R, 3.02.2023
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Tiit Lääne: stalinlik kuritöö ajaloo kallal

, spordiloolane
Tiit Lääne: stalinlik kuritöö ajaloo kallal
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 2
Tiit Lääne
Tiit Lääne Foto: Pm

Idee dopinguga võitlemise kattevarjus kergejõustiku rekordid tühistada sarnaneb stalinliku katsega ajalugu ümber kirjutada, leiab spordiloolane Tiit Lääne.

Kas kujutate ette olukorda, et suvel 41 aastat vanaks saav Enn Selliku 5000 meetri Eesti rekord 13.17,2 tühistatakse? Sest Podolskis toimunud võistlus ei olnud rahvusvaheline ning enne ja pärast ei võetud dopinguproove. Või et rekordina kaotab kehtivuse Jaak Uudmäele 1980. aastal Moskvas kolmikhüppes olümpiakulla toonud 17.35? Põhjuseks ikka võistluseelse dopingutesti puudumine.

Siit edasi võiks küsida, et kui see tulemus pole õige, kuidas saab siis õige olla sellega võidetud olümpiakuld? Uudmäe enda sõnul on see kas ametnike küündimatus või eesmärk suretada kergejõustik üldse välja.

Dopinguhirmust vaevatud

Mõistus tõrgub selliste mõttekäikudega kaasa minemast, kuid ometi võib see osutuda reaalsuseks, sest Euroopa Kergejõustikuliit (EAA) arutab võimalust hakata tulevast aastast pidama uut rekorditeraamatut. Seda nii maailma- kui Euroopa rekordite puhul. Ja kui selline otsus peaks augustikuus vastu võetama, siis vaevalt õnnestub nendest murumängudest kõrvale jääda ka rahvuslikel alaliitudel. Kaasa arvatud Eestil.

Kõike seda põhjusel, et aastaid püsivatel vanadel rekorditel lasuvat dopingukahtlus, mida aga tõestada ei suudeta ning seetõttu tahetakse alustada rekordite arvestamist puhtalt lehelt. Sest muidu vaatavad tabelitest vastu muldvanad rekordid, mille peale praegustel tegijatel hammas ei hakka.

Sõnast «doping» on tehtud justkui hirmu sümbol, millega lapsi pimedas toas magama hirmutada, sest sellega võitlemise kattevarjus soovitakse ka ajalugu ümber kirjutada. Iseenesest pole siin midagi uut. Kas kunagise stalinliku diktatuuririigi eeskujul hakkab ka Euroopa Liit koostama direktiive rekordite kohta, milliseid tohib lugeda, milliseid mitte?

Viljastav nõukogude kord

Sõjajärgses NSV Liidus püstitati loosung: kõik maailmarekordid Nõukogude sportlastele! Kuna muu maailma jättis see külmaks ning plaani täita ei suudetud, siis asuti liidu sees rekordeid ümber tegema.

Nii võidi 1950. aasta suvel Eesti NSV kümnendat aastapäeva tervitada suure töövõiduga: kõik Eesti rekordid olid sündinud nõukogude korra viljastavates tingimustes. Sest enne 1940. aastat püstitatud tippmargid lihtsalt kustutati. Seda nii kergejõustikus, ujumises, tõstmises, kiiruisutamises, laskmises… Suures tuhinas tehti ka näpukaid – prügikasti saadeti isegi mõni 1940. aasta suvel pärast juunipööret sündinud rekord. Alles 1956. aastaks vanad tulemused ennistati.

Ühelgi spordialal, kus tulemust mõõdetakse – ka kergejõustikus –, ei ole rekordtulemus pelgalt mingi suvaline numbrikombinatsioon, vaid sel on märgiline tähendus, mis on muutnud konkreetse ala ajalugu, kujunenud orientiiriks järgmistele tegijatele. Rekord on olnud sportlik mõõdupuu, mida on talletatud ajaloo annaalidesse ja see on hakanud elama oma elu. Andnud sellele laiema tähenduse üldises kultuuripildis. Seniks, kuni keegi sellest jagu saab.

Paljud ajast ette käinud pikaealised rekordid, olgu siis maailmas, Euroopas või Eestis, on langenud aegade jooksul müsteeriumite valdkonda. Seda juba enne 1913. aastat, mil rahvusvaheline kergejõustikuliit (IAAF) oma rekorditabelit pidama hakkas.

Ulmelised tulemused on läbi kahe sajandi alati tähelepanu teeninud, ent varem ei seostatud neid dopinguga. Kui 186 cm pikkune ja vaid 68 kg kaalunud iirlane Peter O’Connor hüppas 5. augustil 1901 Dublinis kaugust fenomenaalse maailmarekordina 7.61, siis pidasid ameeriklased seda kahtlaseks tulemuseks.

