Sisukord
Arvustused
Postimees
06.05.2017
Eesti Kui lapsi ei ole, siis laename Galerii: teadusvõistlus «Rakett 69» sai endale ajaloo noorima võitja (2) Horoskoop Mälumäng Palju õnne Dilbert Tagakülg Male Legendaarse Kalevi spordihalli uksed on taas valla Sündide kõrghooaeg Vene välisministri lennuk rikkus Eesti õhupiiri Ühistupank kaebas inspektsiooni kohtusse Eesti lühiuudised Rakvere tsentristid tahavad uusi juhte Naiste aasta Eesti spordis Majandus Ühistupank kaebas inspektsiooni kohtusse Välismaa Pariisist väljas valitseb tülpimus Prantslased julgevad kastist välja vaadata EAS müüb Kagu-Aasias Eestit kui Euroopa Singapuri ELi suhteid Kagu-Aasiaga hoiab noor eestlane Kuueruutmeetrisest kodukontorist miljonilinna tippu (2) Paganama põikpäine naine Eesti hipsterõlled vallutavad Moskvat (1) Arvamus Ott Järvela: tippsport vajab radikaalsust! (1) Käed tööd täis Juhtkiri: see ongi see Eesti asi! Kaotame tipp-pianisti, võidame tippametniku Naiste aasta Eesti spordis Postimees 1925. aastal: Kesk- ja Lõuna-Eesti raudteede küsimus Madis-Ulf Regi päevik 2017: kummikutes Aphrodite, mida ütles Baskin, kes poliitikuist on idioot? Eiki Berg: «veelgi sidusama liidu» hääbumine (1) EKI keelekool: õigekeel ja õige keel Euroopa pärast rändekriisi – vaja võib minna radikaalseid muudatusi (4) Kultuur Nädala plaat. Reaalne virtuaalsus Aja auk. Free jazz võtab üle Sport Purjetamisbossid vetostasid seljahäda trotsinud Rammo ulja plaani FIFA tühistas Lionel Messi ülikarmi karistuse Alavormis Djokovic vallandas treenerid Spordi lühiuudised Venemaa ja Rootsi tegid lisaaja-ajalugu Howard Frier: ajaloolisest medalist ja needuse murdmisest Kellest saab kolmas eestlane F1 roolis? Salumets: eredaim mälestus Kalevi hallist on jänkidega mäng! Tallinn Legendaarse Kalevi spordihalli uksed on taas valla Tarbija Tarbija lühiuudised Õhkbatuutide kasutamisel tuleb tagada ohutus Suur hinnavõrdlus: kalleim ostukorv tuleb jätkuvalt Selverist AK Vikerkaar loeb. Enne kaanonimeistri õrna ja vangistavat haaret Betti Alveri omajuur Nädala plaat. Reaalne virtuaalsus Eesti kultuuri täheatlas: arbujate luule Ersats, aga üsna päris Urmas Kõljalg: globaalmuutuste mõistmise kullaauk peitub vanades kogudes Aja auk. Free jazz võtab üle Marek Tamm: Prantsusmaa ei ole ennast leidnud (3) Eiki Berg: «veelgi sidusama liidu» hääbumine (1) Peeter Langovitsi tagasivaade: mai saabus põlenguga olümpiakeskuses Euroopa pärast rändekriisi – vaja võib minna radikaalseid muudatusi (4) Arter Kuhu minna Horoskoop Jala kaotanud sõdur: «Esimene mõte oli, et võinuks ka hullemini minna!» (2) Uued moehitid: pidžaama, kittel ja kombinee Kaja Kallas: miks pole lennukis mõtet trügida Eestlased ei talu lähedat suhtlemist, nagu harrastavad eurooplased (2) Valimised Prantsusmaal: aasta emad prantsuse moodi (4) Eve ja Ira – need naised tuunivad Kuidas umbrohust lahti saada? Sööge see ära (2) Estofiilist viinapõletaja: viski tegemine on nagu ketšupi keetmine! (5) Kas tahad sitkeks saada? Tee nii nagu Ameerika sõdurid! Meelelahutus Koomiks Sudoku

Vikerkaar loeb. Enne kaanonimeistri õrna ja vangistavat haaret

3 min lugemist
Kajar Pruul FOTO: Erakogu

Ennemuiste ilmus Eestis antoloogiaid võrdlemisi harva. On ju eesti luuletraditsioonis antologiseerimine ikka olnud kanoniseerimise põhivorme, ei saanud seda liigse lahkusega lahjendada kuidagi. Nõukogude ajal allutati valik lisaks ka ideoloogilisele järelevalvele. Tundus hiiglama tähtis, kes sinna pääses ja kui mitme tekstiga. Neist toonastest suurtest üldantoloogiatest on Mart Velsker andnud põhjaliku ülevaate oma Akadeemias ilmunud artiklites (1993, nr 5 ja 6, 1996, nr 5) ning kirjutanud ka magistritöö.

Koos 1990. aastatega muutunud kultuurisituatsioonis, kui luule enda turunišš oli kärbunud kitsaks, osutusid antoloogiad – eriti temaatilised või motiivipõhised – ometi kinkeraamatuna minevaks kaubaks. Neid ongi ilmunud lausa hulgi, et jätkuks jõuludeks või sünnipäevaks nii emale kui tüdruksõbrale (sooline ettearvestus hakkab toodangust silma).

Igaks juhuks olgu siiski hoiatatud: lausa pimesi ei maksa poeriiulist kaasa kahmata ja avamata edasi ulatada – nüüdseks on antoloogiaid jõutud koostada juba nii uskumatult mitmekesistel teemadel, et ka piinlikud olukorrad pole päris välistatud.

Kindlasti oli vähemalt esialgu ja teatud lugejapõlvkondade jaoks selle fenomeni juures oluline osa ka kultuuritarbimise inertsil ning sealt tulenevalt antoloogiažanri kui sellise autoriteediaural. Tean üht kaasaegset usinat eesti kirjameest, kes on viimase veerandsajandi jooksul pea iga paari aasta takka järjekordse antoloogia avaldanud.

Tublisti tummisemat kraami on pakkunud mõned žanri- ja perioodiantoloogiad, kõige põnevamatena Arne Merilai «Eesti ballaad» (2003) ning Hasso Krulli ja Carolina Pihelga «Ma olen Jüri Üdi» (2013). Ehkki nii esimese «ballaadilisuse» kui teise «üdilikkuse» mõiste kipub mulle oma kõigis üksikasjus pisut hämaraks jääma, on mõlemad ettevõtmised väärtuslikud just kirjanduse enesemõtestamise seisukohalt. Nende naabrusse paigutub ka Mart Velskri «Eesti luuleilm II», kõiki ühendab see, et olles antoloogiad, nad ühtlasi igaüks omal viisil püüavad «õõnestada» harjumuspärast antoloogiažanri.

Kui peaks leiduma nii kohusetundlik lugeja, kes tahab «Eesti luuleilma» lugemist alustada «algusest», esimesest köitest, tuleb tal pöörduda vanaraamatulettide või raamatukogude poole. Nimelt ilmus «Eesti luuleilm I» Auguste Kaarna koostatuna 1913. aastal. Eks seda sorti kontseptuaalset käänet oligi eesti antoloogiate ajaloo parimalt asjatundjalt karta.

Oma valiku põhimõtteid on Velsker väga üksikasjalikult selgitanud saatesõnas. Liigagi, sest võtab arvustajalt nii suure osa leivast.

Olgu lühike tootekirjeldus siiski antud. Raamat sisaldab tekste luuletajatena vähem teadvustatud autoritelt, kes tulid kirjandusse 1960. aastate keskpaiga ja 2000. aastate alguse vahel. Nende seas on varalahkunud, kuid paljutõotavalt alustanud luuletajaid, kelle puhul vahekorra isikumüüdi intrigeerivuse ja loomingu kõnekuse vahel peab selgitama aeg; autoreid, kellel leidub näiteid mõne eesti luules vähe või üldse mitte viljeldud eksperimentaalluule võtte kohta; muude alade klassikute luuleharrastuse vilju, mida ometi puutunud maestro käsi; lokaalsema, eeskätt Tartu boheemi kultuskujusid (kui üldse, siis on antoloogia veidi kaldu lõuna poole); populaarsete laulusõnade autoreid, kelle loomingus ometi midagi helgib ja tuikab; autoreid, kes ilmselgelt esindavad uue sajandi alguse luule keset, kuid pole lihtsalt jõudnud veel «antologiseeruda», ning samas huvitavaid luuletajaid möödunud sajandist, kes on kuidagi läinud kaotsi ajajärkude-põlvkondade vahele ja vääriksid sealt ülesleidmist.

See ei ole «antiantoloogia» – mis allasurutud perifeeria raevukat esilesööstu võikski oodata raamatult, kus on esindatud näiteks kaks paari viimase aasta eesti raamatumüügi edetabelite liidrit? Seda pole olnud Velskril kavaski. Samamoodi pole «Eesti luuleilm II» mingi «väikese» või «killustunud» kirjanduse manifest, selleks on koostaja liiga elutark: «Nende tekstide antoloogilisuse kohta ei saa veel midagi öelda, seega ei saa nad ka olla mitteantoloogilised, nad on alles sattumas kaanonimeistrite õrna ja vangistavasse haardesse.» Pigem on see katse kombata midagi kombatamatut, kanoniseerumiseelse, kuid selleks potentsiaalselt valmis luule ürgsuppi, mille kohal valgus on veel pimedusest lahutamata.

***

«Eesti luuleilm II»

FOTO: Raamat

Koostaja ja toimetaja Mart Velsker

Penikoorem 2017

224 lk

Seotud lood
05.05.2017 08.05.2017
EELMINE
JÄRGMINE
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto