R, 27.05.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

«See ei ole linn, vaid vennashaud!»

Alvar Loog
, toimetaja
«See ei ole linn, vaid vennashaud!»
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Jelizaveta Aleksandrova-Zorina Tallinnas festivalil HeadRead 2017.
Jelizaveta Aleksandrova-Zorina Tallinnas festivalil HeadRead 2017. Foto: Tairo Lutter

Jelizaveta Aleksandrova-Zorina romaan «Väike inimene» (2012) jutustab üht lihtsat lugu, ent jõuab aeg-ajalt, otsekui kogemata ja iseeneselegi üllatuseks valgustavate filosoofiliste tõdemusteni. Üks neist, mis tundus mulle selle teose tegevustiku kontekstis iseäranis tabav ja tähenduslik, võttis jalustrabavalt täpse kujundiga kokku inimeseks olemise. Zorina kirjutab, et inimene on justkui «kiri, mille on kirjutanud teadmata kes ja saatnud juhuslikule aadressile. Veab, kui keegi selle lahti teeb ja läbi loeb, kuid enamik kirju jääb lebama roostes postkastidesse, mis on täis ajalehti ja reklaami» (lk 249).

Zorina romaani probleemistik tõukub autori äratundmisest, et vähemalt teatud osa inimesi väärib paremat elu kui see, mida sotsiaalne keskkond neile võimaldab. Osutatud seisukoht on vene klassikalise kirjanduse kontekstis üdini tšehhovlik, riimudes ideaalselt Anton Pavlovitši nooruspõlve lühijuttudes ning jutustustes esitatud olustikupildikestega, kus kergelt anekdootliku süžee varjus rullub lahti mõne järjekordse väikese inimese suur elutragöödia. Ning jätab lugejale vaba valiku - nutta või naerda?

«Väikese inimese» tegevus toimub nüüdisaja Venemaal polaarjoone taga Soome piiri lähedal keset taigat väikeses tehaselinnas, mille kohta lausub üks tegelastest: «See ei ole linn, vaid vennashaud!» (lk 255) Autor lisab sellele omalt poolt: «Taigas nagu tsoonis on omad seadused ning see morn väikelinn elas taiga seaduste järgi, mis ütlevad, et ellu jääb kõige tugevam ja püssita inimene on õigusteta inimene.» (lk 64)

Kaasaja lääne inimesele võivad Zorina kujutatud sotsiaalne keskkond ning seal toimuvad sündmused näida postapokalüptilise düstoopiana; vanema põlve eestlastele kui endistele nõukogude inimestele tuleb siit paljutki tuttav ette ning teos paigutub žanrimääratluselt pigem halastamatu realismi kui fantaasiat pedaaliva ulme alla.

See on keskkond, mis sunnib inimest pidevalt valima üksnes halva ja veel halvema vahel ning toob sealjuures temast enesest peaaegu vääramatu ettemääratusega välja halvima. «Väike inimene» paiskab lugeja ette terve galerii tegelasi, kellest igaühe puhul on elusaatus vorminud karakteri, mitte vastupidi. Selline on ka Zorina romaani peategelane, tehases töötav 40-aastane insener, üksik ja üleliigne inimene, keda naine ja tütar häbenevad ning kohtlevad kui mööblieset. Ta elab «nii, nagu vaataks igavat filmi» (lk 7), tema «tulevik on juba möödas, aga minevik ei olegi pärale jõudnud» (lk 21). Saveli Ljutõi, nii on tegelase nimi, kujutab enesest väärikat täiendust vene kirjanduses nii rohkelt esindatud liigse inimese kuldlõiget pakkuvate tegelaste varasemale jadale.

Põhjustel, mida ma siinkohal teose saladust hoida soovides avada ei saa, satub Saveli lindpriiks ning on sunnitud edasi elama taigas ja prügimäel. Indiviidi ja süsteemi vastandus, mis oli tema elu ka varem rõhunud, ilmneb nüüd ühtepidi hoopis rängemal kujul, ent teiselt poolt võimaldab senisest hoopis suuremaid vabadusi ning teed eneseleidmiseni. Äratõugatust saab otsekui libahunt – midagi tabamatust tasujast Batmani ning kultusfilmi «Vorošilovi laskur» peategelase vahepealset.

Zorina on suurepärane jutustaja, kes puistab teksti helde käega kirjelduslikke detaile, tabavat otsekõnet ning minevikupilte, ent hoiab loo ometi pidevas liikumises, lubamata lugejal järgmisi süžeepöördeid ette aimata. Omaette väärtus on romaani põimitud filosoofilistel üldistustel (nt autori korduvad mõtisklused provintsi ja suurlinna erinevustest) ning arvukatel lühilugudel, mis võtavad kergelt anekdootlikus vormis kokku kellegi järjekordse linnaelaniku traagilise elu (nt uurija isa, paksuke sõjaväes või mees, kes lavastas end surnuks, et näha leinajate reaktsiooni).

Noore autori täpselt valitud kujundid, mida loen tema raamatu kõige geniaalsemaks osaks, teevad teksti isikupärasel moel ühtaegu lüüriliseks ja poeetiliseks. Napi, ent täpse otsekõne repliikide seas avaldas eriti muljet tekst, mis tuli bandiitite pealike suust – nad kõnelevad raamatus sügavamõtteliselt, salapäraselt ja luuleliselt nagu oraaklid.

«Väikeses inimeses» sulavad keskkonna ja tegelaste kirjeldused üheks toimivaks tervikuks ning toetavad igati keskset jutustust. Viimane ei muutu kannatuslooks, ei kisu lugeja pisaraid ega paku tühja lunastuslootust. Samuti pole siin peaaegu üldse paatost, mis on vene kirjandust sageli iseloomustanud.

Ehkki Zorina romaani teemades ning käsitlusviisis on sarnasusi nii Dostojevski kui ka Vonneguti teostega – valisin need kaks autorit kui pähetulevatest kõige vastandlikumad ja tuntumad – on Zorina minu meelest üllatuslikult viimasele isegi lähemal. Ta peatub autorina sageli üks osalause enne langemist absurdi ning jätab teose lõpus peategelase elu näitel lugejale vastamiseks küsimuse: kas minna hulluks, vangi, vabasurma või metsa/prügimäele elama?

***

Jelizaveta Aleksandrova-Zorina esineb festivalil HeadRead reedel, 26. mail algusega kell 14 Tallinnas Kirjanike Maja musta laega saalis (Harju 1) toimuval üritusel, kus temaga vestleb Ilona Martson.

***

Foto: Raamat.

Jelizaveta Aleksandrova-Zorina

«Väike inimene»

Tõlkija Jüri Ojamaa

Tänapäev 2017

280 lk

Märksõnad
Salvesta lood hiljem lugemiseks!
Minu lood
Eesti uudised
Tallinn
Majandus
Maailm
Arvamus
Kultuur
Sport
Tartu Postimees
Tagasi üles