Sisukord
Arvustused
Postimees
09.05.2017
Eesti Vaherist saab ilmselt Partsi kabinetijuht (2) Male Mälumäng Palju õnne Dilbert Tagakülg Horoskoop Riigikogu täiskogu: valitsuse maksumuudatused ei ole kobareelnõu Pertelsoni võlgadest vabastamine selgub nädala pärast Pärnu korteriühistu tõkestas naabrite tee (1) Beebitarvete müüja osutus sõjaväeluurajaks Eurovisioon on varjutanud sõja Eestlase pilt võitis ajakirja Nature teadusfotode konkursi Kindralmajor Kiili kandideerib UNTSO juhi kohale Madise: poliitreklaami piirang on vastuolus põhiseadusega Eesti lühiuudised 9.05 Majandus Välismajanduse lühiuudised Ettevõtte sõnul takistab inspektsioon börsile minekut Kohus ei rahuldanud Leedo kahjunõuet Endine Estonian Airi juht läheb tööle Nordicasse Eesti majanduse lühiuudised Majanduspoliitika vajub vaikselt vasakule (2) Google ja Uber peavad sõda isesõitvate autode tuleviku pärast Ratas soovib LNG-terminali Eestisse, Skvernelis Leedusse (1) Alexela avab terminali seitsme aasta pärast Välismaa Välismaa lühid Boko Haram vabastas 82 koolitüdrukut «MacronLeaks» jäi endiselt mõistatuseks Macronil seisavad ees pingelised päevad Arvamus Helir-Valdor Seeder: «avatud rahvuslusega» veiderdame siis, kui maailmavaade hägustub (7) Kaia Iva: IRLi konservatiivsed väärtused peaks olema usaldusväärne valik (9) Mihkel Mutt: Prantsusmaa andis Euroopale ajapikendust (5) Nils Niitra: kutsu pagulane teed jooma (17) Juhtkiri: vasakule vaat! (13) Postimees 1937. aastal: Soome nõuab Tallinna lennuväljale valgustust Mart Raudsaar: lamemaalaste lolluse vaba levik on vabaduse hind (10) Kultuur Hans Platzgumer: kodumaa, millesse kinni jäädakse, on alati ängistav (2) Esiteks – kuni lõpuni välja Prima Vista pakub kuus päeva kestvat kirjandusorgiat (1) Sport Spordi lühiuudised Võrkpallikoondis suurte mängude eel: kas pusle suudetakse taas kokku panna? Rangluu murdnud Kelly Sildaru: olen selliste asjadega arvestanud Tartu Tammeka peab täna tõestama, et neil on tõsi taga Tarbija Tervise lühid Tartu Kaasava eelarve ideed: nudistide rannast kuni Tartu vaimu õhupallini Tselluloositehase planeerijaid tabas tartlaste kriitiliste küsimuste rahe (3) Tammekal seisab ees senise hooaja tähtsaim mäng Gert Kullamäe: see on pettumus ja olen valmis selle eest vastutama Riigi plaan: erikoolid jäägu omavalitsuste pidada (1) Emajõelinn saab peagi pakendivaba kaupluse Kaunase muusikateatri juht kaitseb uut ooperitõlgendust Tartu – kas eestvedaja või järelsörkija? Meelelahutus Koomiks Sudoku

Esiteks – kuni lõpuni välja

3 min lugemist
Hans Platzgumeri romaan «Serval». FOTO: Raamat.

Hans Platzgumeri romaani «Serval» võiks nimetada tüüpiliseks saksa romaaniks. Kindlasti ei rõõmustaks selline definitsioon üht enesest lugu pidavat austerlast, aga teha pole midagi – Austria kirjandus orienteerub täna tahes-tahtmata suurema venna Saksamaa raamatuturu reeglite järgi ja saab sellega üldjuhul edukalt hakkama. Selle tõend on kasvõi Platzgumeri enda romaan, mis jõudis möödunud aastal Saksa Raamatuauhinna pikka lõppnimekirja, mis tähendab suurt tunnustust.

Aga milles seisneb selle romaani saksalikkus ja miks on teos sedavõrd suure tunnustuse osaliseks saanud? Esimesele küsimusele vastata on raske. Natuke on siin kõhutunnet, eba- või alateadlikke paralleele loetud raamatutega. Kui siiski katsuda mingeid märksõnu nimetada, siis on need loo jutustamise konkreetsus, mis samas on paaris kavalusega, millega autor juhatab lugejat mööda just talle sobivat teed talle sobivas tempos, et jõuda välja puändini.

Et see puänt võib olla võrdlemisi toores, šokeeriv ja isegi võigas, võiks samuti olla üdini saksalik – siinkohal meenuvad 1984. aastal sarjas «Muinaslugusid kogu maailmast» ilmunud Saksa muinasjuttude kogumiku «Kuldkeegel» tontlikud ja sünged lood... Samuti võib saksalikkusena esile tuua minimalismi, mis iseloomustas 19. sajandi saksakeelset kirjandust, mille kohta on vahel öeldud, et romaane toona ei kirjutatudki – sedavõrd lühike oli toonane pikem saksa proosa. Jah, selles võib näha ka angloameerika kirjandustraditsiooni või prantsuse kirjanduse mõju, nagu osutab Eve Pormeister Sirbis (5.05.2017), kuid sel juhul klausliga, et 21. sajandi saksakeelne kirjandus on teinud need võtted enda omaks.

Mis omakorda tähendab, et artikli esimest lauset tuleb mõista kiitusena. Sest kiitust see teos tõesti väärib. Platzgumer ütleb väheste sõnadega palju. Ta ei kaldu hetkekski kõrvale põhiteemast, milleks on – jällegi ehtsaksalikult – surm. «Esimene surm, millega vastamisi sattusin,» meenutab peategelane Gerold kohe raamatu alguses, «saabus mu ellu nii vaikselt ja salamahti, et ma ei märganud seda aasta jagu» (lk 13).

Jutt käib minajutustaja naabrimehest härra Guflerist, kes üksiku inimesena kustus teleka ees, ning kuna kõik kommunaalkulud olid makstud ja härra ise täiesti silmatorkamatu, ei pannud keegi tema surma tähelegi. Mees mumifitseerus oma tugitooli: «Tähekujulisena kiirgus sisselangenud suu juurest kortsude haraline võrgustik igasse kaarde, otsekui oleks suu tardunud igavikuks keset pikka oo-d. Võin öelda, et mu elu esimene surnu oli kõige ilusam, kõige rahulolevam kõigist neist, kellega mul iial on tulnud tegemist teha» (lk 16).

Jah, surm. Milline igapäevane teema, võiks ju öelda. Aga Platzgumer tuleb sellega meisterlikult toime, jäämata hetkekski liigselt heietama. Ta sunnib ka lugejat tõttama, sest päev on lühike – tema minajutustaja istub aga ühel Alpi mäetipul ning on juba teose alguses teinud teatavaks soovi panna oma lugu kirja aja jooksul mis jääb päikesetõusu ja -loojangu vahele.

Nii püsib kogu lugu pidevalt konkreetne ja fokuseeritud: näeme Geroldit ja tema sõpru ronimas ehitusplatsil kraananoole otsa ning seal elu ja surma serval mängimas, hiljem näeme neid otsimas elult midagi, kuid leidmas vaid – jah, arvasite ära: surma.

Üks sõpradest saab ehitusel surmava elektrilöögi, teine joob kogemata leelist ning palub minajutustajal end tappa. Viimane täidabki ta soovi. Mida keegi aga ei tea – see pole tal esimene kord. Aastaid varem on ta lämmatanud sureva vanaisa, kelle ülbust ja seda, kuidas end Monarhiks nimetav vana ehitustööline ta ema käsutab, ta kauem taluda ei või. Kas Gerold on seega mõrtsukas? Seaduse silmis kindlasti... Samas ei takista see teda olemast lojaalne sõber ning hiljem ka hea kaaslane oma elu armastusele Elenale.

Nii nendes näidetes kui muudes teoses kirjeldatavates elusituatsioonides ongi läbiv motiiv serv. Platzgumerit paeluvad elu piirsituatsioonid, kus valikuvõimalused on viidud äärmise piirini ja ainuke viis inimesena jätkata on mitte mõelda, liikuda edasi.

Siinkohal tuleb ära mainida karate. Nimelt asub Gerold noorena tegelema karatega. Algul selleks, et suuta kaitsta end suuremate Jugoslaavia poiste eest, kuid peagi harjumusest, mis muutub Geroldi elu selgrooks – hädas või nõutu olles pöördub ta karate aluseks oleva filosoofia juurde, mis hakkab liigendama ka romaani «Serval». Raamatu iga peatükk algab jaapanikeelse sõnaga hitotsu, «esiteks».

Nagu teose tagakaanele trükitud katkendist võib lugeda, algavad kõik karate reeglid selle sõnaga, sest ükski neist pole vähem oluline. Nõnda pole ka mitte ükski Geroldi eluseik teisest vähem oluline. Härra Gufleri surm, vanaisa surm, Gerold sõprade surm ja viimaks lõpp... Las lõpp jääb igaühe enda avastada, sest vaid lõpu kaudu avaldub eelneva kogusumma. Ja kui see lõpp on ka lohutu, tuleb koos Geroldiga loota: «Kui ka kõik on vale nii, nagu see on, peab ometigi mingi õigus olema. Peab. Peab» (lk 214).

֎֎֎

Hans Platzgumer

«Serval»

Tõlkika Piret Pääsuke

Toledo 2017

221 lk

֎֎֎

Hans Platzgumer esineb Prima Vistal 2017

teisipäeval, 9. mail kell 17 Tartu linnaraamatukogus

ja

neljapäeval, 11. mail kell 16 Tallinnas rahvusraamatukogus.

Seotud lood
08.05.2017 10.05.2017
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto