Liidri, kui soovite, siis ka eliidi tekkeks sobivad muu hulgas ka vihapursked, rahvusküsimused, kaasinimeste salvamised, alandamised, robustsevõitu, vahel koguni labased ütlemised, jt käitumisnipid. Kindlasti on edukamad need, kellele pakub abistava käe meedia. Muidugi, kui ikka hing saab täis, siis pole patt mehiseid kuradeid appi hüüda. Kuidagi peab ju oma meeleheidet ja suhtumist väljendama...
End Eestis eliidiks pidavad persoonid arvavad tihti, et neil on teatav kohustus ülejäänud osa rahvast, st massi, juhtida ja õpetada, suunata ja kontrollida. Nii heas kui halvaski. Ja neil on sageli õigus. Inimesed on loomult mõjutatavad ja ootavad käske. Me kõigi klassik A. H. Tammsaare on 1933. aastal kirjutanud: «Iga demokraatilise partei liige tunneb end liidrina, liider aga tunneb end satraabina, nagu oleks tal osa Aleksander Suure verest, kes võitnud juba maailma.»
Pole just tavaline lause, aga usutav ja kohandatav igatahes, kuigi võõrvõimu meil peaaegu pole. (Natuke mõjusid siiski on, kui täpne olla.) Paraku on kujunenud olukord, kus neid, kes üsna erinevatel põhjustel poliitilise eliidi moodustavad, eriti ei usaldata. Põhjus: enamik rahvast hindab muu vajaliku kõrval eliidi moraalset palet. Kuidas sellega lood on, otsustab igaüks ise. Rohkem mul moraali kohta siinkohal öelda pole. Üldistavalt eeldaks, et kogu eliidil jätkuks tervet mõistust ja mõnikord ka kriitikameelt enda suhtes.
Akadeemilisem eliit on enamasti taktitundelisem ja vaoshoitum, nendest ei tea me tegelikult suuremat. Kahjuks! Minu arvates on meil eliiti isegi rohkem, kui vajame, see tähendab on hulganisti neid, kes mingite kodukootud mõõtude järgi kuuluksid nagu eliidi sekka: kes laulab, näitleb, tantsib, teeb filme, trükib massikirjandust jne. Räägib siin ja räägib seal. Jagab nõuandeid ja kuulutab oma tõde.
Lisaks rohkesti mõnusalt istuvaid poliitikuid, keda mina ei tea, pole nende suust lausetki kuulnud, kuid paberitel on nimed kenasti kirjas. Oleksin peaaegu unustanud, meil on tekkinud ju selgeltnägijate ja ennustajate eliit, aga nendest kõnelemiseks ei ole mul teadmisi.
Kuid eksisteerib, vähemalt teoreetiliselt, ka vaikiv eliit, kes võiks arvatavasti palju öelda, aga nad ei kuluta oma vaimu ja energiat lihtsalt niisama lobisemise pärast. Mulle isiklikult tundub koguni, et neid targu eemalehoidjaid on päris palju. Rahva asi oleks nad üles otsida ja kõnelema panna, sest enamasti puudub neil tähelepanu võitmiseks kõige olulisem isikuomadus – võimu- ja eneseimetlemise ambitsioon.
Niisugused on sageli näiteks teadlased ja teised uurija tüüpi isikud, isegi teatav osa haritlaskonnast. Kultuurieliit otseselt, nagu teame, ei valitse, aga mõni esindaja suudab masse mõjutada küll. Paraku meil praegu ei leidu sellist soliidset isikut, keda üksmeelselt kuulataks ja hinnataks, kelle nõuandeid jälgitaks, kelle tarkust kõik ühtemoodi usaldaks, ent ajas on selliseid mehi olnud, näiteks kirjanikest Jaan Kross, Lennart Meri.