/nginx/o/2017/05/25/6706497t1hde5f.jpg)
Heini Vaikmaa ei saa juba mõnda aega öösiti rahulikult magada. Närvid on krussis ja sisemine pinge haripunktis, sest Mahavoki 35. sünnipäeva kontserdid on tehniliselt suur proovikivi. Et elektrooniline sündibänd täiuslikult kõlaks, peavad kõiksugu masinad ja lisavidinad omavahel koostööd tegema. Tehnika teadagi võib aga vingerpussi mängida.
«Ainuüksi mõte, kuidas kõik tehniliselt sujuma hakkab, tekitab pinget. Kontserdil on ka võimaluste piires korralik valgus, visuaalsed lahendused ja laserid,» räägib armastatud helilooja ja muusik. «Meie kuulajad on nii erinevad, peame panustama ka sellesse, et neil, kes instrumentaalmuusikat kuulata ei viitsi, midagi vähemalt vaadata oleks. Teeme kaks korda nädalas proove, sest uusi lugusid on palju. Tahame näidata, et me ei lase vana rasva pealt, vaid üritame edasi minna. Kui ei oleks ideid, oleksime ammu muusika tegemise lõpetanud.»
Üheksa aastat tagasi tuli 1980ndate kultusbänd Mahavok pärast aastaid kestnud pausi taas publiku ette. Mõte lavalaudadele naasta oleks Vaikmaa varem naerma ajanud, sest see tundus võimatu. Läheneva juubeli tõttu hakkasid nii sõbrad kui tuttavad aga muusikule peale käima, et kuidagi tuleb ju tähtsat verstaposti tähistada.
«Üle aasta valmistasin seda kontserti ette. Seejärel tulid järjest väljundid ehk suuremad kontserdid. Bändile ongi väljund kõige tähtsam. Me oleme hoidnud bändina väga madalat profiili ja küllaltki tagasihoidlikult oma asju ajanud. Sellele vaatamata leitakse meid üles ja kutsutakse esinema. Eks inimesed taha ju vaheldust, peavoolus on aastaid ühed ja samad nimed, tekib ilmselt tüdimus,» selgitab ta.
Tolsamal aastatetagusel kontserdil laulis Kare Kauksiga laulus «On läinud aastad» duetti Vaikmaa tütar Anet. Proove suurt teha ei jõutud, lavalegi tormas noor laulja hoopis saalist kuulajate seast alles loo esimesi helisid kuuldes. Jalg ja hääl ei värisenud, närvis oli ta enda meenutuste kohaselt küll.
«Kare Kauks on suur eeskuju, kuid teadlikult ja tahtlikult ma tema laulmismaneere üle võtnud ei ole. See on loomulik, ma olen sellega arvestanud, et paljud tahavadki ju Kare Kauksi uuesti kuulda. Mina pean ennast alles tõestama,» ütleb Anet Vaikmaa.
Isa Heini lisab, et ega see kerge ole, kui kiputakse Karega võrdlema. «Ootused on kõrged. Sest selge see, et Kare periood oli meil laulude osas üks edukamaid, ja oleme talle selle aja eest väga tänulikud. Kuigi ka meie instrumentaalmuusikat mängitakse raadiotes päris palju. Neid lugusid ei seostata aga Mahavokiga, need on anonüümsed, keegi ei tea, kes autor ja esitaja. See on nagu tarbekunst, mida lihtsalt tarbitakse. Viimastel aastatel on mulle tänaval juurde tuldud just minu instrumentaalmuusikast rääkima. Eestlasele mitteomane. Need on privaatsed inimesed, kes sotsiaalmeedias väga ei esine, vaid tahavadki muusikast rääkida. Mahavoki instrumentaalplaadi «Galaktikad» ilmumisest on möödas rohkem kui viis aastat ja vaid tuhatkond kogumikku on liikvel. Nüüd on siis järg taas uute laulude käes.»
Praeguseks on Anet sujuvalt solist, kelle üks eesmärk on tuua Mahavoki muusika juurde nooremat publikut. «Kuidagi peab nendeni jõudma. Olen saanud tagasisidet, et need, kes meie muusikat kuulnud, on meeldivalt üllatunud. Kuigi see on nii teistmoodi ja erinev tänapäeva muusikast. Ma usun, et see on see, mis noortele meeldida võib.»
Kuna isa ja tütar on inimestena väga erinevad, on ka vaidlemist kõvasti. Anet arvab, et muusikas on vähem parem, Heini püüab aga loo täis arranžeerida.
«Minu jaoks on just harmoonia ilu ja erinevate kõrvalpartiide koos toimimine huvitav. Seda mõistavad heliloojad ja need, kes harmooniat hästi jagavad,» selgitab Vaikmaa. Anet ütleb, et sellises muusikalises tiheduses kipub põhiline ära kaduma. «Ma lasen siis kõik üleliigse ära korjata.»
Heini teeb muusikat, mis talle ja temasugustele meeldib. Anet lähtub samuti sellest, et muusika ikka endale ennekõike meeltmööda oleks. «Aga tuleb lähtuda ka sellest, et raadiojaamad seda mängiksid. Praegu on meeletult palju uusi ja noori häid tegijaid, raske on löögile saada,» ei tee Vaikmaa saladust.
Ometi ei lase ta sellel ennast väga segada. Muusikat kunstlikult luua ei saa. Õige laul sünnib pilli taha istudes peas kohe või siis üldse mitte.
«Punnitada, et üks teeb ühe, teine teise jupi, siis on need lood sellised, nagu need on. Kommertslaulud nii muidugi tihti sünnivadki. Teevad arvutiga inimesed, kes tihti ei valda korralikult ühtegi pilli ega tunne nootigi. Ostad jupi siit, sealt ja paned laulu tausta kokku. Ka niimoodi võib saada väga huvitava tulemuse, aga tänu sellisele lähenemisele on kõike liiga palju. Ega ma seda tegelikult ette ei heidagi, sest ostan ka ise vahel trummisaunde jne, ja nii see poplaulu tegemine tänapäeval tihti käib.»
Vastupidise ja positiivse näitena toob ta tänavuse Eurovisiooni lauluvõistluse võiduloo. «Ehe näide, et kaua ei jaksa seda kostüümidraamat jälgida ja virvarri kuulata. Võitis lihtsalt muusika, ilusa harmoonia, kuid küllaltki keerulise meloodiaga. Eks selle järgi hakatakse nüüd joonduma, mis sellest aga omakorda saab, ei tea.»
Vaikmaa veedab palju aega kesklinnas asuvas stuudios, mille loomise idee sai ta Vene aja lõpus mitu kuud Ameerikas viibides sealsetest muusikastuudiotest. Seal sai selgeks, et kodus normaalse helistuudio rajamine on pikk ja vaevaline teekond. Praegu aga piisab vahel ka arvutist ja MIDI-klaviatuurist.
«Enne oli salvestamise võimalus vaid Eesti Raadio ja Tallinna linnahalli stuudiotes. Viimane neist oli muide tehniliselt väga heal tasemel ja ehitatud selle aja maailmas kehtivate standardite järgi. Seetõttu kõlasid tolle kümnendi bändid, võtame või In Spe, Kaseke, Seitsmes Meel, Ultima Thule jpt, heal tasemel,» räägib Vaikmaa. «Meile sattus meie õnneks heli keerama Jaanus Ling, kes oli juba sel ajal kõrgkoolis helindamist õppinud ja ka tehniliselt väga heal tasemel. Ta oli alati valmis eksperimenteerima ja kõigi ideedega, mis meile pähe tulid, kaasa minema. Sellest ka näiteks «Mägede hääle» power ja võimas saund. Ka nüüd küsin Jaanuselt nõu, kui hätta jään.»
Isiklik stuudio tõi ajal, mil tekkisid esimesed firmad ja reklaamiturg, normaalse elu. Firmasid, kes vajasid tunnusmuusikat ja reklaame, mida tuli omakorda muusikaliselt kujundada, oli palju, tegijaid vähe. 90ndatel suutis muusik tänu reklaamile osta stuudiosse ka korralikku tehnikat. «Nüüd kipub ruumi aga väheks jääma, oleks vaja suuremat,» muigab ta. «Reklaame ei tee ma enam ammu, huvi on rohkem muusika salvestamise vastu. Tehnika on osaliselt olemas ja nüüd on vaja hakata rohkem oma muusikalisi ideid välja tooma.»
Ta näitab stuudios oma maitse järgi komplekteeritud analoogpulti. «Pillimeister Kuldar Kalluste tegi minu jooniste järgi erinevatele komponentidele tammepuidust kesta. Iga aastaga on lisandunud puldi tarbeks mõni tehniline plokk ja olemasoleva stuudiotehnika kogumiseks on kulunud ligi veerandsada aastat vaeva. Nüüd on see peaaegu valmis ja saab juba midagi teha. Seetõttu hakkasime ka selle aasta alguses oma uusi lugusid välja tooma.»
/nginx/o/2017/05/25/6708461t1hb5ae.jpg)
Uus muusika viib kuulaja tagasi 1980ndatesse. «See on lihtsam ja raadiosõbralikum. Siiski on minu helikeel nurgelisem, mitte poplaulu reeglitele alluv – pikad soolod ootamatutes kohtades, lihtsa salm-refrään-lahenduse asemel. Sellise helikeele eest olen ma tänulik Uno Naissoole, kes Otsa koolis julgustas mind oma rida ajama,» muigab ta. «Plaadi anname välja selle aasta jooksul. Sellele mahub ka paar lihtsamat instrumentaalpala. Peamiselt laulab Anet, aga külalisena teeb kaasa ka Marten Kuningas, ja ka meie esimene solist Karl Madis lisab vajadusel oma tämbri vokaalpartiidele.»
Aga Kare Kauks? Vaikmaa hakkab naerma. «Mul on Karega kogu aeg kontakt säilinud. Ta tuleb lähiajal stuudiosse, mängin talle juba salvestatud avaldamata uusi lugusid. Me väga arvestame tema arvamusega, ta on meie bändi passiivne liige. Loodan, et Kare annab vähemalt ka oma häält albumile värviks. Muid lubadusi ei anna. Eks vaatame, mida järgmised aastad toovad,» jätab ta otsad lahtiseks.
Laupäeval ootab Mahavok nii vanu kui uusi kuulajaid hotelli Hilton, mille saali mahub kuni tuhat inimest. «Paljud ei teagi, mida me üldse praegu teeme. Tulge kuulama ja vaatama, me pakume avastamisrõõmu. Sünnipäeva tähistame terve aasta, seega on mõtet silmad-kõrvad kontsertide osas lahti hoida.»
**
«Mahavok 35» juubelituur
27.05 Park Lounge Hilton Tallinn
3.06 Pärnu Jahtklubi
**
Mahavok
Anet Vaikmaa – vokaal
Heini Vaikmaa – kitarr, klahvpillid
Raul Arras – bass
Kalev Aas – klahvpillid
Karl-Juhan Laanesaar – trummid
Kaastegevad solistid – Marten Kuningas ja Karl Madis
**
Soeta osalus Mahavoki uutes lugudes
Mahavok teeb koostööd idufirmaga Fanvestory, mis pakub fännidele võimalust artistiga suhestuda, soetades osaluse nende muusikas. Artisti edasist arengut toetades on kuulajatel võimalus teenida laulude edu korral tulu: Fanvestory pakub võimalust saada osa laulu autoriõiguste tulust.
Uute lugude «30 sekundit stardini» ja «Liiga palju» müük avatakse reedel, 26. mail kell 9.00. Täpsem info: www.fanvestory.com
