Sisukord
Arvustused
Postimees
03.06.2017
Eesti Jüri Ratase usaldusmehe ebatavaline tõus tippu (5) Tanel Kiik: edu saab saavutada ka vastandumata Kindlameelne linnapea (2) Nõmmekate prügiprotest põhjustas pommipaanika (3) Klandorf: asi on väga räpaseks läinud (2) Seeder: mõistan opositsiooni pettumust (23) Majandus Oluline lapsesuu (3) Õppetund Grybauskaitėlt Välismaa Soini: kliimalepet tuleb Trumpile esitleda äriplaanina Ekspert soovitab teha selget vahet info- ja küberrünnakul Trump taganes kliimaleppest (1) Lauakommete õpetaja (1) Arvamus Edasi 1959. aastal: lühiridu Marti Aavik: uudis: lastetus on pärilik (34) Tarmo Soomere essee: loodusvarad kui riigi põhikapital (7) Kindlameelne linnapea (2) Lauakommete õpetaja (1) Päeva karikatuur: Trumpi mängud kliimaga Õppetund Grybauskaitėlt Oluline lapsesuu (3) Allan Puur: kui palju on Eestis inimesi aastal 2100? (21) Anu Realo: kas Eesti jääb püsima kahes paralleelmaailmas elades? (15) Ene Pajula veste: Mammi ei usu tasuta lõunatesse (22) Kultuur Nädala album. HUNT on RÜTM Aja auk. 100 meetri jooks Nädala plaat. Hullumeelsus kui teadlikkus Filmiarvustus «Kadunud linn Z»: suve džungliodüsseia luulude ja kangelaslikkuse piiril Sport Duranti kättemaks Jamesile Spordi lühiuudised Hiina Taipei näitas Eestile ohtlikku retrovõrkpalli Mattias Käit: mu sihid on kõrged, väga kõrged WRC vs B-rühm – 30 aastat arengut jätab jälje (1) Real või Juventus – kumb on tänase finaali soosik? Tallinn Nõmmekate prügiprotest põhjustas pommipaanika (3) Klandorf: asi on väga räpaseks läinud (2) Tarbija Näpuvurr tõrjub nutitelefoni taskusse (1) Video ja hinnatabel: Raekoja platsil maksab tänavu õlu juba kaheksa eurot (13) AK Peeter Langovitsi tagasivaade: Eestit läbis maailma suurim teatejooks Kas Netflix sai Cannes’is suure PR-võidu? Anu Realo: kas Eesti jääb püsima kahes paralleelmaailmas elades? (15) Allan Puur: kui palju on Eestis inimesi aastal 2100? (21) Vikerkaar loeb. Mullistused ühis-konnatiigis Jüri Reinvere: peatage Maa, me eelistame maha astuda (20) Rabindranath Tagore ja Uku Masing Hingestatud noorteromaan koosolemisest ja koos üksiolemisest Maamehe lootustäratav teos Kui alter ego tuleb külla Nädala album. HUNT on RÜTM Arter Prügikastist päästetud nõukaaegsest asjast võib saada filmistaar Suur intervjuu kirjaniku ja Postimehe endise arvamustoimetaja Teet Kallasega: kui kedagi pekstakse, siis pekstakse üle (1) Eesti eesistumise õhtusöökide peakokk Peeter Pihel: Peipsi sibul on meie trühvel (3) Mis juhtus Tiger Woodsiga? Justin Petrone: kahe passi poollegaalne süsteem Elupõletajate lapsehoidja ERKI Moeshow juubelikrutskid: parimate galerii ja kommentaarid Kannapööre moes: kõrged kingad on surnud! Rahvalemmikutest näitlejad võistlevad superinimestega Filmiarvustus «Kadunud linn Z»: suve džungliodüsseia luulude ja kangelaslikkuse piiril Kuidas käituda olukorras, kui laps tahab lemmiklooma Meelelahutus Koomiks Sudoku

Vikerkaar loeb. Mullistused ühis-konnatiigis

2 min lugemist
Niklas Luhmann «Massimeedia reaalsus». FOTO: Raamat.

Tšiili bioloog Humberto Maturana uuris 1960. aastatel konna. Ta leidis, et konn ei märka suuri ja aeglasi objekte, vaid ainult väikesi ja kiireid. Siit järeldus: konna tunnetussüsteem ei võta väljast vastu reaalsuse kujutisi, vaid konstrueerib ise reaalsust. Siit arendas Maturana välja teooria organismidest kui ennast (ja oma maailma) loovatest ja taastootvatest autonoomsetest süsteemidest. 1980. aastatel laiendas sakslane Niklas Luhmann (1927–1998) konna põhjal tehtud tähelepanekud ühiskonnale. Tema suurejooneline süsteemiteoreetiline ehitis käsitleb inimeste kooselu kõikvõimalikke aspekte – armastusest ja kunstist religiooni ja poliitikani – ennastloovate ja suhteliselt eneseküllaste kommunikatsioonisüsteemidena.

