2015. aastal saabus Euroopa Liitu üle miljoni põgeniku ja immigrandi peamiselt Aafrika ja Aasia riikidest, eriti Süüriast ja Afganistanist. See tekitas Euroopas vastakaid tundeid ja saabujate vastuvõtmise küsimus lõhestas ühiskonda. Ennustati immigratsioonivastaste meeleolude ja parempopulistlike poliitiliste jõudude populaarsuse tõusu.
Eripalgeline parempopulism
Ida-Euroopa endistes sotsialismimaades tõi immigratsiooniteema avalikkuse tähelepanu orbiiti alles arutelu pagulaskvoodi üle või mõnel juhul massiline läbiränne.
Seevastu Lääne-Euroopas kerkisid immigratsioonivastasust rõhutavad poliitilised jõud esile juba 1980. aastatel. Neile on «põlisrahva» ja selle kultuuri eelistamise nõuete kõrval tavaliselt iseloomulikud euroskeptilised ja riigiaparaadile vastanduvad vaated.
Nende ühisjoonte tõttu on selliseid parteisid nimetatud ka parempopulistlikeks või paremradikaalseteks. Ent üldistustega tuleb olla ettevaatlik, sest muudes küsimustes võivad immigratsioonivastased parteid olla üpris erinevate vaadetega.
Näiteks toetab Prantsuse Rahvusrinne heldet heaoluriiki, Šveitsi Rahvapartei ja Alternatiiv Saksamaa Jaoks aga liberaalset majanduspoliitikat. Mitu parempopulistlikuks peetud parteid on sekulaarsed ning pooldavad aborti ja samasooliste abielu, teised (eriti Ida-Euroopas) propageerivad konservatiivset kristlust ja nn pereväärtusi.
Ka ei saa kõiki immigratsiooni suhtes kriitilisi parteisid pidada äärmuslikuks. Osa neist hoidub selgesõnalistest ksenofoobilistest seisukohavõttudest ja kinnitab toetust liberaalsele demokraatiale.
/nginx/o/2018/08/07/11162590t1h5398.jpg)
/nginx/o/2017/05/02/6617013t1hc595.jpg)
