/nginx/o/2016/11/24/6106071t1h083c.jpg)
/nginx/o/2016/11/24/6106071t1h083c.jpg)
See, kas laulupidusid natsikokkutulekuteks ja selle osalejaid metslasteks nimetavaid tegelasi valitakse tagasi Eesti pealinna ja riigi etteotsa, on siiski mitte Kremli mõjuvõimu, vaid ikkagi Eesti valijate isikliku hügieeni küsimus, kirjutab arvamusportaali kolumnist Ivan Makarov.
Mõni aasta tagasi esines raadiojaama Ehho Moskvõ eetris Valeria Novodvorskaja. Kuulajad said esitada talle küsimusi, ja teiste seas helistas üks nõukogude erusõjaväelane Riiast, kes hakkas väljendama oma madalat suhtumist Läti riiklusesse, läti keelde ja kultuuri.
Novodvorskaja ei vaielnud talle vastu, vaid ohkas vaikselt ja ütles kirjeldamatu kurbusega: «Vaesed lätlased, mida nad peavad oma kodus taluma... Vaene Läti...» See oli mõjusam kui ükskõik kui põhjalikud vastuväited.
Venemaa riigikanalite propagandasaadetes järgneb igale süüdistusele teiste riikide aadressil agressiivse stuudiopubliku hurraa ja saatejuhi jäägitu toetus.
Tuleb tõdeda, et meil elavate mittepõlisrahvusest inimeste sõnad on sellistes olukordades suurema kaaluga kui lätlaste või eestlaste omad, ja seda mitte ainult Venemaal, vaid ka tagurpidi tolerantsust nautivas Euroopas, kus ei saada ikka veel päris aru, mis on «Vene maailm», kuidas see toimib ja kuhu tüürib.
See, et Venemaa meediaruumis etendavad Eesti ja teiste Balti riikide vähemusi peamiselt kutselised estofoobid, kes väidavad, et esindavad kogu venekeelset elanikkonda, on avaliku arvamuse võltsimise süsteemi töövõit. Vahel süsteem eksib ja siis pääsevad löögile ka venekeelse elanikkonna sõbraliku enamuse esindajad.
Andrus Esko oli sellise erandjuhtumi tunnistajaks ja pöördus meie poole palvega: «Kas te ei võiks sellest ka kirjutada, kuidas Yana Toom Riias valetamisega vahele jäi? Olen tähele pannud, kuidas Toom segab teletähena vett – «mõ» ja «mõ» («meie» vene keeles – toim), ainult et kord on selleks «meieks» eestlased, kord Eesti venelased, siis hoopis venelased üldse, siis juba Euroopa Liit jne.
Tõesti, BBC korraldatud avalikul arutelul, mis toimus vene keeles ja millest võtsid osa Läti, Eesti ja Venemaa poliitikud laval ning rahvas saalis, ütles Eestit esindanud Toom järgmist: «Absoluutselt kõik monitooringud, nii Lätis kui ka Eestis, näitavad üht ja sama pilti: venekeelne elanikkond teenib vähem, on haavatavam tööturul, see on absoluutselt täpne – Eestis on pilt sama...»
Selle peale palus mikrofoni üks saalis viibinud noor mees ja ütles: «Minu nimi on Dmitri Trofimov, olen venelane, Läti kodanik ja läti rahva kui natsiooni osa. Ma absoluutselt ei tunne end diskrimineerituna, ma ei teeni vähem kui lätlased, ja ma ei arva, et venelased teenivad vähem – need, kes oskavad läti, inglise ja vene keelt, teenivad hoopis rohkem kui lätlased. Aga kui mõni venelane ei oska riigikeelt ja seepärast on sunnitud töötama vähem tasustataval kohal, siis on see, vabandage mind, venelaste enda süü.»
Järgnes aplaus saalis, mille järel pöördus Riias asuva Balti massiteabevahendite arendamise keskuse direktor Rita Ruduša Toomi poole: «Paluksin mitte lisada diskussiooni veel ka võltsuudiseid, väites siin, et absoluutselt kõik monitooringud näitavad sissetulekute ebavõrdsust, kuna see on lihtsalt vale.»
Toomi mõjuvaks argumendiks oli oponentide esinemise ajal ebameeldivate nägude ja liigutuste tegemine ning labane nali vastuseks eurosaadiku Artis Pabriksi meeldetuletusele eestlaste massiküüditamiste kohta. Loomulik reageering keskerakondlaselt, kes ei mõistnud hukka massirepressioone.
Elame niivõrd demokraatlikus riigis, et rahva vastu suunatud genotsiidi soosivad isikud saavad europarlamenti ja Eesti valitsusse.
Kui Mihhail Korb koges, et teise rahva laste, naiste ja vanurite küüditamise hukkamõistmisest keeldumine ei ületa eesti ühiskonna taluvuspiiri, siis pole ka ime, et ta on NATO vastu, kuna sinna kuulumine takistab uut agressiooni ja sellega kaasnevaid uusi «süütuid» massiküüditamisi.
/nginx/o/2017/05/29/6723725t1he699.jpg)
Politoloog Oleg Samorodni ütles pühapäeval R4 saates «Nedelitsa», et keskerakondlane Mihhail Stalnuhhin on hirmutanud Eesti elanikke Tallinna kinnimakstud PBK saates sellega, et NATO kohalolek muudab nad tuumalöögi sihtmärkideks.
Stalnuhhini seisukohta toetas siis ka Mihhail Kõlvart. Samorodin nimetas seda varjamatuks putinlikuks tuumašantaažiks ja märkis: «Mihhail Korbi NATO-vastane ütlus pole mitte juhus, vaid Keskerakonna teatud grupeeringu kooskõlastatud positsioon.»
Jah, leping Jedinaja Rossijaga on pööratud täitmisele. Savisaare diktatuuri pärandiga võitlevast Jüri Ratasest on siiralt kahju, ta üritab lappida Augeiase tallide survestatud solgitoru auke õhukese teibiga.
Korbi näol on tegemist valitsusjuhi partei juba teise ebaõnnestunud ministriga, ja koos Mailis Repsiga ka teise «kahe näoga Janusega», kes kuulutab eestlastele ja venelastele risti vastupidiseid tõdesid, millega keskerakondlik «ajakirjandus» on tegelenud juba aastakümneid, aina rohkem hoogu minnes.
See, kas laulupidusid natsikokkutulekuteks ja selle osalejaid metslasteks nimetavaid tegelasi valitakse tagasi Eesti pealinna ja riigi etteotsa, on siiski mitte Kremli mõjuvõimu, vaid ikkagi Eesti valijate isikliku hügieeni küsimus.
Ivan Makarov on raadiomees, kes tegi 20 aastat tunnist Balti infosaadet «Raadius», üllitas kolm üleliidulise tiraažiga LPd ja kirjutas tekste Eesti esitajatele. Ta on Avatud Eesti Fondi, ajakirja Nädal ja Valdo Pandi aastapreemiate laureaat. Praegu töötab Raadio 4 vastutava toimetajana.
