TRT03: RONGIGA BERLIINI: KOLMAS P FOTO: KRISTJAN TEEDEMA/PM/SCANPIX BALTICS

Postimees sõidab rongiga Berliini: Pikk päevatee Kaunasest Berliini

Olgu Rail Balticuga kuidas on, aga rongiga on praegugi võimalik Tallinnast Berliini sõita. Otsustasin koos fotograaf Kristjan Teedemaga selle rännaku läbi teha ja näidata, millised on rongid, elu ja inimesed. Berliini jõudsime kahe päeva ja seitsme tunniga. Piletiraha pidime maksma ligi 110 eurot. Berliinist tagasi tulime lennukiga, mis läks maksma alla saja euro ja aega võttis ligi kolm tundi.

3. päev

Kui seni sai kahe päevaga Tartust vaid Kaunaseni törtsutatud, siis esmaspäevast kujuneb tõeline rongisõidu maraton: kell 9 alustame Kaunasest, aga veel sama päeva õhtul kella 23 paiku peame olema Berliinis.

Kaunas–Bialystok

Veel mõni aeg tagasi algas niinimetatud Euroopa rööpmelaius Poola piirist, ent leedulased panid enne Rail Balticut käima oma separatistliku projekti, mil nimeks Rail Baltica – erinevus ei seisne üksnes lisatud a-tähes. Nüüd algab Euroopa rööpmelaiusega raudtee Kaunasesest.

Raudtee on nii uus, et tööd selle ääres alles käivad ja Poolasse Bialystokisse suunduv rong liigub kuni Leedu piirini harjumatult aeglaselt. Kui kõik valmis, peaks rong sõitma kiirusega kuni 120 kilomeetrit tunnis. Tõenäoliselt läheb siitsamast tulevikus läbi ka Rail Baltic, mis tekitab küsimuse, mismoodi suurendada värskelt valminud raudteel kiirus kuni 240 kilomeetrini.

Ka Poola raudteefirma mõnusalt värviliseks võõbatud rong ise on uus. Kaunasesse tõi meid Poola rongitootja Pesa rong ja nii jätkame sama firma masinatega Berliinini välja.

Ehkki sõit Kaunasest Bialystokisse kestab üle nelja tunni, on tegu linnalähirongiga, mis tähendab kõvasid istmeid. Sabakont hakkab pikapeale tuikama. Rongis on peale meie veel kolm inimest, neist kolmas astub peagi maha. Üks reisija käitub üpris veidralt: algul üritab magada ühel istmel, vahetab siis asukohta, proovib teha sama teisel istmel ja nii edasi. Seejärel ärkab üles ja kõnnib mööda rongi edasi-tagasi, käies tihti tualeti vahet.

Vägisi tikub pähe küsimus, kes küll selle Rail Balticuga sõitma hakkab, kui isegi leedulased Kaunasest Poolasse ei sõida. Võib-olla on kõik lihtsalt liiga värske. Siinkandis on raudtee ääres palju lehmi. Ühes külas mäletsevad lehmad umbes viie meetri kaugusel rongist. Mis siis, kui neil tekiks mõte süüa võililli ka teiselt poolt raudteed? Lehm on suur loom.

Rahvusvahelise rongi ekraanidel jookseb üksnes poolakeelne tekst, kust saab muuhulgas teada, et täna on nimepäev Helenil ja Wiestavil.

Tee Kaunasest Bialystokki viib mööda paremaid päevi näinud Sokolka raudteejaamast. Vahetult raudtee ääres võib näha ka end üsna vabalt tundvaid lehmi. FOTO: Kristjan Teedema

Õnneks istub meie kõrval ka sokuhabemega sloveen Grega (34), kes on tõeline rongisõiduentusiast. Leetu saabus ta juba aprilli lõpus ja kärutas omajagu kohalike rongidega ringi. Grega jutu järgi oli Bialystoki rong sama tühi ka siis, kui ta sellega Kaunasesse saabus. Nüüd siis koju tagasi – Bialystok, Varssavi, Budapest ja lõpuks Ljubljana. «Mulle meeldib rongiga ringi sõita, Leedus valisin võimalusel ikka rongi,» kinnitab ta. «Olen käinud Lätis ja Eestiski, sealgi sõitsin rongiga Tallinna läbi Tartu. Teil on vist üsna vähe raudteeühendusi?» küsib ta.

Rong on uus, aga siin ei ole wifit, mis ei olekski ehk kõige suurem mure, kui toimiks mobiilne internet või vähemasti kõneside. Akendele saab ette tõmmata päikesevarjud, aga kus on pistikupesad? Iseäranis Poola metsade vahel kaovad levipulgad telefoniekraanilt pikkadeks minutiteks päris ära.

Palju on kõneldud sellest, et Poola piirist Bialystokini on raudtee viletsapoolne, ja seda ta tõepoolest ongi. Vahepeal jääb rong pikemaks ajaks sootuks seisma. Google’i kaardirakendus näitab, et autoga on distants kahe linna vahel alla 250 kilomeetri. Kui autoga saab kolme kuni kolme ja poole tunniga, miks siis peaks rongiga üle nelja tunni sõitma?

Rongil on siiski täna määratud hetkeks täituda, sest vahetult enne Byalistokit siseneb paari algklassi jagu kooliõpilasi koos õpetajatega. Aga ikkagi – palju see lõbu Poola raudteevedajale maksis?

Bialystok–Varssavi

Nüüd me räägime lõpuks ometi rongist! Voolujooneline koon, mis lausa kutsub ennast silitama! Samas ikka rauast ja suur! Mugav, kõrge seljatoega tool, millesse on lust uppuda. Seljatoe seest käib välja konks, mille külge võib riputada pintsaku. Isegi WC-uks avaneb nupuvajutusega. Korralik tööpind sülearvutile, palju ruumi jalgadele, pistikupesad ja wifi.

Tõsi, viimasega tekib probleeme, sest Poola raudteefirma nõuab minult interneti pikema kui 15-minutilise kasutamise eest kolm tilka verd ehk võimalust spämmida oma reklaame aegade lõpuni. Ja ikkagi on wifi vilets.

Loo autorile Nils Niitrale on pikal rongisõidul heaks kaaslaseks raamat. Sest WIFI on kehvake, kuigi samas on olemas arvuti laadimiseks pistikud ja isegi uksed avanevad nupu abil. FOTO: Kristjan Teedema

Miroslaw Wynzykowski, soliidselt rõivastatud vanem härrasmees, on viimase kümnendi arenguga Poola raudteel väga rahul. Erinevalt valdavast osast poolakatest kõneleb ta perfektset inglise keelt. «Eks see kõik on juhtunud pärast meie ühinemist Euroopa Liiduga,» ütleb ta. «Euroopa Liit peab raudtee eelisarendamist oluliseks ja see rõhuasetus on jõudnud ka Poolasse. Me ei ehita siiski üksnes ronge ja raudteid, vaid ka kiirteid.»

Wynzykowski hakkas raudteel sõitma alles paari aasta eest, selle aja jooksul on muutunud rongid, paranenud nende kiirus ja reisimismugavus. «Me jõuame nüüd vaid paari tunniga Varssavisse, kas pole suurepärane?» küsib ta. «Autoga ei tule alla nelja tunni kõne allagi!» Ja rongipilet pole endiselt kuigi kallis, pigem on see Wynzykowski hinnangul erakordselt odav – vaid 30 zloti ehk 7 euro ringis. «See hind on kõigile taskukohane.»

Rongi puhvet on uhke, kuigi loo autoril Eesti pangakaardiga maksta seal ei õnnestunud. See-eest pakub restoranvagun nii süüa kui ka juua. FOTO: Kristjan Teedema

Adam Koronkiewitcz istub sõbraga rongipuhvetis ja laseb õllel hea maitsta. Temagi on Poola rongitööstuse üle uhke: ütleb, et praegu on siin kaks kohalikku rongitootjat, lisaks veel Šveitsi Stadleri tehas. Minul küll pangakaardiga puhvetis maksta ei õnnestu, sest makseterminal ei saa pangaga hoolimata korduvatest katsetest ühendust. Aga muide, sellal kui Eestis seni peamiselt räägitakse puutetundlikest pangakaartidest ehk pelga viipega tasumisest, on see Poolas täiesti tavaline.

Varssavi–Berliin

Varssavi vaksal, hiigelhoone, millest hõivab valdava osa kaubandus. Kõrgeima korruse klaaskupli all on end sisse seadnud terve hulk toidukohti. Sätime ennast ootama rongi, mis peaks meid sõidutama Ida-Berliini, Ostbahnhofi-nimelisse peatusse. Minu üllatuseks sõidab platvormi poole punane vedur ja selle järel vagunid, mis ei erine väliselt kuigi palju hiljuti nähtud Riia-Minski rongist. Ootasin Poola rongitööstuse viimast sõna, aga taas teeme ajas sammukese tagasi, ent see on meeldiv samm raudtee kuldaegadesse.

Varssavi vaksal on suurejooneline nii seest kui ka väljast. FOTO: Kristjan Teedema

Jah, siin ei ole pistikupesi, aga 1990. aastate disainile viitavad toolid on suured, sametised ja mugavad. Seda, et rong sõidab kiirusega 160 kilomeetrit tunnis, näitab infotabloo, aga tempokalt vihisevad mööda ka puud ja majad. See rong on liinil Varssavi–Berliin päeva kiireim üldse, jõudes Saksamaa pealinna vaid viie tunniga.

Nüüd saab ka selgeks, et mitte ühelgi raudteelõigul Tallinnast Berliinini ei sõideta praegu kiiremini kui 160 kilomeetrit tunnis. Selleks tuleks ehitada kõikjale hoopis teistele normidele vastav raudtee. Sõit on väga pehme, mõnus. Meie istume teises klassis, aga valdav osa rongist koosneb tegelikult kuuekohalistest esimese klassi kupeedest, kus on veelgi laiemad istmed.

Teenindaja toob kõigile tasuta teed, kohvi ja vett, terve viimase vaguni hõivab à la carte restoran, kust võib tellida supi, pelmeeniportsu või korraliku prae. Interjöörile annab pehmust kujunduses kasutatud puit, aga ka eriti mõnusad oranžid toolid.

Kõrvallauas istub koos abikaasaga Albert (43), lahke ja jutukas mees. Räägime Poolast, Eestist, pagulastest ning poliitikast ja sellest, et Albert tahaks tulla Balti riikidesse jalgrattamatkale. Aga muidugi tuleb kõneks ka rongisõit. Albert ütlebki, et rong on midagi hoopis muud kui lennuk. Esiteks on temalgi lennuhirm, aga teiseks on siin Alberti kinnitusel nii mugav ja õdus, et inimesed avanevad ja hakkavad vestlema.

Ehkki tegu on Varssavi-Berliini ekspressiga, teeb see peatuse Poznanis ja Saksamaal kohe pärast piiri ületamist Oderi-äärses Frankfurdis  – nii ei peaks Eestiski keegi isegi arutlema võimaluse üle, et Rail Baltic piirdub üksnes riikide pealinnadega.

Mõned minutid pärast kella 23 jõuame Berliini. Teekond on kestnud 56,5 tundi ehk ligi kaks ja pool ööpäeva. Puhast sõiduaega rongidel kogunes tegelikult sellest 18 tundi, ülejäänu kulus järgmiste rongide ootamisele ja ühele lühemale bussisõidule.

Kontrast lennureisiga

Ehkki viimane sõidupäev oli konkurentsitult pikim, väsisin selle jooksul märksa vähem kui mööda Lätit logistades. Reisirongiliiklust pole mõtet pikematel distantsidel pidada, kui puuduvad mugavad rongid. Inimesed ei sõida nüüdsel ajal rongidega mitte sellepärast, et lennukitega võidu sõita – see ei ole lihtsalt võimalik.

Kogu see teekond koosnes paljudest reisidest, ent ometi jõudsime kõikjale õigel ajal, sest rongidel on lennukite ees veel üks eelis: nad on täpsed ja üldiselt ilmastikukindlad. Siin ei eksita kümneid minuteid ega tunde, vaid kõige rohkem mõne minuti jagu.

Rongiga sõidavad need, kes kardavad lennata, ja uskuge mind, see pole põrmugi väike seltskond. Ent sõidavad needki, kes hindavad klassi ja mugavust. Ükskõik, kuidas lennufirmad oma teenuseid ka ei reklaamiks, on see tavaklassis tegelikult plastnõudest serveeritav vilets toit ning ebamugavad toolid. Rongiga sõidetakse sõidu kui protsessi nautimiseks, mitte lennukitega võistlemiseseks. See on 19. sajandist pärinev kultuur, portselannõud, ruumikas interjöör ja mõnusad vestlused. Ning avarate akende taga mööduvad maastikud. Lendama peame niikuinii, sellest pole pääsu.

Postimees sõidab rongiga Berliini: kõige lühem reisipäev viib Jelgavast Kaunasesse

2. reisipäev

Pühapäeval on meie rongireisi kõige lühem ots: saame minna vaid Kaunaseni ja sedagi osaliselt bussiga, sest ehkki raudteerööpad on Läti Jelgava ja Leedu Šiauliai vahel alles, ei käi seal enam reisirong.

Kaupu siiski veetakse, kinnitab Läti Raudtee pressiesindaja. 1990. aastatel sõitis Tallinnast Varssavisse Balti Ekspressi nimeline rong, mis läks Kaunasesse just nimelt läbi Jelgava ja Šiauliai. Balti Ekspressis oli restoran ja palju ruumi.

Nüüd aga istume Jelgavas väikebussi, ainsasse, mis pühapäevasel päeval Šiauliaisse sõidab. Just sel hetkel saabki kristallselgeks, miks rongi pole – peale meie on bussis veel neli reisijat. Vahepeal läheb üks maha, juurdetulijaid pole.

Veidi rohkem kui tunnipikkune teekond toob meid Šiauliai bussijaama ning sealt viieminutiline jalutuskäik omakorda linna vaksalisse. Nii see kui ka teised nähtud raudteejaamad tunduvad Leedus olema nii väljast kui ka seest laitmatus korras. Kassades istuvad kiiskavvalgetes vormisärkides daamid.

Puhvet on Šiauliai remonditud raudteejaamast välja kolitud kümmekonna meetri kaugusel puude varjus asuvasse puidust putkasse, kus on rikkalik alkoholivalik. FOTO: Kristjan Teedema

Sedavõrd klanitud jaamahoones ei ole enam kohta vana kooli puhvetile, aga leedulased on lahendanud probleemi elegantselt. Kümmekonna meetri kaugusel asub puulehtedest varjatud puidust putka. Selles on rikkalik alkoholivalik, aga kus on pirukad? Vaid leedu keelt oskav puhvetipidaja puhkeb küsimuse peale pirukate kohta miskipärast naerma. Ometi lebavad letil ka ehtsad pekipirukad, mis väärivad proovimist meeleolu, aga kindlasti mitte maitse pärast.

Rong käib Kaunase ja Šiauliai vahet täpselt kahel päeval nädalas – reedel ja pühapäeval. Kuidagi saab Pärnu sõpruslinnast Leedu sõjaeelsesse pealinna ka muudmoodi, aga selleks tuleb ühes väikelinnas ümber istuda. Ja ometi on Šiauliais 134 000 elanikku, see on riigi suuruselt neljas linn.

Kirju rongipark

Šiauliai-Kaunase rong meenutab kangesti trammi. See ilma vaguniteta sõiduk on valmistatud 2011. aastal Poolas, kuid üldiselt liigub Leedus väga erineva välimuse ja vanusega ronge. FOTO: Kristjan Teedema

Leedu rongipark on võrreldes porgandikarva Eesti omaga ütlemata kirju. Ehkki reis Kaunasesse kestab üle kahe tunni, istume sõiduriista, mis meenutab pigem trammi kui rongi. Toole on topitud ühte ritta viis, mis tähendab, et vahekäik on kitsas. Rongil ei ole vaguneid, selle ühest otsast näeb teise. Sellal kui Lätis logisevad raudteel tohutu pikad ja ilmselgelt ebamõistlikult palju kütust neelavad vanad vagunid, on leedulased otsustanud kokkuhoiu kasuks.

Tramm-rong saab valdavalt noori inimesi peaaegu täis. Väiksusest hoolimata on siin kliimaseade ja korralik tualettruum. Ning puhtus. Kontrast on tugev, sest Läti rongid on kulunud ja räpased nii seest kui ka väljast.

Uurin, kes selle minirongi tegi. Poola meistrimehed 2011. aastal. Tõsi, keset reisi läheb kliimaseade rikki, aga siis tehakse aknad lahti ja suvi hoovab sisse. Vahepeal tõttab rongijuht piki vahekäiku rongi teise otsa, sellesse kabiini, milles ta istus siis, kui  Kaunasest Šiualiasse sõitis. Küllap jäi midagi sinna maha.

Tihedus üksinduse vastu

Rong käibki kahel päeval nädalas vaid selleks, et tuua reedel tudengid Kaunasest koju Šiauliaisse ja viia nad pühapäeval ülikoolilinna tagasi. Kui üksildust soosivates tühjades rongides vahivad inimesed tõsisel ilmel aknast välja, puurivad kinganina, loevad raamatut või jõllitavad nutitelefoni, siis siin tekib vahetu kommunikatsioon. Me ju istume nii lähestikku, räägime parem juttu. Minust üle vahekäigu lahendab Haraldas Domkus parajasti matemaatikaülesandeid. Domkus õpib küll Vilniuse Ülikoolis, aga seekord läheb ta Šiauliaist Vilniusse läbi Kaunase.

Domkuse kinnitusel sõidab Leedu raudteedel erinevaid ronge – näen isegi, et Šiauliai ja Klaipeda vahel vurab veel vana Riia vagunitehase masin. Aga säärased on tudengi jutu järgi kaduv liik, Leedu rongiettevõte on valdava osa välja vahetanud. Üsna palju näeb neidsamu trammronge, aga Klaipeda ja Vilniuse vahel sõidab ka uus Škoda rong. Riigi kahe suurema keskuse, Vilniuse ja Kaunase vahel on aga tihe elektrirongiliiklus, rongid on kahekorruselised ja kahe mugavusklassiga.

Tramm-rongis puudub internet, aga Domkuse sõnul on see olemas uuemates ja suuremates rongides. Esimest korda kuulen ka ingliskeelset hoiatust, et igast kahtlasena näivast ja laokile jäetud pakist tuleb teatada, kuhu vaja.

Domkus ei tea oma tutvusringkonnas ühtki inimest, kes oleks sõitnud Rongiga Vilniusest või Kaunasest Varssavisse, Berliinist rääkimata. «Poolas oleme käinud ikka auto või bussiga, kaugemal lennukiga,» mõtiskleb ta. «Äkki lähekski rongiga Euroopa tuurile?» Igal juhul tundub mõte sõita rongiga Leedust naaberriiki Poolasse talle üsna eksootiline.

Domkus küsib minult, kuidas me Berliinist Eestisse tagasi kavatseme sõita, kas ka rongiga? Järgneb homeeriline naer.

Leedulased paistavad Rail Balticut ootavat pikisilmi. Vähemasti on Kaunase rongijaama juures skulptuur, kus on märgistatud nende nägemus tulevasest raudteetrassist ja selle pikkus. FOTO: Kristjan Teedema

Tänane reis kestis kõigest neli ja pool tundi. Kell 20.49 pühapäeva õhtul oleme Kaunases. Meie reis on võtnud nüüdseks kokku üle 31 tunni, Rail Balticuga peaks saama Berliini 12–13 tunniga. Aga tõeline sõidupäev on alles ees, sest juba homme ehk esmaspäeval peame jõudma Berliini. 

Leedulane: kas teil Eestis ongi puust jaamahooned?

Näitan Šiauliaist Kaunasesse sõitvale Haraldas Domkusele, millised on Eesti raudteel sõitvad porgandid, aga talle hakkab silma hoopis Tartu jaamakoone. «Kas teil ongi sellised puust jaamahooned?» Mul hakkab küsimuse toonist peaaegu et piinlik, enne kui väärikuse taastan ja teatan uhkusega, et jah, on küll.

Leedus on samuti kenad ja ajaloolised raudteevaksalid, aga need on kivihooned. Valdavalt kivist tundusid need olema ka Lätis – paistab, et seal on nõukogude ajal suurem osa vanadest jaamahoonetest maha lammutatud ja asendatud tellistest kastidega. See süvendab omakorda veendumust, et meie puust jaamahooned – olgu siis Haapsalu, Tartu või kõik need loendamatud väiksemad – on tõeline väärtus, mida tasub hoida.  

1. reisipäev 

Postimees sõidab rongiga Berliini: teekond Tartust Jelgavasse

Valga raudteejaamas sõbralikult kõrvuti Eesti oranž ja Läti kolla-sinine rong. FOTO: KRISTJAN TEEDEMA/PM/SCANPIX BALTICS

Olgu Rail Balticuga kuidas on, aga rongiga on praegugi võimalik Tallinnast Berliini sõita. Otsustasin koos fotograaf Kristjan Teedemaga selle rännaku läbi teha ja näidata, millised on rongid, elu ja inimesed.

Tõsi, meie ei alusta laupäeval (ehk lugejate jaoks üleeile) teekonda Tallinnast, sest oleme tartlased. Tallinlased võivad meie teekonnale kuus ja pool tundi juurde panna. Rong väljub küll 8.05 Tallinnast ja sõidab otse Valka, aga seejärel tuleb hakata aega tapma. Alles 16.39 läheb Valgast rong edasi Riia poole.

Sellal kui tallinlased Valgas ootavad, joovad tartlased hommikukohvi, et istuda 14.36 Tartust Valga poole sõitvale rongile, sihtpunktis tuleb passida sedasama Riia rongi veel vaid tunni jagu.