Sisukord
Arvustused
Postimees
16.05.2017
Eesti Male Mälumäng Palju õnne Dilbert Kaitseliitlased pannakse proovile Horoskoop ERRi uus juht käis välja oma meeskonna (1) Tagakülg Esikülg Taavi Aas püüab eestlaste hääli (1) Kogenud lasteaednik nahutas lapsi Kohus ei vabastanud Indrek Pertelsoni võlgadest Telia praagi tõttu läks Eurovisiooni hääletusel 4000 eestlase hääl raisku Majandus Kodus elektri tootjate hulk plahvatuslikult kasvanud (1) Harjumaa loob oma internetifirma Rünnak nakatas sadu tuhandeid arvuteid Välismajanduse lühid Välismaa Juuste istutamine turgutab Istanbuli turismi Põhja-Korea teeb rakettidega edusamme Mis saab, kui «Londoni sild on maas»? Välismaa lühid Saksa sotsid said Merkelilt valusalt lüüa Eesti noolib ÜRO missiooni juhi kohta Kuninganna ema surmaks valmistuti 22 aastat Arvamus Hendrik Agur: õpetaja palk 3000 eurot annaks sõnumi väärtustest (12) Sirje Potisepp: äkki maksustaks magusa asemel nutiseadmed ja arvutimängud? (11) Lauri Hussar: kui Daciast saab Tesla (13) Juhtkiri: maa tuleb täita kiire internetiga Edasi 1990. aastal: Toompeal jäi eesti rahva tahe peale Hannes Luts: 20 miljoni euro kulutamine Pärnu lennujaamale on laristamine (3) Kultuur Kaks tüdrukut ehitasid mere äärde salapärase maja Vormide mäng Jõhvi balletifestivalil Sport Kanter paar nädalat audis Jalgpalliliit võttis rahahädas Sillamäe Kalevi luubi alla Murdmaasuusatajate ja suusaliidu kaklus mõjutab valusalt ka teisi alasid (1) Põhjendamatu agressiivsus ja idiootsus segasid Girol kaarte Leegionärid teenisid lõpuks palga auga välja ja Serviti võitis kindlalt Miks mängisid Kuusmaa ja Varrak kaameramehega peitust? Tartu Ülikooli kliinikum tahab mõisa vana peahoone lammutada Tahate suurt laeva? Tartust saab Mis üle jõu, see teiste kanda? Tartu tõmbab trammi ideele pidurit (1) Head lapsed, need kasvavad trahvita Tartu on rattaringluseks valmis Rahva hääl olgu valitsusele seaduseks Tartu meelitab presidendi vastuvõttu Millal kulunud sebrad värske värvi saavad? Meelelahutus Koomiks Sudoku

Vormide mäng Jõhvi balletifestivalil

3 min lugemist
George Balanchine'i «Concerto barocco» Gruusia Riigiballeti esituses. FOTO: Rünno Lahesoo

Jõhvi balletifestival, mis tähistas tänavu kümnendat sünnipäeva, ei ole oluline kultuurisündmus mitte ainult Ida-Virumaa, vaid kogu Eesti lavatantsu maastikul. Sageli on siia kutsutud väärikaid külalisi, kes pealinna ei väisa ja meelitanud nõnda ka tallinlasi Jõhvi või Rakverre (mis oli balletifestivali võõrustajalinn 2011. ja 2016. aastal).

Ida-Virumaa on balletifestivalile päris kohane paik, sest siin elab üsna suur kogukond, kellele ballett on tantsus peituva ilu, headuse ja traditsiooniliste väärtuste kandja. Peale etenduste on festivali kavas ka foto- ja filmiprogrammid (tänavune fotonäitus on Jack Devanti «Fotod Maria teatrist»), eesti balletistuudiote ja -koolide õpilaste etteasted ning töötoad «Me armastame balletti».

Festivalil on etendusi peale oma Estonia ja Vanemuise trupi või solistide andnud ka Peterburi Klassialise Balleti Teater (2008, 2009), Läti Rahvusooper (2010), Peterburi Mihhailovski teater (2012), Gruusia Rahvusballett (2012, 2017), Moskva Klassikalise Balleti Teater (2013), Tarass Ševtšenko nimeline Ukraina Rahvuslik Ooperi- ja Balletiteater (2014), Balletto di Milano (2015), Valgevene Rahvuslik Ooperi- ja Balletiteater (2016) ning Pekingi Kaasaegne Ballett (2017).

George Balanchine'i «Concerto barocco» Gruusia Riigiballeti esituses. FOTO: Rünno Lahesoo

Tänavused festivali peakülalised Gruusiast ja Pekingist pakkusid vaatamiseks klassikute Mihhail Fokini ja George Balanchine’i loomingu kõrval nüüdisaegsemat suunda San Franciscos resideerivalt vene juurtega Juri Possohhovilt ning hiinlanna Wang Yuanyuanilt. Mõlemad trupid olid tantsutehniliselt väga tugevad ning demonstreerisid ilmekalt nii klassikalise kui ka nüüdisballeti esitamiseks nõutavat treenitud keha võimekust ja ilu, kuid jäid nõrgemaks balleti teise poole, inimese püüdluste, kogemuste ja tunnetemaailma avamise ja mõtestamisega.

Kui George Balanchine on rõhutanud, et ballett ei peagi tegelema muu kui liikumise, tantsu ilu ja inimkehade loodud koreograafiliste mustritega, siis Mihhail Fokin nägi balletis midagi muud kui vaid vormilist liikumisjadade laitmatut sooritamist – ning selles osas jäi Gruusia Rahvusballeti koreograafi nägemuse esitus vajaka.

Mihhail Fokini «Chopiniana» Gruusia Riigiballeti esituses. / Rünno Lahesoo FOTO: Rünno Lahesoo

Fokini «Chopiniana» ei ole Balanchine’i abstraktne «Serenaad», kuigi nad sarnanevad teatud romantilise hinguse ning kostüümide poolest. Ühetaolist rõhutas ka dekoratsiooni puudumine «Chopinianas», mis tegi lavastuse kõledaks ja balanchine’likult abstrakseks. Kuid «Chopiniana» on Fokini tagasivaade romantilisse balletti, poeedi fantaasia, millel on väga konkreetsed žestides kajastuvad viited vetevulina, tuule vihina, rohu sahina ja lehekahina kuulatamisele, «pilvil käimisele», erinevatele meeleoludele – kuid see kõik oli taandunud lihtsalt üleüldiseks klassikaliseks tantsuks, mille vastu Fokin oma teostega võitles.

Samamoodi abstraktselt oli esitatud ka Possohhovi «Sagalobeli» gruusia rahvamuusika meloodiatele, millel oli eri grupeeringute, duettide ja soolode kujul potentsiaali esitada väikseid vinjette inimsuhetest, kuid vaid liikumisele keskenduv esitusmaneer võttis selle võimaluse. Tantsijatevaheline suhe oli ainult formaalne, isegi emotsionaalselt pingestatud duetis ei vaadatud kordagi üksteisele otsa, vaid tegeleti tantsimisega.

Ilmselt samal põhjusel jäid kahvatuks ka Fokini «Roosivaim» ja «Tulilinnu» ajalooliste kostüümidega esitus, mis mõjus veidi museaalsena, sest puudus mõtteline seos meie ajaga. «Roosivaim» ilma atmosfääri loova kujunduseta ning veenva karakteriseeringuta jäi üksnes tantsutehniliseks etteasteks (eelkõige meestantsijale), kuid koreograaf nägi seda noore, oma esimeselt täiskasvanute peolt naasnud neiu erootilise ärkamisena.

Mihhail Fokini «Roosivaim» Gruusia Riigiballeti esituses (solistid Mariam Elošvili ja Yonen Takano). FOTO: Rünno Lahesoo

Nii jäid Gruusia Rahvusballeti esituses kõlama eelkõige kaasmaalase George Balanchine’i (Giorgi Balanšivadze) «Serenaad» ja «Concerto barocco», mis eeldavadki liikumisjooniste puhtust ja rütmilist täpsust ilma vajaduseta luua karaktereid või meeleolu.

Kuigi üha enam kasutatakse balleti saatena salvestatud muusikat, ei mõju see tantsu kvaliteedile sageli hästi. Eriti halvasti mõjus muusikaline «konserv» «Chopinianale», johtus see siis salvestise kvaliteedist või muust, kuid «romantilisest unistusest» oli asi kaugel. Teiste ballettide puhul oli lugu parem, kuid miski ei asenda elava muusika ja tantsu koostööst sündivat sünergiat.

Tantsu tehnilise külje ning liigutuste meisterliku ja laitmatu esitusega jäi meelde ka Pekingi Kaasaegne Ballett, mis demonstreeris ilmekalt sellise tasule lähenemise viisi hurma ja hukatust. Kuigi programmis olnud kolmest lavastusest oli üks («Ööbik ja roos») süžeeline ja üks («Mürk I. Mürgitatud õun») viitas kavalehe järgi poliitilistele valupunktidele, olid teosed loodud ühes võtmes, milles domineerisid ühetaoliste treenitud kehade loodavad liikumismustrid; karakterid ja sündmused olid allutatud intensiivselt kulgevatele koreograafilistele võtetele – ja olid sellega nüüdisaegsed arendused Balanchine’i hurmavast ja samas tantsukunstile hukatuslikust mõttest, et liikumine iseenesest teeb tantsukunsti vaatamisväärseks.

Esitatuna dekoreerimata laval ja unifitseeritud kostüümides hakkab selline vormiline tants väga sarnanema spordiga, ent ilma hasardita, mida kutsub esile võistluslikkus. Klassikaline ballett on ilus nii oma ajaloolises kui ka nüüdisaegses vormis, kuid selle võlu tuleb eriti selgelt ilmsiks siis, kui see ei ava meile mitte üksnes vormide mängu, vaid ka selle mängu taga asuva inimlike püüdluste, seisundite ja tundemaailma rikkaliku paleti.

***

Jõhvi balletifestival

Peaesinejad: Pekingi Kaasaegse Tantsu Teater ja Gruusia Riigiballett

29. aprillist kuni 7. maini

Seotud lood
15.05.2017 17.05.2017
EELMINE
JÄRGMINE
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto