Ritchie silmitseb lae puittahveldist ja ta silme eest jooksevad läbi «Suure Gatsby» peostseenid, kus 1930ndate džässansambel mängib seletamatul põhjusel elektroonilist tantsumuusikat. Ta pöörab pilgu kaminale ja meelde tulevad Tarantino filmivõtetel kasutatud kunstverega täidetud tsisternautod. Ja nagu sellest vähe oleks, meenutab viskiklaasi täitev kelner miskipärast «Suicide Squadist» tuttavat Harley Quinni, kes nihutas kangelanna seksikuse ja veidruse skaalal nii kaugele äärmusesse, et seda on võimatu ületada.

Ja siis tuleb tal päästev idee. Mis oleks, kui võtaks eeskuju sportautode konstrueerijatest? See on ju elementaarne – kui sa ei saa lisada hobujõude, tuleb juurde panna kergust, mõtleb «Sherlock Holmeside» ja «Lock, Stock and Two Smoking Barrelsi» lavastaja.

Ja nii ei näegi me filmis vereojasid või maailma hävitavaid plahvatusi. Selle eest on imalavõitu hea ja kurja võitlust vürtsitatud aadlike ning bordellirahva maailmade põrgatamisega, millele on lisatud kiiret ja humoorikat dialoogi ning natukene vihjeid Natsi-Saksamaale.

Filmi aluseks olev muinasjutt tundub passivat pigem nendele, kes on ära vaadanud kõik «Harry Potteri» osad ning tunnevad, et nende igapäevaelust on natuke maagiat puudu.

Filmi aluseks olev muinasjutt tundub passivat pigem nendele, kes on ära vaadanud kõik «Harry Potteri» osad ning tunnevad, et nende igapäevaelust on natuke maagiat puudu. Ja olgem ausad – kelle elust poleks natuke maagiat puudu? Eriti, kui seda pakuvad gigantsed sõjaelevandid, suurtükimürsu efektiivsusega tegutsev maagiline mõõk ja… Jude Law?

Kes kaalub seda filmi sulni kohtingu eelmänguks, ei pettu – see on suurepärane ja kohustuslik meestele, kes on otsustanud kogu eluks poisiks jääda. Teisalt on raske uskuda, et keegi pärast täispauk sõjafilmi vaatamist väga romantilises tujus oleks. Nii et selle eesmärgi nimel on Amazon Prime’ist või Netflixist mõne romantilise komöödia ärakannatamine tulemuslikum…