Pärast seda, kui iirlane neli aastat hiljem ameeriklaste enda õuel Floridas veel neli sentimeetrit lisas (mis küll rekordina kinnitust ei leidnud), vaikisid kahtlejad. O’Connori 7.61 püsis maailmarekordina 20 aastat. Euroopas hüpati see üle 1928. aastal, kuid Iirimaa rahvusrekordina kestis see tulemus pea 89 aastat!

Alles 2. juunil 1990 ületas hiidvana rekordi kahe sentimeetriga Carlos O’Connell. Õnneks ei tekkinud iirlastel kiusatust vana kahtlasevõitu rekordit tühistada, sest äkki noorematel ei teki muidu motivatsiooni kaugust hüpata.

Igaveste rekordite utoopia

Kergejõustiku õnnetus ongi tõdemus, et rekorditel on piirid. Võimalik, et mõned praegused ongi sellele lähedal. Juba 1930ndatel arutleti selle üle, kas on võimalik lennutada kunagi oda üle 90 meetri või joosta 100 meetrit alla 10 sekundi. Soome jooksulegend Paavo Nurmi uskus oma karjääri kõrghetkil, et 5000 meetrit pole võimalik alla 14 minuti joosta.

Põhjanaabrite odaviskehiid Matti Järvinen oli 1934. aastal arvamisel, et kuulitõukes kulub veel 20 aastat, enne kui 17 meetri joon alistub. Veel sama aasta alguses oli maailmarekord 16.20, kuid juba 5. augustil tõukas ameeriklane Jack Torrance Oslos 17.40. Järgmise 14 aasta jooksul ei seadnud keegi ameeriklase imelist arengut kahtluse alla.

Rootsi imejooksjate treener Gösta Holmer püüdis pärast suurt sõda mitmel korral koostada tabelit igavestest maailmarekorditest, kuid varem või hiljem said tema ennustused lõpu. Siiski oli rootslane kindel ühes: rekorditel on piirid, sest pole võimalik lõpetada 100 meetri jooksu samal hetkel, kui alustatakse, või hüpata kõrgust Eiffeli torni kõrgusele.

Tänapäevases spordimaailmas, kus võistluste müügiedu ja uute kangelaste tootmise nimel peavad aina kõrgemale kerkima ka rekordid, tekitavad 1970–1980ndatest pärit habemega tippmargid ametnikele mõistagi peavalu. Ei sünni uusi rekordeid, mis tooksid võistlustele publikut ja tähelepanu. Marita Kochi või Jürgen Schulti imelised saavutused on pinnuks silmas ja nüüd püütakse need müstilised tulemused stalinlikul moel kustutada.

Tänapäeval selgitatakse kõike seda dopingukahtlusega ja see annaks justkui õigust üle arugi. Aga mis õigusega me kedagi süüdistame või hukka mõistame, kui meil pole nende tehtu ümberlükkamiseks mitte ühtegi fakti ega tõestust? Miks me suhtume igasse rekordiomanikku kui valemängurisse?

Eesti kergejõustiku rekorditest on koguni 25 pärit eelmisest sajandist. Nendest lõviosa – 19 – pärineb vene ajast. Kuus on püstitatud 1970ndatel, mille tipus troonib Ilmar Ruusi 31. juulil 1971 Moskvas 3000 m takistusjooksus joostud 8.29,6. Maailmarekord oli siis 7,6 sekundit kiirem. Võiks küsida, milles süüdistada Ilmar Ruusi, et tema rekord läheneb juba poolesajandi juubelile? Ainult selles, et liiga kiiresti jooksis.

Kustutame kultuuriloo?

Rekordite kustutamine pole aga ainult ühe arvu olematuks muutmine. Sellega muudetakse olematuks ja tühiseks kogu eelnev ajaruum, mil see tulemus on elanud koos ümbritsevaga oma elu. Nii muutuvad olematuks paljude aastate edetabelid, muutuvad sisutühjaks raamatud, võltsiks aasta parimate valimised. Sest kui korraga muudame rekordtulemused kehtetuks, siis järelikult muudame olematuks ka kõik ülejäänu, mis nendega kaasnes: võistlused, võidud, medalid, punktiarvestused jms.

Tegelikult lükkame kogu kergejõustiku nagu kaardimajakese lauanurgale kummuli, põhjendades seda sõnaga «doping». Kas see teeb meid paremaks või õnnelikumaks? Kas teadmine, et järgmisel suvel saab kettaheite uueks maailmarekordimeheks 67 meetriga, annab kergejõustikule uue hingamise? Vaevalt. Spordi ja kergejõustiku võlu peaks jääma ikka võistlusväljale, mitte matemaatiliste tehete või ametnike meelevalda.

Tagasi üles