Alates arvutimängudest ja Vaclav Havelist kuni süttimiseni

Noor välistoimetuse töötaja Erkki Bahovski 22. mail 1996. aastal. FOTO: Meelis Lokk/Postimees

Mart Kadastik nimetab oma mälestusteraamatus nooreks täiskasvanuks toonast mind, kes asus 1995. aastal Postimehesse tööle. Kadastik muutnuks võibolla meelt, kui ta käinuks välistoimetuses sagedamini (ta küll käis seal – pealegi olid tema kabinet ja välistoimetus Postimehe Tartu majas Gildi tänaval kõrvuti), sest välistoimetuses tehti igasugu tempe.

Peamine oli mängimine toona küllalt uue asjanduse arvutiga. Välistoimetusse sisenenud külastaja näinuks hooti väga imelikku pilti: arvutimonitoridele on kampsunid selga tõmmatud. «Warcrafti» mängijad olid läinud lõunapausile, aga mängu seisu ei tohtinud teised näha.

Muidugi tekib selle jutu peale küsimus, kas tööd ka tehti. Ikka tehti ja mitte üksnes toimetuses. See tähendab, et töö kestis toimetusest väljaski – toona, algelise interneti ajastul tuli paljude uudiste täiendamiseks minna raamatukokku, õhtuti lugeda ja materjali kokku klapitada. Või minna Tartu vaksalisse vastu Moskva-Tallinna rongile, et kätte saada Moskva korrespondendi Marko Mihkelsoni saadetud pildid.

Mihkelsoni loo kätte saamiseks tuli järgida arvuti kõrvale lipikule jäetud käsklusi, kuidas kasutada failiedastusprotokolli ftp. Mõnikord ei olnud näpunäidetest üldse abi. Mäletan vestlust Postimehe raamatupidajaga, kui Mihkelson oli parasjagu Tšetšeenias Groznõis. Püüan selle mälu järgi taastada.

Raamatupidaja: «Miks Mihkelson satelliittelefoni kaudu rääkis, see on sada krooni minut?»

Mina: «Muud võimalust ei olnud ja pidime loo kätte saama.»

Raamatupidaja: «No kas ta siis faksi ei võinud postkontorist saata?»

Mina: «Postkontor oli puruks pommitatud.»

Nii see käis ja tööaeg oli piiramatu. Ametiühinguta üles kasvanud põlvkonnal polnud harjumust panna näiteks kell pool kuus pood kinni ja end välja lülitada.

Teate, mis on laiendik? See on tekst, mis kirjutatakse uudise juurde ja lisaks. See on online-ajakirjanduse eelne mõiste. Välisuudistel oli lehes tavaliselt kaks külge: ühel olid laiendikud ja teisel mingi pikem, süvitsi minev lugu. Või siis kommentaar ja laiendikud.

Toona, 1990. aastate teisel poolel olid välisuudised siseuudistest ikkagi kõvasti rangemalt lahus. Kui kuskil kukkus alla lennuk või plahvatas pomm, polnud just väga tõenäoline, et viga oleks saanud mõni eestlane, mis teinuks sellest siseuudise. Euroopa Liit ja NATO olid kindlalt välisuudis (see hakkas muutuma küll alates ELi ühinemiskõneluste algusest 1998. aastal, kuid teemat kattis ka siis ikka välisuudiste toimetaja). Nüüd on pilt muidugi nii palju muutunud, et võiks küsida, kas ajakirjanduses on õigustatud välis- ja siseuudiste eraldamine.

Oma varase tööperioodi ehk eredaimaks kogemuseks pean intervjuud Tšehhi presidendi Vaclav Haveliga 1996. aastal. Ma ei tea, miks just mind sellesse rolli valiti, aga korraldus anti ja see tuli täita. Havel oli parasjagu Eestis külas.

Niisiis asusime autojuhi ja fotograafi Meelis Lokiga varahommikul Tartust Tallinna poole teele. Jantlikuks muutis teekonna see, et poole tee pealt avastasime enne meid startinud Postimehe numbritega veoki, mis oli koormaks olnud värsked ajalehed kuhugi põllule laiali laotanud (ilmselt oli luuk lahti tulnud).

Havel võttis meid vastu Olümpia hotelli sviidis ja suitsetas lakkamatult. Intervjuu toimus kahe tõlgi abil, üks tõlkis minu küsimused tšehhi keelde ja teine Haveli vastused eesti keelde. Aega võttis, aga intervjuu ilmus järgmise päeva Postimehes.

1997. aastal terendas juba uus proovikivi, kui hakkasin Tartu Postimeest toimetama. Toona ei tähendanud see mitte iga päev ilmuvat vahelehte, vaid üht külge, ent toimetus oli ka väiksem. Välisuudiste laiendike juurest tuli mul ümber kolida tänavaküsitluste, telefonikõnede ja intervjuude juurde.

