Internet ei ilmunud tänapäeva inimese ellu just väga ammu. Näiteks ei olnud veel 1990. aastate keskel suuremal osal meie riigi elanikest sellest veel vähimatki ettekujutust. Maailmas toimuvast saadi aimu paberlehte lugedes, raadiot kuulates ja telekat vaadates. Kirju kirjutati ikka sulepeaga, vastuseid tuli kaua oodata, kuid kaugemate paikadega suhtlemiseks toona alternatiivi polnud, kuna kaugekõned maksid palju. Isesõitvad autod ja külmkapp, mis oma peremehele teate saadaks, kui vorst on halvaks läinud, kuulusid ulme valdkonda.
Nüüdseks on see ulmena tundunud tulevik juba kätte jõudnud, kuna interneti mõju meie elule on võimatu üle hinnata. Infovahetuse kiirus ühest planeedi otsast teise annab võimaluse uudiseid silmapilk teada saada. Ja mitte ainult massimeediast, vaid ka oma sõpradelt-tuttavatelt. Noorema põlve esindajad võib-olla polegi elus entsüklopeediat või sõnaraamatut käes hoidnud, kuna põhimõtteliselt leiab internetist vastuse ükskõik millisele küsimusele. Praeguses maailmas on suurem ühenduskiirus vajalik tohutute andmehulkadega töötades, neid võrgust vastavalt alla või siis sinna üles laadides. Kiire internet on ühtviisi tähtis nii asjaarmastajale kui ka professionaalile.
Eestis on juurdepääsu internetile nimetatud ka inimõiguseks. Kui internetiteenuse pakkujad tõid turule ülikiire üles- ja allalaadimiskiirusega interneti, siis oli algusest peale selge, et valguskaabli paigaldamine igale poole pole erafirmade jaoks lihtsalt kasumlik, mis omakorda tähendas seda, et ülikiire internet igasse Eestimaa kodusse ei jõua.
Lairiba võrgu viimine nn turutõrkepiirkondadesse, kuhu selle rajamine ei ole ettevõtja seisukohast rentaabel, saab toimuda vaid riigi, omavalitsuste ja soovijate omavahelises koostöös ning siin on positiivset eeskuju ja teed näitamas Harjumaa omavalitsuste DigiMaa projekt, millest on juttu ka tänases Postimehes.
Lairiba baasvõrgu rajamisest on saanud regionaalpoliitiline projekt, mille puhul tuleb positiivselt esile tõsta riigikogu lairiba toetusgrupi liikmete tööd, sest tänu sellele on saadud riigi toetus, et seadust muuta ja võrke rajada, mis teeb selle tegevuse odavamaks. Oleme rohkem kuulnud näiteks riigikogu toetusgruppidest, mis taotlevad juba Pätsi ajal rehabiliteeritud vabadussõjalaste teistkordset rehabiliteerimist või Haapsalu raudtee taastamist. Mõlema jaoks puudub praegu ju igasugune praktiline vajadus, ehkki see võimaldab populistidest poliitikutel endale odavat reklaami teha. Kiirest internetist maal ja linnas on aga kahtlemata palju enam tegelikku kasu.
