Sisukord
Arvustused
Postimees
06.05.2017
Eesti Kui lapsi ei ole, siis laename Galerii: teadusvõistlus «Rakett 69» sai endale ajaloo noorima võitja (2) Horoskoop Mälumäng Palju õnne Dilbert Tagakülg Male Legendaarse Kalevi spordihalli uksed on taas valla Sündide kõrghooaeg Vene välisministri lennuk rikkus Eesti õhupiiri Ühistupank kaebas inspektsiooni kohtusse Eesti lühiuudised Rakvere tsentristid tahavad uusi juhte Naiste aasta Eesti spordis Majandus Ühistupank kaebas inspektsiooni kohtusse Välismaa Pariisist väljas valitseb tülpimus Prantslased julgevad kastist välja vaadata EAS müüb Kagu-Aasias Eestit kui Euroopa Singapuri ELi suhteid Kagu-Aasiaga hoiab noor eestlane Kuueruutmeetrisest kodukontorist miljonilinna tippu (2) Paganama põikpäine naine Eesti hipsterõlled vallutavad Moskvat (1) Arvamus Ott Järvela: tippsport vajab radikaalsust! (1) Käed tööd täis Juhtkiri: see ongi see Eesti asi! Kaotame tipp-pianisti, võidame tippametniku Naiste aasta Eesti spordis Postimees 1925. aastal: Kesk- ja Lõuna-Eesti raudteede küsimus Madis-Ulf Regi päevik 2017: kummikutes Aphrodite, mida ütles Baskin, kes poliitikuist on idioot? Eiki Berg: «veelgi sidusama liidu» hääbumine (1) EKI keelekool: õigekeel ja õige keel Euroopa pärast rändekriisi – vaja võib minna radikaalseid muudatusi (4) Kultuur Nädala plaat. Reaalne virtuaalsus Aja auk. Free jazz võtab üle Sport Purjetamisbossid vetostasid seljahäda trotsinud Rammo ulja plaani FIFA tühistas Lionel Messi ülikarmi karistuse Alavormis Djokovic vallandas treenerid Spordi lühiuudised Venemaa ja Rootsi tegid lisaaja-ajalugu Howard Frier: ajaloolisest medalist ja needuse murdmisest Kellest saab kolmas eestlane F1 roolis? Salumets: eredaim mälestus Kalevi hallist on jänkidega mäng! Tallinn Legendaarse Kalevi spordihalli uksed on taas valla Tarbija Tarbija lühiuudised Õhkbatuutide kasutamisel tuleb tagada ohutus Suur hinnavõrdlus: kalleim ostukorv tuleb jätkuvalt Selverist AK Vikerkaar loeb. Enne kaanonimeistri õrna ja vangistavat haaret Betti Alveri omajuur Nädala plaat. Reaalne virtuaalsus Eesti kultuuri täheatlas: arbujate luule Ersats, aga üsna päris Urmas Kõljalg: globaalmuutuste mõistmise kullaauk peitub vanades kogudes Aja auk. Free jazz võtab üle Marek Tamm: Prantsusmaa ei ole ennast leidnud (3) Eiki Berg: «veelgi sidusama liidu» hääbumine (1) Peeter Langovitsi tagasivaade: mai saabus põlenguga olümpiakeskuses Euroopa pärast rändekriisi – vaja võib minna radikaalseid muudatusi (4) Arter Kuhu minna Horoskoop Jala kaotanud sõdur: «Esimene mõte oli, et võinuks ka hullemini minna!» (2) Uued moehitid: pidžaama, kittel ja kombinee Kaja Kallas: miks pole lennukis mõtet trügida Eestlased ei talu lähedat suhtlemist, nagu harrastavad eurooplased (2) Valimised Prantsusmaal: aasta emad prantsuse moodi (4) Eve ja Ira – need naised tuunivad Kuidas umbrohust lahti saada? Sööge see ära (2) Estofiilist viinapõletaja: viski tegemine on nagu ketšupi keetmine! (5) Kas tahad sitkeks saada? Tee nii nagu Ameerika sõdurid! Meelelahutus Koomiks Sudoku

Betti Alveri omajuur

6 min lugemist
Betti Alver FOTO: Raamat

Kristi Metste koostatud Betti Alveri luulevalimik «Omajuur» on neljas pärast autori lahkumist. Varem on ilmunud kaks valikkogu  Karl Murult, üks Mall Jõelt. Lisaks veel Svetlan Semenenko juba Alveri eluajal koostatud ja autoriseeritud venekeelseid tõlkeid sisaldav «Deti vetra» (Moskva 1979), tšehhikeelne valik «Kõu on mu vend» (1980) ja ingliskeelne vihikuke «Selected Poems» (Toronto 1989) oma kaheksa tõlkenääpsuga.

Ütlen kohe alguses, et parim neist valikutest on minu arvamust mööda viimati ilmunud «Omajuur». Miks? See näitab ilmekalt Alverit sünkroonselt tema ajas ja registreerib muutumisi teistest tundlikumalt. Kristi Metste valik näitab, et Alveri luules oli murrang aastal 1940. Sealt algas lähenemine Bernard Kangro maalähedasemale luulelaadile. Isikupäraselt romantiline ja osalt laenuline kujundikiht Alveri luules taandub ja annab maad lihtsamale, kohati liivilikule värsile. Need on need Alveri luuleread, eriti «Leib», mida Kangro tervitas: «Kes oleks võinud rõõmsam olla kui mina, kes ma taoliste motiividega «Vanades majades» ja «Reheahjus» olin mitu aastat nagu laulatatud olnud, aga siiski siiani üksi!»

Murranguga koos algas Alveri loominguperiood tsensuuri paine all kuni ta lahkumiseni. Seda on praegu tähtis meeles pidada. Oli vaja varjata, looritada, ka keerutada, peita. Lugegem korra tsensuuri võtmes «Mustjalga» – mõnedki hämarused saavad kombatavaks. Tõsi, tsensuuri on mõnikord nähtud ka luulekujundi keerulisemaks muutumise loova jõuna. Paul-Eerik Rummo sõnastuses: «Et toimitakse tsensuuri tingimustes, oli ju kõigile teada, kirjutajale eeskätt, ega hakatud aega raiskama selle peale, mis niikuinii trükki ei lähe. On isegi väidetud, et tsensuuri positiivne roll võiks olla selles, et ta sunnib kirjanikku intensiivsemale kujundlikkusele millegi varjamise tagamõttega.» Hiilgav näide on Alveril sümboolne luuletus «Pärast pikka põuda», mis ometi ei saa lõpetada just tsensuuri tõttu põuaaega.

Ja kas Paul-Eeriku mõttekäigus ei peitu ka üks võimalikest vastustest meie lootuste luhtumisele pärast Betti Alveri lahkumist – ka TEMA sahtlid olid ilmumata tekstidest tühjad. Kuigi, Mart Lepikule oli loetud midagi ette... Aga ilmselt ainult talle määratut. Minule kumendab päris murdumise ragina alguses ka mingi ebakõla Betti elus. Silmitsegem kasvõi märku andvat signaalluuletust «Uni» (1939). Muide, see on esimene luuletus, mis avab Alveri luules unede värava.

«Tähetunnist» alates muutub Alver paljusõnalisemaks, et kogus «Korallid Emajões» muutuda taas sõnakitsimaks. Toomas Liivil on põhjust märkida: «Sõnu on liiga palju.... Sõnaküllastest paladest on sugestiivseimad «Tuju» ning tähendusrikast luulesümboolikat resümeeriv «Tuulelapsed».»

Alveri luule omaksvõtul jälitavad meid nõukogude ajast pärit sõna «tsensuur» vältivad klišeed. Esimene neist on poetessi luule ühtsus – siinne valik võimendab silme ette teisenemise aastat. Murrangu traagilisuse sõnastus tipneb Alveri 75. sünnipäeval autori poolt kohaletulekuga tähtsustatud ja siiani katarsist esile kutsuva luuletuse «Võlg» ettelugemisega. Reekviem ühele ainsale, kuid mitte reekviem Anna Ahmatova võtmes.

Alver monteerib lausa filmilikult oma okupatsioonides kaheks kistud luulet «Tähetunnis», «Eluhelvestes», «Lendavas linnas» ja eriti viimaseks jäänud «Üle aegade Assamallas». Silme ees on poolesajandilise vahemaaga alguse ja lõpu tuletornidena «Tolm ja tuli» ja «Korallid Emajões». Nendes kombinatsioonides on tema filosoofiline äratõuge tegelikkusest, kahe loojapale ühtsuspüüde manifest. «Üle aegade Assamallas» kumab Eesti evangeeliumi ehitamise noote.

Ega selles autori uute luulejärjestuste ülesehitamises midagi lahti pole, kuigi minul kui lugejal peab kogu aeg kaks võtit käepärast olema. «Tolmu ja tule» Sirje Oleski sõnul «lendutõusu, romantiline ülenemine vaimu läbi» mõistmise võti ja «Tähetunnist» peale Toomas Liivi tähelepanekul «belletraalteatri dramatiseerija ja lavastaja» võti. Kristi Metste järjestus vähendab lugemisviiside vehklemist. Valiku luuletuste üksteisesse sulamiste tõusud ja mõõnad muutuvad loomulikumaks ja märkamist väärivaks.

«Omajuure» valik juhib lugeja tähelepanu päris mitmele Betti Alveri pühendusluuletusele: Villon, «kes jala läks Tartust Riiga», «etiooplase / lapselaps», «kaks venda nimega Grimm», Marie Under, «mõni Eestimaa vallavaene, / mõni Võlla- ja Vargamäe», Iteps (Heiti Talvik), arbujad, ka Vidri Rein vilksatab ja muidugi need nimed, mis on asendatud sünnikohtadega «Tuulelastes». Kõik nimetatud luuletused tegelevad inimlooja, inimloomuse mõistatamisega. Olgu see autor ise või keegi teine kultuuriloost.

Laenan lõigu järelsõnast: «Ainult otsesõnalist armastusluulet ei ole. On hingevõlg. Elumatk on raske, -rada reetlik. Range kõrvaltvaatajana jälgitakse ennast ja inimest sel retkel. Uut Hellast otsima seilav karm amatsoon, nuut pihus, ja sõdur, kes, piik käes, seisab haldjariigi kaitsel.» Üldlevinud klišee on minakeskse «tõelise» armastusluule peaaegu olematus Alveri loomingus, isiksus oli hoopis teine. Luuletused «Amor ja Psyche», «Päikeses», «Ühele hullule», «Kes poleks näinud häda» ja «Raugad» on alverliku armastusluule maamärgid! Koolipõlvest peale segab mind Hellast udus nägemast küsimus kirjandusõpetajale, et millise elukutse atribuut on naharibadest nuut. Ja sõdur tuletab meelde Heiti Talvikut, kes Baudelaireʼi päeviku eeskujul tahtis olla nii poeet, preester kui ka sõdur.

Mul on üksikud Alveri luuletused, mida loen siiski mingi piinlikkusvarjundiga. Siinses valikus on selleks «Uus külaline», kus minuni kostab tädilikku olukirjeldust. Ma tean, kuidas peaksin klišee järgi seda luuletust lugema. Et luuletajat piiras «rahutu rahvavoor», kellest mõni oli tüütu, kuid ometi ei vihjata, miks külalisi nii palju oli. Kas see külaline oli pildipalitu kandja? Miks need, kes otsisid üles Alveri korteriukse, ei teinud seda Semperi korteriukse ja Hindi, Leberechti ega Smuuli eramu ukse taga?

Pisut nuusutanuna Uku Masingu elulugu võib tuua hulk rööbikjooni tema ja Betti Alveri külaliste «koguduste» vahele. Signaallause «Tulin just Betti / Uku poolt» tekitas vaikuse ja kikkis kõrvad igas seltskonnas. Ja jutustaja sai õndsuses pajatada ühise õhu hingamisest ikka veel vastupanu osutava eesti aja arbujaga. See oli ja on tähtis, kuniks on elus mäletavaid inimesi.

Kui me korraks naaseme Alveri paljusõnalisuse juurde, siis tundub see Uku Masingu sõnarohkuse kõrval rahvalike sõnade kiuste literatuursemana (Wiedemanni, Saareste jt sõnaraamatud) ja tundub, et Alveri luules on harvem Masingule omast rahvalaululikku parallelismi. Masing ja ka Kangro olid folkloorikümbluse läbinud talulapsed, Alver ja Talvik on põhiolemuses linnalaulikud, keda kütkestavad linna mürgise ahvatlusega lõbustused, kuid kes alles Pühastes said tunda tõelist maatööd.

Nõukogude tsensuuri aegne Betti Alver lükib sõnu rongi, põimib värsse proosaga, hakib luuleridu «treppideks», on kujundanud rahutu kirjapildi ja jäi sellele truuks lõpuni välja. Arvestamata «Tähetunnist» toimetaja teadmata kadunud luuletust «Vanast vihikust», töötas Alveri enesetsensuur laitmatult – ta ei teinud katsetki kombata tsensuuri ahistavaid piire.

Omaette põnev teema Alveri luules on kasutatud sõnade omamütoloogia ja tema poolt käibesse toodud sõnad, see kõik vääriks akadeemilist käsitlust, rääkimata tema aastatepikkusest tööst mõne tekstiga. Veerand tuhande luuletuse sõnad koos kommentaaridega mahuksid vabalt «Alveri sõnastikku»! Kadakasakslasest hoidjamammi poolt üles kasvatatud, on mulle eriti südamelähedane «Kõmpa» sõnavalik. Kristi Metste vahendab Karl Muru sõnu: «Silmas pidades Betti Alveri taotlust anda luuletuste graafilise kuju abil edasi kõne loomulikku rütmi, astuda sel moel lugejale lähemale ja juhtida ta kujutlusi kindlamal käel meelepärases suunas.»

Alver korraldas kindlal käel mitte ainult oma luulet, vaid ka mäletamisi ja temast järelejäävaid pabereid. Luuletaja Alver on leidnud kriitikat Euroopa klassikalisest luulest lähtuva Tõnu Õnnepalu silmis, kirjanduskriitika üksiklase Toomas Liivi mõttekäikudes ja vene luules elanud ja vene keeles värsse kirjutanud Boriss Taggo pooles tosinas artiklis päevalehes Uus Eesti. Olen peopesas hüpitanud küsimust, kuidas oleksid arvustanud Betti Alveri pärast sõda kirjutatud luulet Boriss Taggo, Harald Parrest või Juhan Sütiste. Kuid Taggo suri NKVD haiglas 1945, Parrest 1956 New Yorgis ning Sütistegi lahkus 1945. Ainult tuulelipukindel Erni Hiir kriuksus veel aastal 1966: «Ammuks Paukson paugutas / Orasele, orasnoorusele / kiitust, / aina-aina kiitust.»

Ja me ei saagi kunagi teada, kas Eesti Vabariigi lõpp ja tsensuuri algus muutis Alveri kujundikeelt või oli Alver ka ise valmis muutuma. Siiski, väga tundlikud natuurid haistavad saabuvaid torme hulk aega ette, nad on nagu rahutuks muutuvad puuris kanaarilinnud kaevandustes.

Läksin kohtama Alveri «Omajuure» raamatuga pisut ettevaatlikult. Elukutse ohvrina tean, kui kitsas on meie värvinimede valik. Ja kirjastuse Tänapäev kilekott hägustas esmast värvitaju veelgi. Alles hommikuhämus saabus teadmine. Mälu paiskas mind Angelika Schneideri valitud värvitooni otsingul Nigula rappa statiivi taha lõdisedes päikesetõusu ootama. Ja enne päevasilma ilmumist metsaserva tagant andis just selle raamatu karva taevakuma mõneks minutiks teada, et ka sel hommikul on oodata päikesetõusu!

Betti Alveri «teine tulemine» XXI sajandisse algas koostajate Krisiti Metste ja Enn Lillemetsa korraldamisel raamatus «Betti Alver. Usutlused. Kirjad. Päevikukatked. Mälestused» (2007) ja BA ja Mart Lepiku kirjavahetusega raamatus «Minu lamp põleb» (2015). Vahepeal «Kõmpa» esitrükk raamatuna, 2011. Siinne luulevalik on jada loomulik jätk. Kas «Betti Alveri töö tekstiga» ja «Betti Alveri Sõnaraamat» on järgmised?

Kristi Metste koostatud ja järelsõnastatud Alveri luule valimik «Omajuur» pälvis mu tähelepanu veel ühe raskesti sõnastatava omadusega: luuletuste järjestuses kohati peidus oleva sünergiaga. Kaks luuletust võivad ainult kõrvuti lugedes omandada veel mingi tabamatu lisasädeluse. Kõrvuti asetsevad luuletused kõnelevad omavahel, nagu kumisesid Alveri ajal raudtee kõrval kulgenud telefonitraadid. Metsa kajaga ühtmoodi, lagedal teravamalt, ilmast ja aastaaegadest rääkimata. Sarnaselt kahe näoga Jaanusega, üks silmipimestavalt noor ja teine lahkumisvalmis, vaatavad tekstid lugeja poole väga selge, Betti Alverile ainuomase pilguga. Lihtsalt öeldes – koostaja on valikus välja toonud Betti Alverile ürgomase luuletuste rea, mis muidu kipub hajuma teiste sõnade varju.

***

FOTO: Raamat

Betti Alver

«Omajuur»

Koostaja Kristi Metste

Tänapäev 2017

322 lk

Seotud lood
05.05.2017 08.05.2017
EELMINE
JÄRGMINE
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto