Aja auk. 100 meetri jooks

Born to Run FOTO: Kuvatõmmis

Bruce Springsteeni loo «Born to Run» juured olid sügaval 1950.–1960. aastate rokis. Springsteen läks magama Roy Orbisoni, Phil Spectori ja Duane Eddy saatel. Need plaadid rääkisid temaga sellest, millest enamik 1960. aastate lõpu ja 1970. aastate alguse rokkmuusikat ei suutnud. Armastus, töö. Seks ja lõbu. Kokamasina kuma.

Eddylt tuli kitarr, Orbisonilt operetlik vokaal ja Spectorilt ambitsioon tekitada maailma raputavat müra. Springsteen tahtis meisterdada plaati, mis kõlaks nagu viimane maamunal, viimane, mida kuulete enne surma. Ainuke, mida teil üldse oleks vaja kuulda. Üks imeline laul ja siis apokalüpsis. Eks seal kuskil olid muidugi ka Elvis ja Dylan, ühelt puusanõks ja teiselt viis kirjutada mitte millestki, vaid kõigest.

Aga asi algab ikka rifist, ütles Springsteen. Siis hakati ridu tuletama. «Tramps like us, baby we were born to run...» Rohkem tal polnud. Pealkirja «Born To Run» oli ta vist kuskil näinud. Võib-olla mingis B-filmis. Võib-olla hõljus see lihtsalt õhus ja Springsteen krabas endale. Lugu võttis kuus kuud. Springsteen tahtis kasutada klassikalisi rokipilte: tee, auto, tüdruk. Seda keelt olid kõnelenud Chuck Berry, Beach Boys, Hank Williams, iga maanteemees autode leiutamisest saadik. Springsteenil oli vaja teha midagi uudset, mis edastaks nostalgiat, sentimentaalsust ja familiaarsust.

Ameerika Ühendriigid olid näinud Vietnami sõda, Kennedy, Martin Luther Kingi ja Malcolm X-i tapmisi. See ei olnud enam süütu paik. «In the day we sweat it out on the streets of a runaway American dream...» See on «death trap», «suicide rap». «I want to guard your dreams and visions... I want to know if love is real.» Kaalul on sinu unistused. «Together, Wendy, we can live with the sadness...» Dramaatiline autoriteetsus, ütles Greil Marcus. Kaalul oli tegelikult Springsteeni karjäär, sest ta vajas hitti.

Vaeva nähti ka põhja salvestamisega. Instrumente sobitati üksteise peale, alla ja kõrvale, miksiti üles ja alla. Springsteeni arvates ei vajanud maailm veel üht neljaliikmelist rokibändi, aga selline perfektsionism tegi elu ka raskemaks. Saksofonist Clarence Clemons oli juba bändis, Little Steven veel mitte, Springsteen mängis kõik kitarriosad ise sisse. Lõpuks oli kinemaatiline lugu valmis. Plaadifirma soovis rohkem vokaali. Bänd proovis, kuid seda kitarride, klahvpillide ja trummide seina polnud enam võimalik paremaks saada.

«Born to Run» oli Boom Carteri ainuke trummipartii E Street Bandis ja Springsteeni viimane lugu Dave Sanciousega (klahvpillid), kellele Columbia pakkus soololepingut. Village Voice’i pandi kuulutus uue trummari ja klahvkamehe leidmiseks. 30 trummarit ja 30 näpumeest tohtisid igaüks 30 minutit proovida. Võitjatena väljusid Max Weinberg ja Roy Bittan.

Lugu mängiti juba FM-raadiost, aga plaat oli veel kaugel. Miski nagu ei klappinud. Springsteen oli alustanud plaadi salvestamist 1974. aasta alguses, kuid ilmus see alles 1975. aasta augustis. Stuudiotehnika ka lagunes vaikselt, aga ilmselt oli asi ikka selles, et Springsteen sõbrunes Jon Landauga ja hüvasti tuli jätta Mike Appeliga, kes oli produtseerinud kaks senist albumit, küll kaunis edutult. Landau produtseeris suurema osa Springsteeni järgmiste aastakümnete plaatidest.

Lugu «Born to Run» ei olnud nii edukas, kui arvatakse: see läks Ühendriikides kõigest 23. kohale, küll aga aitas samanimelise albumi 3. kohale.

02.06.2017 05.06.2017
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto