Sisukord
Eesti
Postimees

Oluline on, mis suunas minna

3 min lugemist
Heili Sibrits Postimehe esimesestel tööpäevadel, 2005. aasta jaanuaris. FOTO: PEETER LANGOVITS/PM/EMF

Kui meie ülemised naabrid vaiksemaks ei võta, siis ei saa me saadet jätkata. See lause ei lähe mul kunagi meelest. Aasta oli siis … mõned head aastad tagasi, kuupäev 5. juuni, tähistasime minu sünnipäeva (NB! Postimees on minuga ühel päeval sündinud, ainult et ma olen 120 aastat noorem). Maakri tänava toimetuse rõdul oli esimese suveõhtu lummuses pidu läinud ülemeelikult lõbusaks ning Kanal 2 «Reporteri» otse-eeter tõsiselt häiritud.

Postimehes on alati osatud hoogsalt, vahel metsikusele kalduvalt, kuid rõõmsalt pidutseda ning samal ajal lehte teha. Aga Postimehe toimetuse pralledest peab rääkima mõni teine kirjatükk.

Tulin Postimehesse 2005. aasta 2. jaanuaril, mäletan, et kartsin kohutavalt, sest ümberringi valmistati tõsist ajakirjandust. Tagantjärele olen teada saanud, et ka mina mõjusin hirmutavalt – nägin toona oma ronkmustade pikkade lokkis juuste, punaste huulte ning suurte ehetega välja silmatorkavalt võõras. Ent ka tagasihoidlikuma välimusega uustulnukaid võtab Postimees vastu alati suure ja külma umbusuga, huvitavad-vajalikud mõne ajaga kodustatakse, sobimatud aga sülgab kiirelt välja. Samas selles ajalehes töötamist jäädakse alati meenutama, endised-praegused postimehelased moodustavad nagu miski korporatsiooni või salaühingu. Võiks öelda, et inimene võib küll Postimehest lahkuda, kuid Postimees inimesest lahti ei lase.

Miks ma tahan töötada Postimehes, täpsemalt Postimehe kultuuritoimetuses, miks tahan nädalas paar korda teha üheksa-, vahel lausa kaheteistkümnetunniseid tööpäevi ja siis veel tormata õhtul kolmeks tunniks teatrisse? See on küsimus, mida olen endale esitanud, ja hoolimata aastaajast on vastus ikka sama: mulle meeldivad meie inimesed, sest Postimehe tiim koosneb isiksustest. Lisaks on Postimehes suur vabadus valida teemasid, võimalus mängida suurelt välja olulised tekstid, ning meil on ka lugejad, seega on lugudel mõju.

Vähetähtis pole seegi, et Postimees on kirglik. Mitte et Postimehes töötavad inimesed on kirglikud – seda ka – , vaid ma teadlikult soovin Postimeest isikustada. Postimees on iseseisev elusorganisatsioon, monstrum, mida sageli võrreldakse suure laevaga. Aga mitte laev, vaid Pärnus sündinud, Tartus kasvanud ja nüüd Tallinnas elav hiiglane on see 160 aastat tagasi sündinud elukas.

Minu Postimehe-periood jaguneb kaheks: Arteri ja B-osa juhtimise ning kultuuritoimetuse aeg, murdepunktiks 2009. aasta augusti lõpp. Teiseks saaks piirjoone tõmmata online'i-eelsele ja veebiajastu perioodile, sest töö online'is (isegi kui on tegemist kultuuriga) on veelgi vereimejalikum kui päevalehe rütm – kui midagi juhtub, siis pole vahet, kas oled sa parasjagu New Yorgis puhkusereisil või Tallinna-Viljandi bussis. Mobiil on ajakirjanikul alati kaasas ning töö võib alata! Kui lehte loo kirjutamisega võis oodata 30 minutit, siis veebi peab kohe midagi paiskama.

Järjekordne kolimine, Heili Sibrits Arteri juhina 16. juunil 2008.  aastal. / Foto: Mihkel Maripuu FOTO: MIHKEL MARIPUU/PM/SCANPIX BALTICS

Olen uhke, et ajal, mil kultuuriajakirjandus on Eestis marginaliseerumas, jagub Postimehes iga päev kultuurile kaks kuni neli lehekülge, nädalavahetusel ilmub lisaks AK ning veebis on eraldi kultuuriaken.

Olen uhke ja egoistlikult rahul, et Postimehe kultuuriküljed pole provintsistunud. Eesti kultuuri ei tehta ainult Eestis ja seega peame ka meie olema seal, kus on meie tegijad, on see siis parasjagu London, Washington, München, Veneetsia, Viin, Shanghai, Peterburi või mõni muu linn. Maailmalinnade kõrval ei jäta me enne päiksetõusu ronimata sohu, et vaadata sääskede kiuste mõnd suvelavastust või teha intervjuu oluliste inimestega, kelle mõtted ja teod mõjutavad meid kõiki.  

Saan aru, et see jutt kõlab nagu turundusosakonna promo, aga kui ma mõtlen tagasi pingelistele ja vahel kodu vaid öömajaks muutvatele tööaastatele Postimehes, siis meenuvadki ainult erilised hetked – kuidas kõlab maruline aplaus Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo lavastuse lõpus Hamburgis, millise näoga vaatavad Tokyos inimesed Kristina Normani kuldsõdurit, kui suur tung on Rein Rannapi ümber pärast Pekingi kontserti või kuidas ma ei suuda ajakirjanikuna mitte ainsatki küsimust esitada Nice’is, nädal pärast rünnakut neil tänavatel astudes ma vappun nutust, sest esimest korda kogen ma surma lähedust…  

Aga ma jään alati mäletama ka seda, kuidas Arvo Pärt ütles: «Oluline on, mis suunas minna.» Pärdi mõtlik, pause pidav soe hääl andis neile viiele sõnale suurema tähenduse kui infokillule, et Carnegie Hall asub hotelli lähedal, millele Pärt oli oma mõttega reageerinud.

Olen Postimehe ajakirjanikuna teinud sadu, kui mitte tuhandeid lühemaid-pikemaid intervjuusid, kuid see Arvo Pärdi nending, mida kuulsin New Yorgi hommikusöögilauas, on neist kõige olulisem. Aitäh.

Oluline on, mis suunas minna. 

Heili Sibrits selle aasta 6. aprillil tegemas avameelset intervjuud Henrik Kalmetiga. Just selle laua taga välja öeldud sõnade tõttu sunniti Kalmet lahkuma Tallinna Linnateatrist. / Foto: Jaanus Lensment FOTO: JAANUS LENSMENT/PM/SCANPIX BALTICS
Seotud lood
03.06.2017 06.06.2017
EELMINE
JÄRGMINE
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto