Uute tantsijate tulek

Kaasaegse tantsu lisamine õppekavasse, nentis Tallinna Ülikooli balletiõppejõud Irina Pähn, on andnud hea tulemuse, mis eriti hästi pääses mõjule Marina Kesleri lõpetajatele loodud lavastuses «Tütarlaps ja surm». «Nende noorte kehad mõtlevad juba nüüdisaegselt, kaasaegne tants on neile nagu emakeel, milles nad mõjuvad loomulikult. Veel mõned aastad tagasi ei oleks Kesleri balleti esitus olnud nii veenev,» rõhutas Irina Pähn.

Peale selle on balletikool teinud suurt tööd noorte ülakeha – käteplastika, pea- ja kaelahoiu ning rindkere – väljendusrikkuse arendamisel, kiitis Irina Pähn, kuid tundis muret, et hüppetehnika on teinud taandarengut: «Lapsed ei saa maast lahti ja seda igas vanuses.»

Lõpetajate jaoks loodud «Tütarlaps ja surm», milleks oli kasutatud Franz Schuberti samanimelist keelpillikvartetti, tõi noorte tantsijate isikupära hästi esile. Teatri pressiteade toonitas, et Marina Keslerile pakkus teos väljakutse luua klassikalise ja kaasaegse tantsu tehnikate süntees, mille abil ta rõhutas mõtet, et inimesel on võime oma saatust muuta. Kui Schuberti teoses tütarlaps sureb, siis Kesleri lavastuses suudab tütarlaps surma endast eemale tõrjuda ja leida elu.

«Mulle meeldis see lõpp, et tüdruk võidab surma,» rõhutas Irina Pähn, «see on hea lõpp tänases hirme täis maailmas. Samas ei olnud siin paatost ega võltsoptimismi, lõpp kasvas lavastusest välja väga loomulikult.» Tütarlapse rollis astus üles Laura Ragel – väike, kiire ja sädelev tantsija, kellel on potentsiaali sära nõudvate rollide peale. Ta näitas, et suudab olla liikumises nii terav ja nurgeline kui ka pehme ja ümar, «temas on tugev artistlik võimekus ja laval olemine on talle loomulik», kiitis Irina Pähn.

Tütarlapse vastase Surma rollis oli Anna Roberta Lahesoo, kelles on jõudu, suursugusust ja kaunist joont. Kuigi ta teostas efektselt dueti «Korsaaris», näitas ta Surma rolliga, et temas on potentsiaali saada tantsijaks, keda Estonia hädasti vajab – kunstnikuks, kes kannaks nii vaimselt kui ka füüsiliselt välja näiteks Medeia rolli.

Tema kavalerina nii «Korsaaris» kui ka «Tütarlapses ja surmas» säras Taras Titarenko, meeldivate proportsioonidega, võimekas ja artistlik noormees, kellest võib vormida  esitantsija. «Korsaari» tehniliselt keerukates variatsioonides kasvas ta lausa publiku silme all ning «Tütarlapses ja surmas» demonstreeris lavalist küpsust.

Teine lõpetav noormees – Jaan Männima – on natuurilt ja füüsiselt õrnem, kuid lausa säras Kesleri lavastuses paindlikkuse ja plastilisusega. On tunda, et temast võiks saada just nüüdisballettide hea interpreet.

Kesleri Mats Ekist ja Jiri Kylianist tõukuv nurgeline ja erinevatele impulssidele ülesehitatud liikumiskeel sobis noortele tantsijatele, kes rääkisid innukalt ja meelsasti selles kelles ning näisid nautivat oma lavaelu. «Oli tunda, et nad valdavad seda keelt ja neil ei ole probleemi põrandale minekute või impulsside kasutamisega,» oli rahul Irina Pähn.

Võis märgata, et Kesler on loonud balleti noortele nende vanust tajudes – ja noortel oli huvitav elada tema loodud liikumisfraasides, tuua välja efektsus, mis leidub neis mitte alati kõige originaalsemates, kuid leidlikes jadades. Vaadates seda balletti ja mõeldes ka varasemate balletikooli galade jaoks loodud teostele, tekkis mõte, et neid tuleks rohkem näidata kui vaid korra: nii oleks noortel tantsijatel võimalus oma rollides kasvada, samuti saaksid uued noored oma oskusi nende najal proovile panna.

«On piisavalt valmis materjali, mis aitaks areneda balletikooli lastel ja mis pakuks huvi ka hulgale inimestele: vanematele, sõpradele ja teistele noortele,» rõhutas Irina Pähn, «see aitaks balletti paremini esile tõsta kaasaegse tantsu kõrval.» Kunagi olid balletikooli lavastused teatri repertuaaris ning seda traditsiooni võiks jätkata, eriti olukorras, kus Estoniasse võeti lausa viis lõpetajat, mis on viimaste aastate suurim arv! Peale nimetatud neliku ka Inessa Glazõrina, kes koos Jaan Männimaga esitas Tiit Helimetsa just temale loodud «Adagiot» Arvo Pärdi muusikale, jäädes meelde klassikalise ilu ning puhaste joontega.

«Lõpetajad on head,» oli Irina Pähn rahul, «mõlemad poisid on huvitavad, neil on perspektiivi, tunda on potentsiaali nii kehas kui vaimus. Tüdrukutest rääkimata – nad äsja lõpetasid kooli, kuid neis on kunstilist küpsust, võime kasvada rikasteks kunstnikeks.» Loodame, et teater oskab seda potentsiaali näha, rakendada ja arendada, andes neile rolle, mille najal kasvada.

Kui vestlesime talvel teatri kauaaegse tantsija ja repetiitori Aime Leisiga, rõhutas ta, kui oluline on noortele võimekatele tantsijatele anda võimalusi soleerimiseks. «Selliseid noori ei tohi jätta liiga kauaks rühma, see lämmatab. Rühmatantsijalt oodatakse sulandumist gruppi ja ühtlust; ta harjub teiste tantsijate toega ning kui pikalt ainult rühmas tantsinul on raske soleerima minna. Seetõttu peab andekaid noori kohe peale lõpetamist rakendama soolorollides.»

Jääb loota, et rahvusballeti juhtkond usaldab staažika õpetaja soovitust ning järgmisel hooajal võime kõikide tänaste teatrisse võetud lõpetajate nimesid trupi repertuaaris olevate ballettide nimeliste rollide täitjaina näha.

***

Tallinna Balletikooli gala

Kavas olid katkendeid balletiklassikast ning Marina Kesleri uuslavastus «Tütarlaps ja surm» Franz Schuberti muusikale

Etenduses osalesid kooli noorema ja vanema astme õpilased ning klassikalise balleti eriala lõpetajad:

Anna Roberta Lahesoo, Laura Ragel, Serafima Kolodkina, Innessa Glazõrina, Marfa Sayapina (Kaja Kreitzbergi erialaklass),

Jaan Männima, Taras Titarenko (Viesturs Jansonsi erialaklass),

ja kaasaegse tantsu eriala lõpetajad:

Anta Kurõljova, Elise Pottmann, Elina Masing, Ulla-Mari Tammela, Aglaia Fedotova (õpetajad Helen Veidebaum, Maria Uppin, Kristin Pukka, Raho Aadla, Joonas Tagel ning kursusejuhendaja Kaja Kreitzberg).

Estonia teatris 29. mail