Viimastel nädalatel on meedias osavõtlikult arutletud IRLi tuleviku üle. Peamiselt on seda teinud kõrvalseisjad läbi kõverpeegli. Mitmed politoloogid, sotsioloogid ja ajakirjanikud on omistanud meile olematuid omadusi ja seisukohti, mida me kunagi väljendanud ei ole.
Jätkuvalt mürgitatakse avalikkust arvamusega, justkui oleks alalhoidlikkus ajalooline igand ja vanamoelisuse sünonüüm, rahvuslus aga piiratud maailmatunnetus ja suletus. Kui need kaks ühendada rahvuslik-alalhoidlikuks maailmavaateks, sündivat midagi erakordselt tagurlikku. Kas tõesti?
Tahan auväärt arvustajatele selgitada, et IRL ei võitle mitte ideoloogilise puhtuse, vaid parema Eesti eest. Alalhoidlik maailmavaade toetub tõesti ajaloolisele kogemusele ja eelnevate põlvkondade akumuleerunud tarkusele, kuid ei eita arengut ja muutusi.
Vastupidi, vaba ettevõtlus ja tark ning nutikas ühiskond on konservatiivide lipukiri. Rahvuslus tähendab kultuuri, hariduse, emakeele ja rahvuslike traditsioonide väärtustamist. Kui lisada pereväärtused, ettevõtlikkus ja turvaline keskkond, saamegi rahvuslik-alalhoidliku maailmavaate.
Mõne «arvamusliidri» arvates olevat rahvuslus suisa eelmise sajandi iganenud rukkilillepuru. Rahvuslus ja konservatiivsus aga pole mood, vaid poliitiline suundumus, veendumus, inimeste arusaam maailma asjadest. Need inimesed pole jäänud ajaloo kännu taha kinni ja nende iseloomustamiseks ei sobi «Parim enne» või «Kõlblik kuni». Rahvuslus ja konservatiivsus arenevad koos ühiskonnaga. Väljenditega nagu «avatud rahvuslus» ja «vaba konservatism» veiderdame siis, kui maailmavaade hägustub.
IRL kaitseb olulisi väärtusi, et Eesti oleks vaba, meie pered ja jõukus kasvaksid, et oleksime õnnelikud ja eestlus säiliks. IRL on avatud mõttelaadiga erakond. Meie veendumus on, et Eesti julgeoleku tagatis on rahvusvaheline koostöö. Aktiivne liikmesus rahvusvahelistes organisatsioonides on parim garantii Eesti iseseisvusele. Samas peame senisest julgemalt väljendama oma seisukohti ning mõjutama oma rahvuslikest huvidest lähtudes nende organisatsioonide tegevust. Ainuüksi eeskujulikust liikmekohuste täitmisest ei piisa. Kui suudame oma poliitikat ellu viia, siis kaob ka vajadus äärmuslikeks küsimusteks, nagu olla või mitte olla nende organisatsioonide liige.