Ärge ostke odavat maanteeratast, sest see ei vii teid kuigi kiirelt edasi.
Kalli käiguvahetaja väärtus tuleb enamasti välja rasketel rajalõikudel.
Grupis tuleb liikuda sirgjooneliselt, ei tohi tõmmelda, närvitseda ja kiljuda.
Kes tunneb end suures massis ebakindlalt, hoidku grupis ääre peale.
Isegi kui veerete maanteel lennukalt, jääb enamasti kas või silmanurgast aega loodust nautida. Selleski peitub maanteesõidu võlu. FOTO: LaPresse/Fabio Ferrari/Scanpix
Olete märganud, kui palju on linnalähedastele asfaltteedele ilmunud kirevates värvides rattureid? Fakt on see, et maanteerattasõit muutub Eestis üha popimaks. Siin on nõuanded, mida on vaja selleks, et samuti nende seltskonnaga ühineda.
Tellijale
Ülesanne, mis mulle möödunud pühapäevaks usaldati, oli nii keeruline – ehkki pealtnäha tegelikult lihtne –, et ei osanud teha muud, kui helistada enne selle kallale asumist viimases hädas Hannes Hermakülale. Elva rattaralli korraldaja Mihkel Reile oli nimelt palunud, et tuleksin juhendama tervisesõitjate gruppi, kes pidi 43-kilomeetrise asfaldiringi läbima rahulikult ja sõbralikult, ilma võistlemata.
No mis saab olla sellest veel lihtsam?!
Näiteks oleks lihtsam tervisesõidust kaks korda pikemal põhisõidul võidu sõita: vastutad ainult enda eest ja annad jalgadele tuld, kui palju vaid jaksad.
Aga kui sul tuleb vastutada ligi kahekümne sõitja eest, kellest paljud on maanteel vähekogenud, võib-olla suisa algajad, siis – jesver, appikene! – mida küll ette võtta, et kõik saaks sõidust meeldiva, mitte heidutava kogemuse?
