Sisukord
Arvustused
Postimees
06.05.2017
Eesti Kui lapsi ei ole, siis laename Galerii: teadusvõistlus «Rakett 69» sai endale ajaloo noorima võitja (2) Horoskoop Mälumäng Palju õnne Dilbert Tagakülg Male Legendaarse Kalevi spordihalli uksed on taas valla Sündide kõrghooaeg Vene välisministri lennuk rikkus Eesti õhupiiri Ühistupank kaebas inspektsiooni kohtusse Eesti lühiuudised Rakvere tsentristid tahavad uusi juhte Naiste aasta Eesti spordis Majandus Ühistupank kaebas inspektsiooni kohtusse Välismaa Pariisist väljas valitseb tülpimus Prantslased julgevad kastist välja vaadata EAS müüb Kagu-Aasias Eestit kui Euroopa Singapuri ELi suhteid Kagu-Aasiaga hoiab noor eestlane Kuueruutmeetrisest kodukontorist miljonilinna tippu (2) Paganama põikpäine naine Eesti hipsterõlled vallutavad Moskvat (1) Arvamus Ott Järvela: tippsport vajab radikaalsust! (1) Käed tööd täis Juhtkiri: see ongi see Eesti asi! Kaotame tipp-pianisti, võidame tippametniku Naiste aasta Eesti spordis Postimees 1925. aastal: Kesk- ja Lõuna-Eesti raudteede küsimus Madis-Ulf Regi päevik 2017: kummikutes Aphrodite, mida ütles Baskin, kes poliitikuist on idioot? Eiki Berg: «veelgi sidusama liidu» hääbumine (1) EKI keelekool: õigekeel ja õige keel Euroopa pärast rändekriisi – vaja võib minna radikaalseid muudatusi (4) Kultuur Nädala plaat. Reaalne virtuaalsus Aja auk. Free jazz võtab üle Sport Purjetamisbossid vetostasid seljahäda trotsinud Rammo ulja plaani FIFA tühistas Lionel Messi ülikarmi karistuse Alavormis Djokovic vallandas treenerid Spordi lühiuudised Venemaa ja Rootsi tegid lisaaja-ajalugu Howard Frier: ajaloolisest medalist ja needuse murdmisest Kellest saab kolmas eestlane F1 roolis? Salumets: eredaim mälestus Kalevi hallist on jänkidega mäng! Tallinn Legendaarse Kalevi spordihalli uksed on taas valla Tarbija Tarbija lühiuudised Õhkbatuutide kasutamisel tuleb tagada ohutus Suur hinnavõrdlus: kalleim ostukorv tuleb jätkuvalt Selverist AK Vikerkaar loeb. Enne kaanonimeistri õrna ja vangistavat haaret Betti Alveri omajuur Nädala plaat. Reaalne virtuaalsus Eesti kultuuri täheatlas: arbujate luule Ersats, aga üsna päris Urmas Kõljalg: globaalmuutuste mõistmise kullaauk peitub vanades kogudes Aja auk. Free jazz võtab üle Marek Tamm: Prantsusmaa ei ole ennast leidnud (3) Eiki Berg: «veelgi sidusama liidu» hääbumine (1) Peeter Langovitsi tagasivaade: mai saabus põlenguga olümpiakeskuses Euroopa pärast rändekriisi – vaja võib minna radikaalseid muudatusi (4) Arter Kuhu minna Horoskoop Jala kaotanud sõdur: «Esimene mõte oli, et võinuks ka hullemini minna!» (2) Uued moehitid: pidžaama, kittel ja kombinee Kaja Kallas: miks pole lennukis mõtet trügida Eestlased ei talu lähedat suhtlemist, nagu harrastavad eurooplased (2) Valimised Prantsusmaal: aasta emad prantsuse moodi (4) Eve ja Ira – need naised tuunivad Kuidas umbrohust lahti saada? Sööge see ära (2) Estofiilist viinapõletaja: viski tegemine on nagu ketšupi keetmine! (5) Kas tahad sitkeks saada? Tee nii nagu Ameerika sõdurid! Meelelahutus Koomiks

Filmiarvustus: vihane kaheksa sada aastat hiljem

3 min lugemist
  • «Päästik põhja» on, nagu «American Hustle» pidanuks olema – stiilne põnevik.
Cillina Murphy, Sam Riley ja Michael Smiley. FOTO: Kaader filmist

Ma ei tea, miks seitsmekümnendad kinolinal nii dekoratiivsed tunduvad. Võimalik, et asi on uhkusega hooldatud bakenbardides, sügavatest särgikaelustest piiluvates rinnakarvades ja vuntside nilbes veetluses. Või juustes, mida meestegelastel on tänapäevaga võrreldes lausa sündsusetult palju. Või värvilistes ülikondades. Või selles, et iga tegelase positsioon on riietest näha – neli aastakümmet tagasi oldi selles küsimuses nähtavasti oluliselt formaalsemad. Või selles, et kogu pilt on võetud justkui läbi kerge rohekas-kollaka filtri, nagu veidi vana. Või kõiges selles kokku.

«Päästik põhja» (Free Fire)

Action, thriller

Filmi pikkus tund ja 30 minutit

Filmi käigus liigub graafiline vägivald scorseselikust vaoshoitusest skaala teise otsa, tarantinoliku otsekohesuseni.

Alla 16-aastastele keelatud

Kinodes alates 4. maist

«Free Fire» (eesti keeles totakaks tõlgitud «Päästik põhja») pajatab relvatehingust, mis läheb kõrvaliste asjaolude ilmnedes hukka – nimelt avastavad osaliste transamehed, et on eelmisel õhtul kõrtsis kohtunud, ning sealt üles jäänud pinged põhjustavad tulevahetuse.

Filmi produtsendi Ben Wheatley filmograafiat vaadates võiks küll oodata sellist katset, kuid mitte nii õnnestunud sooritust. Loomeõnne pöörajaks on kaasprodutsent ja vanameister Martin Scorsese, kelle kätt on tunda kogu filmis. Nad tegid seda, mida David O. Russell filmiga «American Hustle» ei suutnud. Russellil oli nii materjal kui ka staarid, aga filmi ainus hea asi oli liibanoni päritolu Mayssa Karaa araabiakeelne kaver Jefferson Airplaneʼi LSD-hitist «White Rabbit». «Päästik põhja» on, nagu «American Hustle» pidanuks olema – stiilne põnevik.

Quentin Tarantino mõju Wheatleyle on sama tuntav nagu Scorsese oma. Esimese 20 minutiga meenusid mulle «Vihane kaheksa» («Hateful Eight») ja «Marukoerad» («Reservoir Dogs»). Filmi käigus liigub graafiline vägivald scorseselikust vaoshoitusest skaala teise otsa, tarantinoliku otsekohesuseni. See on nagu arvutimäng – tegelased saavad küll viga, kuid mitte nii palju, et mängust välja langeda, sest siis saaks ju mäng otsa.

Keegi filmis esinevast 13 näitlejast (pluss üks hääl telefonis) pole maailma mõõtu staar, kuid kõik on omaette huvitavad. Iirlasi mängivad iiri näitlejad, ameeriklasi Ameerika näitlejad, sekka mõned britid – eri aktsendid muudavad musta huumoriga pikitud dialoogi tsitaatideks, mis levib üle filmi piiride nagu «Zedʼs dead, baby. Zedʼs dead…».

Ainsat naistegelast kehastavat ameeriklannat Brie Larsonit võis hiljuti näha pigem arvutigraafikute kui näitlejatega tehtud filmis «Kong: Pealuu saar». Filmis «Päästik põhja» on tema ülesanne olla ainus, keda teised saaksid tipsiks kutsuda. Ta on ka ainus, kelle rollilahendust võiks nimetada igavaks, aga see ei tule ju üllatusena – Scorsese maailm ongi väga mehine, naised on ainult ilu pärast, ja selle eesmärgi ta täidab.

Veidi võiksime teada ka britt Sam Rileyt. Tema mängis 2007. aastal filmis «Controll» ansambli Joy Division traagilise saatusega lauljat Ian Curtist. Samuti oli tal peaosa staaridest kubisevad trilleris «13». Siin on ta üks luuser ja narkomaan, tegelane, kellest õhkub puudulikku hügieeni ja liiga kaua kantud riideid. Ühesõnaga täielik toss. Ent relv teeb temast kunstniku ning kiduras ihus elab vintske vaim.

Libeda olekuga relvakaupmeest mängiv LAV päritolu Sharlto Copley (milline aktsent!) meenutab nii väga Lembit Ulfsakit, et tahtmatult kujutasin meie oma suurmeistrit sellesse rolli. Häid sõna jagub mul tegelikult kõigile osatäitjatele. Paneksin filmile hindeks viis, kuid pean lisama miinuse, sest film on nii hea, et jääd ootama ka tugevat puänti, mida kahjuks ei tule. Lõpp pole kehv, see on lihtsalt veidi nõrk nii kõva filmi jaoks.

Üks asi tegi veel südame soojaks. Kui «T2 Trainspotting» meie kinodesse jõudis, sai tõlge üsna suure kriitika osaliseks. Eesti keeles saab ju palju mitmekülgsemalt ropendada, kui ingliskeelne «fuck» seda lubaks. Kriitikast on õpitud: siingi filmis paljukasutatud «fuck» on tõlgitud meie emakeele mitmekülgsuse ees maani kummardades.

Seotud lood
05.05.2017 08.05.2017
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto