koju Pääskülla, mul oli vana kassetimängija ja Jaanika Sillamaa eurolaulude kassett, kuulasin seda. See tundus tollel ajal nii uudne. Mõtlesin, et vau! Nii hästi laulab tüdruk, nii vinge! Aga et ise läheks Eurovisioonile? Ei, sellist mõtet absoluutselt ei olnud! See tundus täiesti kättesaamatu ja kauge asi, kosmos.

Laura: Meie alati vaatasime Eurovisiooni, mäletan seda aastat, kui «Everybody» võitis. Elasime Tartu lähedal siis. Kõik olid väga õnnelikud, aga mina täiesti hüsteerias – jooksin rõduuksest tagaaeda ja röökisin: «Eesti võitis! Eesti võitis!» Ma olin ikka selline suuremat sorti fänn!

Meenutagem, et sina, Laura, saidki laiemalt tuntuks just tänu Eurovisioonile.

Laura: Jah, Sky Plus korraldas laulukonkursi, mille võitjale pidi Sven Lõhmus kirjutama euroloo. Olin siis Tartus koolilaps, isegi ei mõelnud, et võiksin kuidagi selle vääriline olla. Isa siis innustas, et vähemalt proovi. Saatsingi demo ja tuli välja, et võitsin. Sven kirjutas mulle loo «Moonwalk» ja pani lisaks kokku tüdrukute bändi, nii et osalesin Eesti eelvoorus koguni kahe looga. Solistina jäin teiseks, Suntribeʼiga lendasime Kiievisse. Olen mõelnud, et ring saabki nüüd täis.

Aga läheme tagasi päris algusesse – kuidas see juhtus, et teist üldse lauljad said?

Laura: Mingi laulmispisik on mul lapsest peale sees. Onu vanadelt videolintidelt on näha, kuidas emps ja iss ütlesid mulle mingi teema ette ja mina kukkusin kohe laulma enda väljamõeldud laulu. Need on väga naljakad salvestused, olin siis kolme-neljane, lasteaed ega kool ei olnud veel hirmu sisse süstinud. Olen palju mõelnud, et kool võiks inimesi õigete ja valede vastuste andmise asemel rohkem improviseerima õpetada. Kui sellega tegelema hakkasin, tundsin vabastavat mõju igas eluvaldkonnas.

Meie peres pole kellelegi midagi peale sunnitud, kõik mõtted on mul endal tulnud.

Mis mind kannustab muusikaga tegelema, on tunne! Kui ma näiteks kallistan oma ema või isa, siis kõik pinged kaovad, olen õiges kohas. Muusika sees tekib sama tunne! Kõik muu, mis mu ümber toimub, ei loe enam. Mul olnud kogemusi, kus ma laulan ja samal ajal vaatan ennast kõrvalt mingis teises reaalsuses, olles täiesti kaine ja mitte midagi tarvitanud. Muusika viibki sind teise maailma ja mulle on see sama tunne, nagu oleksin armunud!

Koit: Mul on ainult üks siht olnud – muusika! Mis tahes vormis. Juba kolme-neljasena hakkasin vanemate magamistoas klaverit klimberdama. Olen eluaeg klaverit õppinud, kuid mul ei olnud absoluutselt mitte mingit ambitsiooni lauljaks saada! Iroonia seisneb selles, et olin muusikakeskkoolis ainus poiss klassis, kes ei käinud poistekooris laulmas. Mäletan, mingil hetkel üks klassivend ütles: «Koit, mis sa nalja teed, tule kaasa!» Vedas mind Lydia Rahula juurde poistekoori proovi kaasa ja polnud enam pääsu – laulsin talle ette, kohe samast päevast hakkasin laulma esimest sopranit ja tiiskanti, neid kõige kõrgemaid partiisid.

Hiljem õppisin Otsa koolis klaverit ja õhtuti, kui tunnid said läbi, mängisin tühjas klassis tundide viisi klaverit. Seal hakkasin salaja ka laulma, ega ma teiste ees ei julgenudki seda veel teha. Aga juhtus nii, et Jaanika Sillamaa käis ukse taga kuulamas ja kitus Jaak Joalale ära. Mind kutsuti vaibale ja järgmisest päevast vormistati klaveri kõrvalt ka laulmist õppima. Code One oli jälle täielik juhuste mäng – esinesin Otsa kooli aulas, keegi kuulis ja rääkis Mikk Targole edasi. Mind kutsuti stuudiosse ette laulma, aga poole loo pealt pandi lugu kinni ja öeldi: «Ok, Koit, lööme käed!»

Nii et suures osas on teie tänase edu taga lihtsalt julgus usaldada elu?

Koit: Jaa! Ju ma olen siis nii kreisi tüüp, et olen kõik esmapilgul hirmutavana tunduvad väljakutsed vastu võtnud, õnneks ei ole kunagi pidanud pärast kahetsema. Palju asju, mille kohta esialgu mõtled, et milleks mul seda vaja on. Mu elu oleks palju lihtsam, kui ma seda ei teeks. Aga olen alati kaasa läinud. Kõik, mis elu ette viskas, kõik sai ära tehtud!

Laura: Minul on täpselt samamoodi! Kui võimalus tuleb, siis haaran kinni. Muusikaväline näide on täpselt see eelmise aasta langevarjuhüpe! Minu meelest on sellised hullumeelsused vajalikud. Need esimesed sekundid vabalangemist – ebareaalne, kui ääretult äge ja põnev see elu ikkagi on!

Eesti esindamine eurolaval on teile varasemate väljakutsete kõrval päris lihtne katsumus. Edu teile!

Tibatilluke Koit kippus klaveri kallale, kuid lauljakarjäärist ei julgenud unistada.
Tibatilluke Koit kippus klaveri kallale, kuid lauljakarjäärist ei julgenud unistada. Foto: Erakogu

Koit Toome

Sündinud 3. jaanuaril 1979 Tallinnas.
Armastatud popartist, muusikalinäitleja, helilooja ja professionaalne pianist.
Õppis klaverit Tallinna muusikakeskkoolis ja Georg Otsa muusikakoolis, kus lisandus laulueriala. Lauluõpetajatest olulisemad Jaak Joala, Kare Kauks ning Tallinna poistekoori juht Lydia Rahula.
Tuntuks sai juba 16-aastasena, 1995 duo Code One koosseisus koos Sirli Hiiusega.
Jätkas popartistina, omanimeline sooloplaat 1999.
Viimatist kauamängivat «Kaugele siit» pärjati Raadio 2 aastahiti auhinnaga lugude «Kaugele siit» ja «Mälestused» eest.
Muusikalinäitlejana säravad peaosad muusikalides «Vampiiride tants», «Hüljatud», «Miss Saigon», «West Side Story», «Chess», «Rent», «Hair» ja «Ooperifantoom».
Võitnud mitu suurt meelelahutuslikku televõistlust: «Tantsud tähtedega» koos Kerttu Tänavaga 2007 ja «Su nägu kõlab tuttavalt» 2013.
2017 jõudis saates «Väikesed hiiglased» tiimiga Koidu Tähed esikolmikusse, kuid Eurovisiooniga samal ajal toimuvas finaalis üles astuda ei saa.
Esindas Eestit Eurovisioonil aastal 1998 Maria ja Tomi Rahula looga «Mere lapsed», jõudes Birminghamis ta 36 punktiga 12. kohale.
2003 jäi tema, Maarja, Evelin Samueli ja James Wertsi esitatud Imre Sooääre lugu «Know What I Feel» vaid ühe punktiga teiseks.
Püsisuhtes Kaia Triisaga, lapsed Rebecca (9) ja Richard (2 nädalat).

Lasteaias võis Laura vabalt improviseerida ükskõik mis teemal, kartnud pole ta kunagi.
Lasteaias võis Laura vabalt improviseerida ükskõik mis teemal, kartnud pole ta kunagi. Foto: Erakogu

Laura Põlvere

Sündinud 30. augustil 1988 Tartus.
Mitmekülgne artist, esitab poppi, souli, džässi ja eksperimentaalmuusikat.
Jazzliidu esinaine. Studio Lingua HR Agency projektijuht.
Õppinud laulmist Ülenurme laulustuudios, muusika- ja teatriakadeemias ning lauluõpetajate Anne Adamsi ja Ursel Oja juhendamisel, samuti Berklee muusikakolledžis Bostonis. Lisaks lõpetanud viiuli eriala Tartu 1. muusikakoolis.
Võitis konkursi «Kaks takti ette» 2005 ja hulgaliselt muid laulukonkursse, näiteks «Helisev maailm» 2003 ja rahvusvaheline võistlus «Tähtede laul» 2004.
Popalbumid «Muusa», «Ultra», «Sädemeid taevas». Juba 8. mail ilmub tuliuus kogumikplaat.
Džässalbumid bändiga Carrot Lights, ekskaasa Joel Remmeliga ja Tõnu Naissoo trioga.
2016 osales populaarses meelelahutussaates «Su nägu kõlab tuttavalt».
Esindas Eestit Eurovisioonil 2005 ansambliga Suntribe, looks oli Sven Lõhmuse «Lets Get Loud». Ka toonane võistlus toimus Kiievis, kus Eesti jäi 31 punktiga poolfinaalis 20. kohale.
Laura on Eestit esindanud ka muul viisil, näiteks edastas ta 2007 ja 2009 Eurovisiooni hääletustulemused. Mullu jäi «Eesti laulul» Sven Lõhmuse looga «Supersonic» napilt teiseks.
Püsisuhtes muusikaga.

Märksõnad
Tagasi üles