Erkki Bahovski: loomulikult on Teine maailmasõda ka venelaste lugu

Erkki Bahovski FOTO: Mihkel Maripuu

Vaidlus 9. mai ja pronkssõduri üle käib tavapärast rada – kas Punaarmee võiduga saabus rahu ja stabiilsus Eestisse. Või mitte. Nüüd, pea kuu aega hiljem pärast ühe poliitiku Sputnikule intervjuu andmist ja teise poliitiku nendingut, et pommid enam ei langenud, tundub, et debatis ei olekski enam midagi lisada.

Tegelikult puudutasid nii Rein Ruutsoo kui ka Ivan Makarov otsapidi tahku, mille tahaksin lisada. See on ajaloost õppimisest – loodetavasti – tekkinud humanistlik traditsioon.

Hierarhiline mõttemudel ei ole alati hea millegi kirjeldamiseks, kuid toogem see hetkeks siia arutellu. Ajalooline narratiiv on tähtis iga rahvuse identiteedi kujunemisel ja seetõttu on eestlastele oma Teise maailmasõja loo rääkimine äärmiselt oluline.

Ent riskides pahandada paljusid häid rahvuslasi (ei ole iroonia), arvan, et narratiivist isegi tähtsam on ajaloo instrumentaalsus. Ehk üritada teha nii, et ajaloolised õudused ei korduks.

«Ajalugu ei korda ennast, kuid see instrueerib,» ütleb ajaloolane Timothy Snyder oma uusimas raamatus «On Tyranny» (Türanniast). «Me pole targemad kui eurooplased, kes nägid demokraatia libisemist fašismi, natsismi või kommunismi 20. sajandil. Üks meie eeliseid on, et me võime õppida nende kogemusest. Praegu on õige aeg seda teha.»

Täpselt. Meie kogemus on, et hukkusid miljonid inimesed, kas natside või kommunistide käe läbi. Eitada Punaarmee rolli nende õuduste tekkimisel või õigustada Molotovi-Ribbentropi pakti tähendab, et valmis tuleb olla praegusteks õudusteks. Saaks ju praegugi massimõrvu põhjendada «ajaga, mis on selline», «vajadusega kaitsta Venemaa läänepiiri» või lihtsalt Venemaa õigusega omada kohta päikese all. Küüditamise resolutsioonist kõrvale jäämine tähendab muu hulgas, et ollakse valmis praegugi küüditama. Kui on vaja.

Loomulikult on Teine maailmasõda ka venelaste lugu. Nelkide toomine pronkssõduri juurde ja lein on täiesti arusaadavad tegevused. Mälestamisega aga lähevad lood keerulisemaks.

2015. aasta augusti Diplomaatia intervjuus ütles toonane Vene riigiarhiivi direktor Sergei Mironenko, et tänini on Venemaal välja selgitamata umbes kahe miljoni punaarmeelase saatus. Venemaal pole riiklikku programmi langenute otsimiseks. Võrdluseks: Mironenko arvas (ta ei osanud öelda täpselt), et ameeriklastel on välja selgitamata kas nelja või kuue Ameerika sõduri saatus.

Aga mida meie näeme? Väidetavat survet Eesti ametnikele leida Kiviõlis mälestuskivile õige asukoht. Lisatagu niigi pidev jauramine pronkssõduri ümber. Kuskil on aga kaks miljonit langenud punaarmeelast...

Siit tulenebki minu respekt nende inimeste vastu, kes tegelevad represseeritute nimekirjade koostamisega. Ilmselt on kohati see tegevus väga tüütu ja stressi tekitav, kuid iga nime taga on ju inimene. Kes kunagi elas, kel oli ehk pere ja lapsed ja kes lootis paremat tulevikku. Omaette mikrokosmos. Kui me selle asjaolu unustame ja jääme vaidlema kivide üle, siis naasevadki varsti ajalooareenile inimesed, kelle järgi on iga üksik surm suur tragöödia, aga miljonite hukkumine statistika.

Niipea, kui hakatakse rääkima vältimatutest jõududest ajaloos, tasub muutuda ettevaatlikuks. Tihti sisaldab säärane mõtteviis ka eeldust, et mõni inimene pidigi surema ja on teatud rühm inimesi, kel on õigus otsustada ülejäänud inimeste elu ja saatuse üle, sest nood ei sobi kuidagi ajaloolise paratamatusega. Räägiks rohkem siiski inimestest, mitte ajaloo justkui vältimatust sängist.

30.05.2017 01.06.2017
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto