Juhtkiri: õigusriigil peab olema ka inimlik pale

22. mai 2017, 0:04

2 min lugemist

Euroopa Liidu lipp, Eesti lipp. FOTO: Erik Prozes

Abhaasia eesti külades kakskümmend aastat eesti keelt õpetanud Ilma Krenstremi lugu, mille Postimees täna lugejate ette toob, võib vaadelda mitmest küljest. Kaasusel, mille keskmes olevat naist ähvardab asjaajamiseks muretsetud Vene välispassi tõttu Eesti kodakondsusest ilmajäämine, on kahtlemata juriidiline, aga samas ka välispoliitiline mõõde. Ent peamine mõõde on inimlik mure ning isegi juhul kui seadus osutub jäigaks, peaks leiduma nutikust ja eeskätt tahet leida meie õigusriigile kohane lahendus, ehkki juhtum on keerukas.

Eesti kodakondsuspoliitikat on kritiseerinud mitmesugused lääne institutsioonidelt, sageli topeltkodakondsuse mittetunnistamise tõttu. Miks topeltkodakondsus oleks Eestile probleem, on palju ja korduvalt selgitatud. Peamine põhjus on siinne suur Vene kodanike arv. Eesti ja Venemaa vahel jagatud kodanike õigused ja kohustused tekitaksid lihtsamal juhul rohkesti segadust, aga oleksid paraku ka julgeolekurisk. Näiteid pole vaja kaugelt otsida: nii Gruusia kui ka Ukraina konfliktides on Vene passide jagamine mänginud tähtsat rolli.

Topeltkodakondsuse võimaliku seadustamise või kehtiva seaduse täiendamine on teema, mida tuleb ühel või teisel moel siiski edasi arutada. Lihtne näide: praegusajal tekib järjest sagedamini peresid, kus abikaasadel on eri riigi kodakondsus.

Õigusriigis on seadused täitmiseks ning president, kelle poole Abhaasia õpetaja oma murega pöördus, ei saa tõesti küsimust lahendada. Asjaolu, et politsei- ja piirivalveamet on Ilma Krenstremi puhul menetlust pikendanud, annab samas lootust, et lahendust otsitakse. See on mõistlik tee. Pole vaja, et alati konflikte ja segadusi ära kasutada üritav idanaaber tuleks, olgu või «pehme jõuga», küsimust lahendama.

1990ndate alguse Abhaasiat kujutavas ning Oscarile kandideerinud mängufilmis «Mandariinid» ei taha kesksed eestlastest tegelased sõjast hoolimata loobuda mandariinisaagist. «See on küll eestlaslik instinkt, et kui kartul on maha pandud, üles kasvatatud ja algab sõda, siis ei kujuta keegi ette, et kartul jäetakse maha,» rääkis 2013. aasta viimasel päeval Postimehes ilmunud intervjuus üks filmi peaosatäitjaid Lembit Ulfsak.

Kahekümne aasta jooksul Abhaasias töötanud õpetaja on sadu eesti lapsi koolitades teinud oma hariduspõllulapil ära hindamatu töö. Ükskõik, millised ka seadused ei ole, ei saa ega tohi Eesti riik, mille olemasolu eesmärk on eesti rahvuse ja kultuuri säilimine läbi aegade, unustada, tänu kellele me sellelt põllult saaki saame.

Sageli (topelt)kodakondsuse teemal sõna võtnud, valdkonda hästi tundev kauaaegne riigikogu liige Mart Nutt kirjutas üle-eelmisel suvel: «Kindlasti ei tohi riik seada inimeste ette ebamugavaid valikuid.» Kõnealune lugu seda kahtlemata on.