Üldiselt me kipume vist arvama, et loodusseaduste järgi toimiv maailm on suhteliselt lihtne ja vaene, enne kui ilmub inimene ja rikastab seda oma kultuuri, keele ja kooseluvormidega. Luhmanni järgi käib asi täpselt vastupidi: maailm kubiseb keerulistest signaalidest ning nende filtreerimiseks ja lihtsustamiseks on tekkinud igasugu sotsiaalsed süsteemid. Ilma nendeta me kaotaksime ümbritsevas suminas pea ega tuleks toime. Süsteem kohastub keskkonnaga, valides välja, mida võtta, mida jätta. Nõnda sünnivad tähendused. Välisstiimulite lihtsustamiseks tekkinud süsteem võib lõpuks ise väga keerukaks muutuda. Siis tekivad hierarhiad, mis tähendusküllust omakorda lihtsustavad.

Maturana, Luhmanni jt järgijatest on nüüdseks saanud elujõuline koolkond, omamoodi akadeemiline sekt, mis rakendab niisugust mõistestikku ja seletusviisi kõikjale. Eestis on selle «ülempreestriks» kujunenud Raivo Palmaru, kes on käesoleva tõlke varustanud väga selge ja ülevaatliku eessõnaga.

Kuid süsteemil on neutraalse tähenduse kõrval ka pahaendelisem maik. Need, kelle mässumeel otsib sobivat objekti, nimetavad oma vastast sageli Süsteemiks. Selle all peetakse silmas mingit rõhuvat ja ahistavat või mugandavat ja manipuleerivat välisjõudu – muuhulgas ka meediat. Luhmanni kiretu ja jaheda pilgu all on meediasüsteem siiski sotsiaalselt «süütu». Meie reaalsust luues toimib massimeedia oma loogika järgi, majandusest ja poliitikast sõltumatu konnatiigina. Luhmanni võrrandid ei jäta ruumi võimalusele, et meediasüsteem allutataks välissüsteemidele (või -huvidele). Aga mis takistaks mõnel mogulil või diktaatoril või vandenõulaste grupil ajalehti ja telejaamu järk-järgult üle võtta, et hirmutamise ja meelelahutuse peene doseerimise abil juhtida valijaskonnad üldise nüristumise teele? Mõtelgem Murdochi ja Ailesi või Putini ja Surkovi peale. Luhmanni süsteemis aga kuuluvad manipuleerimiskahtlustusedki massimeediasüsteemi enda sisse (vt lk 78–80).

Raamat algab tõdemusega, et kõige eest, mida me maailmast teame, võlgneme tänu massimeediale. Meedia on otsekui suure ühis-konna silm, mis eristab infot mitteinfost. See loob tausta, mis annab meile «üldteadaoleva» mõõdupuud, kuidas istuda ja astuda – ükskõik kas tahame neid järgida või rikkuda. Luhmanni käsitlused meediaprogrammide kolmest elemendist – uudistest, reklaamist ja meelelahutusest – sisaldavad peeneid tähelepanekuid ning põikeid kirjandus- ja mõttelukku. Kõne all on ka meedia suhe moraali ja kultuuriga ning meedia roll meie ühise aja korrastajana.

Raamat on valminud 1994. aastal. Seega internetist ja sotsiaalmeediast siin juttu olla ei saa. (Isegi pressi ja ringhäälingu tehnoloogilist poolt puudutatakse üksnes põgusalt.) Massimeedia olemuslikuks jooneks loetakse seda, et tehnoloogia välistab saatja ja vastuvõtja vahelise otsesuhtluse ning loob anonüümse, standardse (kuigi diferentseeritud) publiku. Nüüdisaegne ühismeedia võimaldab aga vormida sõnumeid juba palju täpsemalt vastuvõtja profiili järgi. Milliseid mullistusi see massimeedia konnatiigis kaasa toob? Need küsimused annavad hea hüppelaua edasimõtlemiseks selle üle, kuidas Luhmanni paarikümne aasta taguseid tähelepanekuid nüüdismeediale kohandada. Oleks ime, kui seda juba tehtud poleks.

***

Niklas Luhmann «Massimeedia reaalsus». FOTO: Raamat.

Niklas Luhmann

«Massimeedia reaalsus»

Tõlkija Mati Sirkel

EKSA 2017

179 lk

Seotud lood
02.06.2017 05.06.2017
EELMINE
JÄRGMINE
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto