EKI keelekool: õigekeel ja õige keel

See norm omakorda on eesti kirjakeele norm, mis on kokku lepitud selleks, et aidata kaasa ametliku ja avaliku keelekasutuse selgusele.

Kirjakeele norm kujutab endast kogumit ühiskonnas kokku lepitud reegleid, mis puudutavad eelkõige ortograafiat ehk õigekirja – kiri ongi ju keeleväline kokkulepe, sest keel on suuline ning kõnes pole ei tähti, komasid ega suuri ja väikesi algustähti. Tunduvalt vähem on püütud normida keelt ennast: sõnade tähendust ja hääldust, sõnavormide moodustamist, lauseehitust. Ka normkeele kohustuslik kasutusvaldkond on suhteliselt kitsas: selleks on eelkõige ametlikud kirjalikud tekstid, näiteks õigusaktid.

Miks nende sõnade tähendust meenutada? Sest mulle tundub, et seda alati ei teadvustata: «eesti õigekeel» kõlab peaaegu nagu «õige eesti keel». Kogeme kolleegidega Eesti Keele Instituudist sageli, et kui mainime vestluses oma töökohta, vabandab vestluskaaslane tõsimeeli, et ta ei oska eesti keelt, pidades tegelikult silmas seda, et ta on unustanud mõned koolis õpitud ortograafiareeglid. Põhjus, miks õigekirjareeglite tundmist samastatakse eesti keele oskamisega, on võib-olla ka koolisüsteemis, kuid tõenäoliselt tekitab sellist segadust ka nende reeglite nimetamine «õigekeeleks». See võib tekitada tunde, et kui ei vallata õigekeelt, siis ei osatagi keelt.

Tegelikult oskab õiget eesti keelt igaüks, kelle jaoks eesti keel on emakeel, esimene keel, milles ta mõtleb, suhtleb ja ennast väljendab – seda isegi juhul, kui ta ei ole kodus õigekeeles ehk kirjakeele normis. Eesti keel ongi kõnelejate keelekasutusviiside kogum kogu nende varieeruvuse ja mitmekesisusega. See ei ole midagi kõnelejatest eraldiseisvat, mis on raiutud keerulisse seaduseraamatusse või hõljub platonliku ideena kättesaamatus eetris. Seetõttu ei tohiks keegi arvata, et ta ei valda oma emakeelt, oma mõtlemise ja identiteedi alust.

Lihvigem ja kultiveerigem oma eesti keele kasutust selle täieõiguslike valdajatena, mõnu ja loomingulisusega, mitte hirmuga!