Ehkki välisuudiseid tuli tihti tõlkida ja tol ajal oli internetis leiduv teave väga algeline, oli kohalike uudiste tegemine ikkagi keerulisem. Mitte üksnes sellepärast, et mul polnud kogemust. Ka sellepärast – avastus, mis tuli üsna pea –, et kohalikel ametnikel, poliitikutel, ärimeestel ja teisel polnud enamasti kogemust ajakirjanikega suhtlemisel. Sellist pressiesindajate armeed, nagu on praegu, toona ei olnud. Polnud ka online’i ega sotsiaalmeediat – seega oli iga lehes ilmuv lugu otsustava tähtsusega. Inimesed, kes satuvad ajalehte, ei aima ette, kuidas mõjub nende nimega pealkiri või ajalehepilt, kuhu nemad on peale sattunud. Aga kasulik oli Tartu Postimehe kogemus igal juhul.

1998. aastal hakkas Postimees kolima. Tallinna. Segadus oli suur. Marko Mihkelson tuli Moskvast peatoimetajaks ja kutsus mind välisuudiste osakonda juhatama. Et ma polnud põlistartlane, oli otsus lihtne. Aga üldiselt saab seda perioodi Postimehes nimetada sõnaga smuta – segaduste aeg, nagu Vene ajaloos on Rjurikute dünastia vahetumine Romanovite omaga. Postimees läks Tallinna, muutis logo siniseks ja pidi taluma Tallinna konkurentide mõnitusi. Heldur Tõnisson müüs lehe Norra Schibstedile – tuli hakata senisest rohkem raha lugema.

Uuele aastatuhandele vastu minnes seilas Postimees juba stabiilsemates vetes. Euroopa Liidu ja NATO liikmesuse väljavaade hägustas piiri sise- ja välisuudiste vahel. Kuidas saanuks Postimees neid teemasid rahuldavalt Tartust katta? Muutus välisuudiste tegemise iseloom – kui enne oli paljuski õigus neil, kelle arvates välistoimetajad peamiselt tõlkisid, siis nüüd muutus normiks reisimine ja inimestega otse suhtlemine.

Väliskomandeeringud olidki vast kõige hullemad – sellal kui ülejäänud seltskond mingi lepingu sõlmimise puhul klaase kokku lõi, kirjutas välistoimetaja lugu ja üritas seda toimetusse saata. 2000. aastate algul polnud veel wifit ja internetki oli mitmes maailma paigas üsna haruldane.

2000. aastasse langeb minu ilmselt veidraim juhtum ajakirjanikutöös, mis ei puudutanud küll ajakirjanduse sisu. Stockholmi julgeolekukonverentsil, õigemini USA saatkonna vastuvõtul läksin põlema. Süttisin. Olin seljaga kaminasimsi poole, millel põlesid küünlad. Varsti aga ka juba minu pintsak ja triiksärk. USA saatkond reageeris kiiresti – kuskilt osteti uus triiksärk ja üüriti pintsak (et see oli Stockholmis ja hilja õhtul, olen endamisi imestanud, kust ikkagi need asjad saadi, pealegi veel õige suurusega). Põlenud pintsakut hoian alles reliikviana.

2006. aastaks oli töö välistoimetuses mind ära tüüdanud. Et ma kirjutasin niikuinii arvamustoimetuse palvel nädalas mitu juhtkirja, tekkis mõte päriselt üle kolida. Kalle Muuli oli nõus mind enda hõlma alla võtma. Umbes samal ajal käivitus Postimehe nädalalõpulisa Arvamus ja Kultuur, mis kasvatas veelgi mu huvi arvamustoimetuses töötada. Tagantjärele vaadates oli see õige otsus, sest välistoimetust asus algul juhtima Igor Taro ja hiljem Evelyn Kaldoja, ja neis kummaski ei tulnud pettuda.

Arvamustoimetusele – nagu üldse Eesti ajakirjandusele – sai tuleprooviks pronksiöö kajastamine kümme aastat tagasi. Olen sellest juba Kaitseuuringute Keskuse blogis kirjutanud, lisatagu vaid, et peale omaenda töö tuli vahetevahel tegeleda riigi pressiesindamisega, sest välisajakirjanikud, kes spetsiaalselt konflikti kajastama saadeti, küsisid kontakte ja nõu ka Postimehest. 2005. aastal tööd alustanud Vene Postimees suutis ilmselt muuta maailma jõudnud kajastuse tooni ja rõhuasetusi, sest tõestas, et vene vaade juhtunule ei pea tähendama putinismi ülistamist.

Kui olen eravestlustes Postimeest ka kritiseerinud – no polnud toimetuses kõik päikeseline –, on vastu öeldud, et Postimees tegi minust selle, kes ma praegu olen. Jah, aga Postimees ka võttis: energiat, aega ja tervist. Tulid lapsed, tekkis pere ja vallalise kombel hommikust õhtuni toimetuses rügada enam ei jõudnud.

2008. aastal tuli pakkumine asuda tööle Euroopa Komisjoni Eesti esindusse ja tundsin, et on aeg Postimehega väärikalt lahku minna. Aasta hiljem nimetas Postimees mu aasta arvamusliidriks (olen teinud nalja, et see on sama hea kui saada hullupaberid). Lahku läksime ikkagi sõbralikult ja meie koostöö on jätkunud. Loodetavasti jätkub edaspidigi.

27.05.2017 30.05.2017
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto