Sisukord
Kirjandus
Postimees
28.02.2020
Koroonaviirus jõudis Eestisse. See ei ole maailmalõpp! Eesti Koroonaviirus jõudis Eestisse Riia kaudu Iraanist «Meil ei ole hädaolukorda ega kriisi – on oht» Reisijatel tasub olla valmis lisakulutusteks Soome ja Rootsi peavad nakatumisriski väikeseks, Norra valmistub halvimaks Eesti sportlased Itaalias teadmata pikal pausil Merivälja jahisadama vaidluses kukub tähtaeg Katri Raigi suhtes ei alustatud kriminaalmenetlust Sajuses Lõuna-Eestis viibib teede lumest puhastamine Majandus Maitsesuitsu keelamine toob salakauba tagasi Liviko juht: Laua Viinal on eestlaste mandaat Eestlaste sularaha hakkab ringlema läbi USA turvafirma Linnahalli rahastajad tahtsid ka Estonian Airi Välismaa Soome ja Rootsi peavad nakatumisriski väikeseks, Norra valmistub halvimaks Tšetšeeni blogija pääses tapmiskatsest eluga Kesk-Inglismaa üle ujutatud, uus torm tulekul Kreeka protestides sai viga üle 60 inimese Austria näitab eeskuju kahe äärmuse valitsusega Johnson ähvardab suvel kõnelused ELiga katki jätta Süüria opositsiooniväed vallutasid tagasi olulise linna Arvamus Kairi Kreegipuu: mesilase enesehinnangust sotsiaalteadlase pilguga Evald Übi: milleks meile miljonilinn Tallinn? Andrei Kuzitškin: Vene topeltkodakondsus kui Kremli relv Andrus Karnau: kingitus Tallinkile Meie Eesti Aleksei Lotman: looduse hävitamine on enesetapjalik ja amoraalne Mihkel Kunnus: eetilised dilemmad ei kao keskkonnateadmiste kasvades Helle Mäemets: majanduskasvu muutuv mõte Kultuur Just neid lavastusi soovitavad eksperdid Enno Halleki elurõõm ja mängulisus Õõvastav õudusdraama Sport Eesti sportlased Itaalias teadmata pikal pausil Tallinn Merivälja jahisadama vaidluses kukub tähtaeg Tartu Monica Rand ja Madis Lepajõe: kaks tegusat koalitsiooniaastat said läbi Kati Voomets: kuidas päriselt raha koguma hakata? Hiinalinna potipõllumeestele tuleb sel aastal kevad teisiti Tartlased panevad ka lähivaldade elanikud ringi väntama Meelelahutus Koomiks Sudoku

Luuletaja, kes ootas terve halli päeva

2 min lugemist
Pildil luuletaja Indrek Hirv. FOTO: MARGUS ANSU/PM/SCANPIX BALTICS

Indrek Hirve kunagised sonetid olid sõnastuselt veenvamad kui praegune vabavärss. Oli kaheksakümnendate lõpp ja iga kirjasõna läks asja ette. Säält tuligi Hirve tuletunglaga sarnanev sõna, ta suutis elementide pimeda raevu sulgeda saledasse stroofi. Kuid nagu kirjutas juba Vilde oma «Pisuhännas», on sonetid rohkem peiupoisi asi, kindlaid struktuure ja klassikalisi vorme armastatakse peiupõlves. Võimalik, et Hirve ennast tüütas riimistatud nelikute kirjutamine ära, tema lugejat aga mitte.

Me kohtame «Inglisillas» palju sellist vabavärssi, mida me teiste luuletajate juures kunagi ei märka. Lõpu poole tuleb mõnigi riimitud stroof. Kaks kolmandikku sellest luulekogust on ühe armastuse kirjeldus: noor naine, kes käib ülikoolis, ja vananev mees. Noor naine lubab end nautida, vahel ka keelab, kuid iialgi ei keela ta naeru oma truule austajale. Daam on haldjakuju, kes kumab panteistlikus kujutelmas läbi looduse ja loodus läbi tema. Naine jätab oma sukkadesse soojuse, teda saab randa liivale panna, kuid ta ei ütle midagi väljaspool oma armastust.

232. lehekülje paiku tuleb kirjeldatud meeleoludesse muutus, mis hakkab alles oma kuju võtma. Hirve sõna on nüüd jäisem ja praktilisem, naise kohalolek on ikka veel tajutav, kuid juba andnud aset filosoofilistele mõtisklustele. 262. leheküljel läheb Temake üldse bussi peale, kuid pole häda, bussid – need tulevad ja lähevad ikka sama marsruuti pidi. Pole öeldud, et juhtunuks midagi katastroofilist.

Nüüd algab luulekogu kõige nauditavam osa. Ingli- ja Kuradisild kanduvad pilvest pilvesse ja vihmast vihma, vikerkaar joob äikesepilvest selgeid värve ja Emajõest tarkust. Siin on juba peidus mütoloogilised motiivid: sama nõtke neitsi läks folklooris allikale silmi pesema, et meessoo suhtes nägijaks saada, võib ka olla, et vahetult enne abiellumist. Küllap see ongi siis too alguses kirjeldatud pikkade jalgadega noorik, kes osutub Taaralinna Veenuseks. Nümf võib Vete Emast küll juua, kuid põhilise mati võtab siiski vikerkaar, kes rüüpab ülevalt taevast.

Kõik see kestab, kuni jõuame tagant seitsmenda, lumeöö kirjeldusega luuletuseni. See (lk 292) on teose kulminatsioon. Luuletaja on siin oodanud terve halli päeva, sest öö jõuab «lõpuks». Lumi katab kinni õhtutunni, mis nii aeglaselt pärale jõudis. Öö ja lumi – need kaks seostuvad koputuste ja mürtsudega aknalaual; lugeja kujutleb nende rütmi. Samas langevad ka armsad surnud, kes taevas olid kustunud tähed: kui lumi sajab, siis ei tea ju kunagi, kas see, mis üle valgustati, on täht või lihtsalt tänavalaternatest peegelduv piisake.

Kas pole kummaline, et «Inglisillas» juhtub midagi tähtsat just iga kolmekümne lehekülje tagant? Olen enam-vähem kindel, et «Inglisild» ei ole armumise ja sellele järgnevate meeleolude kroonika, vaid poeet on teadlikult hoidnud erootika algusse, ideeliselt kandvamad luuletused aga lõppu. Alguses häirivad lõpmatult kedratud klišeed: selge see, et rinnad, pikad jalad, valged kingad, kleidid, ihu on soolane. See on lugejale küll väga mõistetavaks tehtud, kuid need on läbikäidud mõtted.

Jagaksin «Inglisilla» kaheks: alguseks, mis on vabavärsiline ülekordus Hirve kunagistest teostest, ja lõpuosaks, millel on selgelt iseseisev väärtus. Lõpuosa on nagu värvikirev rahvariidevöö, milles nii palju huvitavaid figuure, muuhulgas on väga liigutav autori jutt oma isast ja emast. Üldiselt on Indrek Hirve loomingus alati peidus hulganisti salapära ja näiliselt lihtne luuletus võib paljugi peita.

***

Indrek Hirv

«Inglisild»

Varrak 2016

312 lk

Seotud lood
27.02.2020 28.02.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto