Tallinna peaarhitekti vastulause: kuuldused miljööväärtuse surmast on liialdatud

Endrik Mänd FOTO: Mihkel Maripuu

Tallinna peaarhitekti Endrik Männi vastulause Terje Villemsile («Tallinna miljööväärtuslikest asumite lõpp», AK 22.04).

Kas linn kooldub tõesti liiga leebelt arendajate järgi, tallates vana ja põlise jalge alla, või vastupidi, lohistab arendajate asju ajades jalgu, menetledes aeglaselt ja takistades elu?

Polnud just ammu, kui Eesti Kinnisvarafirmade Liit teatas, et ehituslubade menetlus on liiga aeglane. («Stiilinäide bürokraatidega suhtlemisest», Äripäev 12.04). Samas aga suutis kultuuripärandi asjatundja Terje Villems väita, et «Tallinn on andnud arendajatele vabad käed» ja et «detailplaneeringutes ja ehituslubade väljaandmisel arvestatakse enamasti vaid arendaja huve». («Müüa miljööväärtusliku vaatega korterid», Postimees 22.04).

Kumb siis õige on? Selge on see, et need kaks täiesti vastupidist seisukohta – «takistab arendajaid» ja «teeb, mis arendajad tahavad» – ei saa kuidagi korraga õiged olla. Kui lisada, et arhitektid on kurtnud, et neile ei anta piisavalt vabu käsi oma loomevabaduse teostamisel, millest viimati kirjutas näiteks arhitekt Margit Mutso (Sirp, 21.04), muutub taust veelgi kirjumaks.

*Lihtsusta ja liialda

Ilmselt ei aita meid kuigi palju, kui peatume pikemalt Villemsi emotsionaalsetel väidetel, nagu hakataks Kadrioru luigetiigi kohale ehitama uusi maju või rajataks Balti jaamast läbi vanalinna prospekt kaubamajani. Nende väidete siht on arvatavasti kuidagi häbimärgistada maapealseid deemoneid linnaplaneerimise ametist või oma seisukohtadele reljeefsust lisada. Pole selliseid ideid kohanud kusagil mujal kui Villemsi loos.

Veidi detailsemalt. «Kadriorus kõndides ei saa enam aru, millises linnaosas viibid.» Kas tõesti? Köleri tänava enam kui 30 majast on vaid kolm «meie päevilt» ja needki seisavad seal juba mõnda aega. «Peagi ei ole seda miljööväärtust, mida kaitsta,» jätkab autor. Wiedemanni tänav, kus elas keeleteadlane Johannes Aavik, on õnnistatud vaid kahe uuema majaga. Ajalugu on hoitud omajagu.

«Kuigi Kadrioru ja eriti Poska tänava hoonestust peetakse eriti väärtuslikuks, ei ole endisest miljööväärtusest enam suurt midagi alles,» arvab Villems. Tõsi on see, et Poska tänavale on rajatud mitu uusehitist. Aga kas kõik, mis on uus, on siis miljööga vastuolus? Ja milline oleks see uus, mis miljööd ei riku, seda me autorilt teada ei saagi.

*Miljööväärtuse detektor puudub

Mis on Kadriorus üldse see «miljööväärtuslik», ei ole sugugi selline tõde, mida vastuvaidlemist mitte sallivas toonis kuulutada. Ei ole ju olemas «miljööväärtuse detektorit», mis eksimatult õige ja vale ära tunneks. 18. sajandi lossiümbruse aguli madalad majad ei haakunud 19. sajandi märksa kõrgemate suvilatega, 19. sajandi suvilad omakorda ei olnud kuidagi eeskujuks 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse üürimajadele.

Kadriorg ongi eklektiline. Õigupoolest on praegu ainus ajastu ajaloos, mil vanu maju üldse kuidagi eeskujuks peetakse.

«Uus kast löö aga püsti, milline soovid,» süüdistab Villems. Nii Poska 13 kui sealsamas vastas olev, veel tellingute varjus seisev Vesivärava 40 maja on just näited arhitektuurist, mis imiteerib 19. sajandi lõpu – 20. sajandi alguse puumajade stiili. Ka Faehlmanni 37 on näide stiilide sobitamisest seal varem asunud šašlõkiputka asemel, mis võis olla küll iseenesest õdus, aga ilmselt mitte just üleliia miljöösse panustav. Seega ei saa kuidagi öelda, et «löö kast püsti, milline soovid». Pigem on arhitekt just üritanud kohaneda miljööga. Kas need on just kõige õnnestunumad näiteid kohanemiskatsetest, on jällegi maitseküsimus.

Arhitektid enamasti siiski ei armasta vanu stiile kopeerida. Iga ajastu on ehitanud oma maju ja ilmselt on mõistlikum panustada lihtsalt oma ajastu parimale arhitektuurile. Mäletan oma ülikooliaegsest mõõtmispraktikast, kuidas rohke slaavipärase puitdekooriga preestrimaja tollasest Poska tänava miljöös «teistsugusena» esile kerkis.

Jah, on vanu maju, mille seisund on kehv, ja omanik võiks need korda teha, selle asemel et oodata lagunemist või eriti soodsat pakkumist. Endine preestrimaja Poska 41 on üks sellistest. Kuid selles küsimuses on linna käed lühikesed, piirdudes iga-aastaste toetuste ja auhindadega eeskujulikult renoveeritud vanadele majadele või oskuslikult miljöösse sobitatud uutele hoonetele.

*Vaikiv muinsuskaitseselts

Villemis loos saab kriitikat terve hulk maju ja jutt kõlab nii, nagu oleks suur jagu neist ehitatud eile. Reaalsus on, et osa näideteks toodud majadest pärineb sootuks eelmisest kümnendist või veelgi varasemast. Sageli on need rajatud muinsuskaitseameti heakskiidul – seega, kas linnaplaneerimisametit siin kritiseerida pole mõneti asjakohatu?

«Uusehitised on niivõrd domineerivad, et vana ja väärtuslik ei paista väljagi. Piirkonnas on tühje krunte veel,» kirjutab Terje Villems. Mida siis teha tühjade kruntidega? Hoidagi tühjana? Kuid see pole kuidagi minevikule truuks jäämine, sest ajalooliselt on ka nendel tühjadel kruntidel olnud siiski asustus.

Kõiki uusi hooneid kõlbmatuks tunnistades eitame ka seda elu, tänu millele Kadriorg on üldse tekkinud. Linnaplaneerimine ongi kompromisside kunst.

Villems viitab muinsuskaitseseltsi arvamusele, et linnaplaneerimise amet hävitab miljööväärtust. Paraku pole muinsuskaitsekuu hakul väga sõnakaks muutunud seltsist  planeeringute avaliku arutelu käigus suurt midagi kuulda olnud. Mõistlik oleks, kui nad edaspidi oleksid aktiivsemad menetluse ajal, selle asemel et õigel hetkel vaikida ja siis pärast kaklust rusikatega vehkida. Kui detailplaneeringu avalik arutelu maha magatakse, tuleb järgmine karuteene medal iseendale anda.

Valvsa avalikkuse roll miljööväärtuste säilitamisel on oluline, kuid Terje Villems ei tohiks käituda karjapoisina, kes hüüab hunti liiga palju kordi, et vaadata, mida ülejäänud külarahvas teeb. Kui miljööväärtus surnuks kuulutada, pole järgmine kord, kui asi tõesti tõsine, põhjust enam selle kaitsele tõusta. Seega, kasutades klišeed: kuuldused miljööväärtuse surmast on tugevalt liialdatud. 

06.05.2017 09.05.2017
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto