Vikerkaar loeb. Ignace Lepp – kommunist, filosoof, preester, suli

Sõjaeelses Eesti ajakirjanduses oli Ignace Lepp, toona veel sünnipärase nimega John Lepp, kõmu- ja krimiuudiste sage kangelane. Talle pühendatud leheartiklite pealkirjad kõnelevad iseenda eest: «Noor petis» (Päevaleht 14.09.1927), «Avantürist kirjaniku maski all» (Nool 21.03.1931), «Võltsitud kirjaniku «loorberid»» (Sakala 21.03.1931), «Eestlasest suurseikleja» (Päevaleht 25.02.1934), «Kelm esines ajakirjanikuna» (Postimees 28.04.1934), «Valedoktorist paavsti abiliseks» (Uudisleht 21.08.1934).

Kui uskuda Lepa autobiograafiat, aastatel 1955–1956 kahes köites ilmunud raamatut «Teekond Karl Marxist Jeesus Kristuseni» («Itinéraire de Karl Marx à Jésus-Christ»), sündis ja elas ta oma elu esimesed viis eluaastat merel, laevakapteni pojana, omandades maast madalast mitu võõrkeelt. Seejärel naasis ta perega mandrile, õppis koolis, pöördus 15-aastaselt Gorki «Ema» mõjul kommunismi, liitus noorkommunistide ühinguga, lahkus pere juurest ja kolis teise linna, käis 1925. aastal kolmenädalasel reisil mööda Nõukogude Venemaad, lõpetas keskkooli, tegi parteiorganisatsioonis kiiret karjääri, liitus Kominterniga, sõitis mööda maailma, sh regulaarselt Nõukogude Liidus, õppis Prantsusmaa, Saksamaa ja Inglismaa ülikoolides, kirjutas 1931. aastal kaks doktoritööd, ühe dialektilisest materialismist, teise Platoni filosoofiast, avaldas seitse romaani ja kolm näidendit, suhtles paljude kirjanikega, sh Barbusse’i, Dos Passose, Rollandi, S. Zweigi ja Unamunoga, lävis Trotskiga, kuulas Heideggeri ja Jaspersi loenguid, töötas Thbilisis filosoofiaprofessorina, pettus stalinistlikus korras, pöördus ühe jesuiidipaatri mõjul katoliiklusesse, elas Prantsusmaal mitmes kloostris, õppis Lyonis katoliku ülikoolis, pühitseti 1941 katoliku preestriks, tegutses sõja ajal okupeeritud Prantsusmaal vastupanuliikumise ühe juhina, tudeeris Carl Gustav Jungi juures psühhoanalüüsi jne.

Kuigi Lepa jutustus oma elust on tõeliselt haarav, detailitäpne, sisaldab tabavaid olukorrakirjeldusi ja inimportreid, on see põhiosas paraku väljamõeldis – pikareskne romaan, mis sisaldab kindlasti ka tegelikult kogetud hetki ja elamusi, ent esitatuna segiläbi puhta fantaasiaga. (Mis muidugi ei ole takistanud paljusid lugejaid, sh teatmeteoste autoreid, tema tunnistust tõe pähe võtmast.)

Sootuks teistsuguse, ent faktitruuma pildi esitab Lepa elust Uudisleht 1934. aasta 21. augustil: «Eesti esiseikleja elukäik algas 26 a. tagasi
Pärnumaal, Orajõe vallas. Keskkool pooleli jäänud, pole poisil midagi peale hakata; kitsas maakolkas keegi ei taipa ta erakordseid andeid ega ta isegi leia oma kalduvustele õigeid rakendusvõimalusi. /.../ Kordamööda agitaator mitmes Eesti poliitilises parteis ja ebaajakirjanik, muutub tal pind Eestis mitmete tempude pärast tuliseks. Seejärgi John siirdub Leedusse ja Poolasse. On seal ajakirjanik ja Eesti novellist August Ruven, Soomes ja Rootsis Itaalia pagulane, Saksas kommunistliku keskkomitee liige, N.-Venes võltspaberitega itaalia keele doktor ja lektor Giovanni Flamo, Rootsis uuesti Hitleri diktatuuri eest põgenenud sotsiaaldemokraat, seejärgi Eesti keskvangla kodanik ja nüüd lõpuks lootustandev katolikuusu tegelane.»

Sama aasta 25. veebruaril kirjutab ajaleht Kaja, pärast Lepa järjekordset vahistamist, ettenägelikult: «Kahtlemata kuuleme John Lepa seiklustest mõnda veel edaspidigi, kuigi väike Eesti temasugusele mehele varsti kitsaks jääb.» Tõepoolest, Eesti katoliku kiriku tollase juhi, piiskop Eduard Profittlichi vahendusel pääseb Lepp vangistusest otse vaimulikku seminari Prantsusmaal, võtab endale uueks nimeks Ignace Lepa ja ilmub vaid mõni aasta hiljem välja särava ja viljaka prantsuse teoloogi, filosoofi ja süvapsühholoogina, kelle prantsuskeelsed raamatud vallutavad lugejaid üle ilma ja keda tsiteeritakse veel tänapäevalgi kui olulist liberaalset teoloogi, kes kirjutas raamatuid usust, armastusest, eksistentsialismist, marksismist, sõprusest, surmast jne. Kordagi ei viita ta oma teostes eesti päritolule ega otsi teadaolevalt kontakti ühegi eestlasega.

Ignace Lepa elu on kindlasti väärt vähemalt romaani, kui mitte filmi, niisamuti põhjalikumat uurimist (millega on tänuväärt algust teinud Vello Salo, niisamuti Sulev Kasvandik ja Katrin Laur), ent pöördun viimaks raamatu juurde, mis oli ettekäändeks eelnenud eluloolisele visandile.

«Moodsa ateismi psühhoanalüüs» ilmus prantsuskeelsena 1961. aastal Pariisis mainekas Grasset’ kirjastuses. Raamatukogude veebikataloogi WorldCat andmetel on see teos ilmunud vähemalt viies keeles ja kokku 69 väljaandes. Kuigi vastses eestikeelses väljaandes pole seda mainitud, valmis Elmar Salumetsa eestindus käsikirjas juba 1960. aastate keskel, olles ühtlasi seni esimene ja viimane tõlkenäide Lepa mahukast loomingust Eestis.

Raamat algab autorile iseomaselt omaeluloolise jutustusega, «ateist, nagu ma seda olin». Põhilises on esitatu mõistagi väljamõeldis, ent sisaldab siiski ehedaid episoode ja emotsioone. Ühele esitatud seigale – Lepa esinemisele ühel religioonivastasel kihutuskoosolekul (lk 16–17) – leiab ootamatult kinnitust tolle perioodi ajakirjandusest. Nimelt teatab ajaleht Eesti Kirik 1930. aasta 20. veebruaril, et Pärnus oli jõulude ajal peetud kohaliku tööliste partei korraldamisel kristlust pilav üritus, «esimene ilmalik kirik jutlustega ja lauludega laululehtedelt». Teiste seas oli esinenud ka seltsimees John Lepp teemal «Ärge mõistke kohut, siis mõistetakse ka teie peale kohut».

Isiklik näide annab teosele asjakohase noodi, sest nagu autor ka ise rõhutab, ei ole see mitte niivõrd uurimus ateismist kuivõrd ateistidest – konkreetsetest inimestest ja nende psühholoogilistest usuprobleemidest. Ta pakub välja huvitava tüpoloogia ateismi variantidest – neurootiline, marksistlik, ratsionalistlik ja eksistentsiaalne ateism –, mida täiendab analüüs mõnest suurest ateistlikust mõtlejast, keda Lepp nimetab «ateistideks kõrgemate väärtuste pärast» (Nietzsche, Malraux, Camus).

Tuleb tunnistada, et Lepp on jutustaja jumala armust – tema võime oma teooriaid lugudega näitlikustada (kusjuures sisuldasa on võimatu otsustada, millised neist haiguslugudest on välja mõeldud ja millised tõepõhjaga). Kuid ühtlasi on ta klaari mõtlemise, hea ütlemise ja hämmastavalt laia lugemusega. Elegantse lohakusega poetab ta viiteid nii vanematele kui uuematele moeautoritele, näitab, et on kodus nii psühhoanalüüsi klassikutes, moodsates filosoofiateooriates, uuemas kirjanduselus kui ka ajakohastes teoloogilistes vaidlustes.

Huvitav ongi täheldada tema positsiooni prantsuse teoloogilisel maastikul; selgelt liigitab ta ennast tollal mõjuka sotsiaalse orientatsiooniga katoliikluse leeri, mille ideeline liider oli Emmanuel Mounier (keda ta loomulikult nimetab oma heaks sõbraks), samuti näitab ta üles toetust Pierre Teilhard de Chardini ideedele, tehes samas kriitilisi torkeid «integralistide», s.o vanameelsete katoliiklaste pihta.

Lepa raamatu moraal on lihtne: ateismi lätted on tihti psüühikas, emotsionaalsetes üleelamistes, lapsepõlvetraumades jne, mitte teadlikes valikutes ja mõistuslikes argumentides. Ta küll ei välista, et mõnel puhul on ateism tõesti kaalutletud ja loomulik valik, ent peab seda erandlikuks. Kõige selgemalt tuleb see välja peatükis ratsionalistlikust ateismist: «Siin kirjeldatud erinevad «juhtumid» näitavad, et ka ratsionalistlik ateism on sagedamini rajatud afektiivseile kui ratsionaalseile motiividele» (lk 118–119).

«Moodsa ateismi psühhoanalüüs» on hea sissejuhatus Ignace Lepa põnevasse mõttemaailma, mille avastamine seisab Eestis alles ees.

***

Ignace Lepp

«Moodsa ateismi psühhoanalüüs»

Tõlkija Elmar Salumaa

Maarjamaa 2017

174 lk