Sisukord
Arvamus
Postimees
04.05.2017
Eesti Horoskoop Mälumäng Palju õnne Dilbert Tagakülg Male Esikaas 4. 05. Kummardus Postimehe tegijatele Sõidujagajatele seatakse samasugused nõuded nagu taksodele Napsitanud kohtunik soovib ametist lahkuda Vallad korraldasid omadele palgaralli (5) Piirissaare elumuutust tähistati lindilõikamise talgutega Mees, kes lõi eesti ajakirjanduse Majandus Läti ja Leedu Prismale sai saatuslikuks poodide vähesus Metsatöösturid survestavad riiki (1) Eesti firma digiteerib Leedu metsandust Eesti majanduse lühiuudised Apple’il on tallel veerand triljonit Välismaa Kuidas Vene raha läbi Läti Le Peni kätte liikus EL lisas Brexiti läbirääkimistele õli tulle PERSOON: Iraanlanna, kellele öeldi neljas kord ei Erdoğan ja Putin kohtusid Sotšis Arvamus Taavi Minnik: Kreml fekaalide ja briljantrohelisega Navalnõi vastu (1) Jüri Laurson: pesumasin vanni kõrval ehk Liiga palju elektriõnnetusi (1) Ahto Lobjakas: May ja Juncker vormistavad lahutust (4) Daniel Pipes: Erdoğani viis mõistatust (5) Postimees 1935. aastal: Inglise kuninga juubelipidustuste sissejuhatus Juhtkiri: vallajuhtide palgatõus lahkumishüvitise nimel Kultuur Muusika- ja teatriakadeemia uus rektor on Ivari Ilja Sepa-Tom radikaalne sepp otse maa seest Sport FIFA soovib jalgpalli MMi Hiinale nihverdada? Põnev, aga ebatõenäoline teooria: Gerd Kanterist võib saada maailmarekordi omanik Rapla ei karda Tartus põruda Spordi lühiuudised Ott Tänak – ralliaasta 2017 kindlaima käega piloot Reali võitu oma silmaga tunnistanud Mart Seim: vägev! Epp Mäe tuli EMil medalile! Tartu Linn tõstab Ropka perearstid oma suurest majast välja (3) Tartu palkab oma pagulastele ametniku (1) Salvesti poes võib peagi käruga ostelda Vorbuse küla elanike joogivesi ei vasta nõuetele Kurdina sündinud poissi saavad jooksjad aidata Enduuromehed sätivad valmis radu ja tsikleid Aeg lendab ka Hiinalinnas, aga tuvid jäävad Meelelahutus Koomiks Sudoku

Daniel Pipes: Erdoğani viis mõistatust

5 min lugemist
Recep Tayyip Erdogan. FOTO: BURHAN OZBILICI/AP/Scanpix

Türgi president Recep Tayyip Erdoğan on kogu maailma vähegi tähtsamatest poliitikutest kõige ebajärjekindlam, kõige mõistetamatum ja seetõttu ka kõige ettearvamatum. Võit äsjasel rahvahääletusel annab talle peaaegu diktaatorliku võimu, mille tagajärjel on Türgi, Lähis-Ida ja kaugemgi maailm sattunud varasemast veel suurema ebakindluse rüppe, kirjutab Lähis-Ida ekspert Daniel Pipes.

Ma esitan allpool mõned probleemid, millele puudub igasugune mõistlik seletus.

Esimene mõistatus: rahvahääletuse korraldamine. Türgi valijad hääletasid 16. aprillil tähelepanuväärsel plebistsiidil, mis ei puudutanud mitte mõnda tavapärast teemat, nagu riigilaenu võtmine või poliitiku tagandamine, vaid küsimuse all oli põhiseaduse põhimõtteline muudatus, mis mõjutab otseselt kogu riigi valitsemiskorda.

Kas riik peaks jätkama viimased 65 aastat kehtinud küll mõneti vigase demokraatiaga või koondama poliitilise võimu presidendi kätte? Uutes tingimustes peaministri roll sisuliselt hääbub ning presidendil on laialdane võim parlamendi, kohtusüsteemi, eelarve ja sõjaväe üle.

Türklased pidasid ette pandud 18 põhiseadusemuudatust pöördelise tähtsusega sammuks. Nimekas kirjanik Elif Şafak võttis kokku paljude arvamuse, kui kirjutas, et Türgi referendum võib muuta riigi saatust paljudeks põlvkondadeks. Pärast referendumit tuli osa muremõtteis vastaseid tänavatele. «Türgi, nagu me seda tundsime, on kadunud, sellest on saanud ajalugu,» kirjutas ajakirjanik Yavuz Baydar. Ajakirjas Defence & Foreign Affairs arvati isegi, et referendum võib olla kõige tähelepanuväärsem ja kõige suuremaid muutusi kaasa toov pööre Euraasias, Lähis-Idas ja osas Aafrikast pärast NSV Liidu kokkuvarisemist 1990.–1991. aastal.

Aga siin on oma konks: Erdoğanile on tegelikult juba aastaid kuulunud võim, mille rahvahääletus talle nüüd annab. Ta on Türgi isand, kes võib maad painutada oma tahtmist mööda. Olgu tegemist karikaturisti, kohvikuomaniku või kanadalasega, kui teda süüdistatakse presidendi solvamises, saab teda trahvida või vangi mõista. Endine peaminister või president, kes söandab Erdoğaniga mitte nõustuda, kaob avalikust elust. Ainult tema kuulutab sõda või sõlmib rahu. Mida Erdoğan tahab, seda ta ka saab – sõltumata põhiseaduse täpsest sõnastusest.

Erdoğani kinnisidee anda presidendile ka ametlikult tohutud volitused on sundinud teda juba nullima valimisi, vallandama peaministri, alustama peaaegu kodusõjani ulatuvat konflikti kurdidega ja provotseerima kriisi suhetes Euroopaga. Miks ta sellise tühise asja pärast üldse nii palju vaeva näeb?

Teine mõistatus: referendumi tulemused. Erdoğan avaldas tohutut survet, et referendumi tulemus oleks tema jaoks üheselt ja selgelt positiivne. Ta kasutas ära asjaolu, et suurem osa ajakirjandusest allub tema kontrollile. Töösse rakendati mošeed. Ühe rahvusvahelise organisatsiooni sõnul pidid ei-vastuse pooldajad oma kampaania ajal taluma politsei pidevat sekkumist ja paljud neist vahistati süüdistatuna kas presidendi solvamises või ebaseaduslike avalike ürituste korraldamises.

Samuti kaotasid oponendid töö, sattusid ajakirjanduse boikoti ohvriks, pidid taluma elektrikatkestusi või said lihtlabaselt peksa. Nädal enne referendumit andis Erdoğan lausa teada, et ei-vastuse pooldajad seavad ohtu oma surmajärgse elu. Üks Rootsi vabaühendus teatas hiljem, et ulatuslik ja süstemaatiline valimispettus, vägivaldsed vahejuhtumid ja skandaalsed sammud, mida valimiskomisjon astus, andsid hääletamisel selgelt tooni.

Vastuseisust hoolimata läks referendum läbi. See õnnestus muret tekitavalt väikese enamusega – 51,4 protsenti 48,6 protsendi vastu. Kui see peeti ausalt, miks riskis Erdoğan siis kaotusega, mis oleks kahtlemata murendanud tema mainet ja vähendanud mõjuvõimu?

Kui rahvahääletuse tulemused olid paika pandud – mis on ju täiesti usutav, kui pidada silmas tema partei varasemaid «saavutusi» –, siis miks oli ülekaal nii kasin, mitte aga märksa enam muljet avaldav 60, 80 või lausa isegi 99 protsenti? Armetu 51,4-protsendine ülekaal suisa kutsus opositsioonilisi erakondi, keda toetasid Euroopa Liit ja teisedki jõud, referendumi legitiimsust kahtluse alla seadma ning tõstatama hulga küsimusi, mida Erdoğan kindlasti eelistanuks mitte puudutada.

Kolmas mõistatus: Gülen. Erdoğan tegi hoolimatult lõpu tähtsale liidule kaasislamistist Fethullah Güleniga, millega raudkindel liitlane muutus kindlameelseks riigisiseseks oponendiks, kes vaidlustas Erdoğani juhtpositsiooni ja paljastas tema korrumpeerituse. Poliitilises sõjas eaka islamivaimulikuga, kes elab Pocono mägedes Pennsylvanias, väitis Erdoğan üsna uskumatul moel, et Güleni liikumine kavandas ja juhtis 2016. aasta juuni väidetavat riigipöördekatset.

Seejärel asus ta maha suruma Güleni poolehoidjaid ja üldse kõiki, kes talle ei meeldinud, mis tõi kaasa 47 000 vahistamist, 113 000 kinnipidamist, 135 000 vallandamist või ajutist töölt kõrvaldamist ning veel väga paljude inimeste sattumise nn sotsiaalse surma seisundisse. Erdoğan aga ei piirdunud sellega, vaid nõudis, et Washington annaks Güleni Türgile välja, ähvardades vastasel juhul kahe maa suhete halvenemisega: «Varem või hiljem peab USA langetama valiku: kas Türgi või Gülen.»

Miks valis Erdoğan vastasena välja Güleni, mis tekitas tõelise tormi Türgi islamistide ridades ja ohustas suhteid Ühendriikidega?

Neljas mõistatus: semantiline purism. Euroopa Liit nõustus vastumeelselt lubama 75 miljonit türklast viisavabalt hiiglaslikku Schengeni tsooni. See hüve võib Erdoğanile anda võimaluse saada lahti soovimatutest kurdidest ja Süüria põgenikest, rääkimata oma mõju suurendamisest sellistes riikides, nagu Saksamaa ja Holland.

EL seadis selle võimaluse kasutamise tingimuseks aga Türgi umbmääraselt sõnastatud terrorismivastaste seaduste täpsustamise, nõudes terrorismi puudutava seadusandluse ja praktika revideerimist ja viimist kooskõlla Euroopa standarditega.

Erdoğan oleks võinud teha selle tähenduseta järeleandmise ja vahistada neid, kes talle ei meeldi, mõne muu süüdistusega, kuid ta keeldus sellest («Ei ole võimalik revideerida terrorismi puudutavat seadusandlust ja praktikat,» sedastas üks minister otsesõnu) ja laskis niimoodi erakordse võimaluse käest.

Viies mõistatus: ettevaatlikkus või suurushullustus? Erdoğan sai peaministriks 2003. aastal ja valitses kaheksa aastat ettevaatlikult, kindlustades silmatorkava majanduskasvu, hoides vaos sõjaväe juhtkonda, kellele kuulus riigis tegelik kõrgeim võim, ning ajades edukalt poliitikat, mis seadis sihiks rahuliku kooseksisteerimise naabritega.

Erinevalt õnnetust Muhammad Mursist, kes püsis Egiptuse presidendi ametis kõigest aasta, oskas Erdoğan oma samme nii osavalt ajastada, et vaevalt keegi näiteks märkas, kui ta 2011. aasta juulis sõjaväe tasalülitas.

Aga nii oli see siis. 2011. aastast alates on Erdoğan endale aina probleeme kokku kuhjanud. Ta muutus Süüria Bashar al-Assadi lemmikust välisriigi juhist (nad olid abikaasadega isegi koos puhkamas käinud) verivaenlaseks. Ta tulistas alla Venemaa hävituslennuki, mille eest pidi alandlikult vabandust paluma. Ta laskis käest torujuhtme, mis oleks transportinud maagaasi Vahemere idaosast Euroopasse.

Ta ehitas ebaseaduslikult kaitsealusele maale absurdselt suure palee, mis on maailma suurim Nicolae Ceauşescu hukatusliku Bukaresti Rahvapalee järel. Eriti nõme farss mängiti maha siis, kui Erdoğan ilmus Ameerika poksija Muhammad Ali matustele, et pidada seal kõne, anda üle kingitusi ja lasta end koos pereliikmetega pildistada – millest kõigest talle ära öeldi, nii et ta pidi saba sorus koju tagasi hiilima.

Ta tekitab endale vaenlasi kõikjal, kuhu läheb. Ecuadoris panid Erdoğani ihukaitsjad käed raudu kolmel kurdimeelsel ecuadorlannal ja klohmisid parlamendiliiget, kes üritas neid kaitsta. Kui Ecuadori parlamendi asespiikrilt selle kohta päriti, sõnas ta: «Enne kui Erdoğani ihukaitsjad rahvaesindajat ründasid, ei teadnud meie avalikkus Türgist midagi. Keegi ei teadnud, kes on türklane või kurd. Nüüd teavad seda kõik ja loomulikult oleme me kurdide poolt. Me ei soovi Türgi presidenti enam oma maal näha.»

Mis ometi juhtus kümnenditaguse targa ja nutika riigijuhiga?

Erdoğani islamistlikud toetajad on mõnikord arvamust avaldanud, et ta on asunud teele, mille lõpus terendab enda kuulutamine kaliifiks. Et kalifaadi, mille keskus asus Istanbulis, kaotamise sajas aastapäev läheneb, võib ta tõesti pidada seda ahvatlevaks väljavaateks. Sõltuvalt sellest, kas kasutada islami või kristlikku kalendrit, langeb sajas aastapäev 10. märtsile 2021 või 4. märtsile 2024. Jätke see meelde.

Paraku on lääs Erdoğani käitumisele reageerinud segadusse ajavalt ja nõrgalt. Angela Merkel soostus koomik Jan Böhnemanni Erdoğani pilamise pärastkohtu ette saatma. Donald Trump lausa õnnitles Erdoğani türanliku võidu puhul. Austraallased teevad aga järeleandmisi Gallipoli mälestamise osas.

On aeg näha Recep Tayyip Erdoğani sellena, kes ta on – diktaator, islamist, läänevastane egomaniakk –, ning kaitsta tema naabreid ja iseennast kahju eest, mida ta on juba põhjustanud, ja veel suuremate probleemide eest, mida ta ilmselt kaasa toob. USA tuumarelva äraviimine İncirliki õhuväebaasist oleks samm õiges suunas, ehkki veel etem oleks Ankarale teada anda, et Türgi aktiivse NATO liikme staatus on ohus ja sõltub otseselt sellest, kui otsustavalt Erdoğan oma käitumist muudab.

Seotud lood
03.05.2017 05.05.2017
EELMINE
JÄRGMINE
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto