Sisukord
Eesti
Postimees

Usaldus

2 min lugemist
2016. aasta 11. juuni. Peatoimetaja Merit Kopli lahkumispidu. Merit ustavate võitluskaaslaste Tuuli Kochi ja legendaarse toimetaja Eva Tammsaare vahel. FOTO: Piret Kooli

Igaks juhuks vahetasin tuba. Kõik kokkulepped, mis esmalt justkui pidasid, hajusid tegelikult juba Tallinna lennujaamas, mil olin teel Rooma, et üks tõeliselt suur lugu saada.

Salapärased nurgatagused kohtumised Tallinnas mehega, kes ei öelnud oma nimegi, aga rääkis detailideni täpselt asjast, millest teadsin, ent mõistsin, et tema teadis veel rohkem. Pidin sõitma Rooma õhtusöögile, et kohtuda inimestega, kes toovad mulle skandaalseimad pildid, mis võimalik. Kõik oli intrigeeriv ja usutav. Hetkeni, mil see mees teatas Tallinna lennujaamas, et me ikka ei tohi ühe lennuki peal olla. Huhhh.... Võtta takso ja sõita tagasi toimetusse või ikkagi minna? Ikkagi minna.

Rooma Fiumicino lennujaama lähedasse hotellituppa hakkasid ühel hetkel saabuma kummalised telefonikõned. Eesti kontaktiga sõnumid veel toimisid, kuid miski oli liiga valesti. 

Igaks juhuks vahetasin tuba. Kohtumist ei toimunud ja pärast unetut ööd asusin järgmisel hommikul tagasiteele. Isegi kergelt pääsenu tundega lennujaama turvatsoonist ammu läbi tulnud ja lennukit oodates tulid minu juurde erariietes mees ja naine, näitasid oma töötunnistust ja kutsusid kaasa. Meenus, et olin jätnud koti hotelli vastuvõttu, et korraks kõrvalolevast bensiinijaamast vett osta. Kuna kogu seiklus oli nii jabur, võis seal kotis nende seitsme äraoldud minutiga olla juba jumal-teab-mis.

Mu Gailiti «Nipernaadi» sirviti leht-lehelt, sõna-sõnalt läbi, mu kampsunist ei jäänud suurt midagi järele. «Miks te siin olete?!» küsis kaunis itaallane pärast pooletunnist meeleheitlikku tuulamist. «Ajakirjanik olen. Tulin lugu tegema.»

Tööle jõudes võttis peatoimetaja Merit Kopli mu pisarsilmad kallistusega vastu, rõõmustades, et olen tagasi. Mingi lugu seal oli, aga ma ei tea senini, milline.

Mind on usaldatud ja hoitud Postimehes. Kui tulin Edgar Savisaare Venemaalt valimisteks rahalunimise jutu ehk kirikuskandaali algushetkedel toimetusse ainult märksõnadega «kirik», «3 miljonit» ja «mõjuagent», ei kahelnud ei Merit ega Kalle Muuli, et siin on päris lugu. Kirjuta ja kogu infot nii palju, kui vähegi saad! Seda oli alguses vähe, aga mind usaldati. See on suurim tunnustus. Kogu ülejäänud meedia tänitas ja põlastas. 

Mäletan sammude argust, kui astusin alati ukse lahti hoidnud Meriti kabinetti, et teatada: Andrus Veerpalu andis positiivse dopinguproovi. See aeg, need päevad ja nädalad ja kõned ja ähvardused on senini kõige valulisem kogemus mu tööelus. Ähvardused elu kallale kippuda raadioeetris, telefonikõnedes või kirja teel ei olnud ühel hetkel enam uljast ajakirjanikku meelitavad, vaid tõeliselt hirmutavad. Me ei teinud midagi valesti. Me ei valetanud, aga me varastasime. Varastasime rahva usu.

Mäletan Meriti kõnet, kui Veerpalu uudis oli ilmunud. Oli laupäev, olin Võrus. Me mõlemad nutsime ja Merit oli pärast vestlust Mart Kadastikuga veendunud, et me peame kõik minema – Merit, mina, Peep Pahv.

Aga jonn ja õiglustunne ja ausus ja väärilisus hoidsid meid. Räägin neist lugudest seepärast, et olen saanud 12 aastat töötada koos oma sõprade, oma inimestega, keda ma nii väga usun ja usaldan. Ja et mind on usaldatud. See on minu igapäevane palgapäev. Merit hoidis ja armastas Postimeest nagu oma elu. Ta andis kõik ja see oli väga inspireeriv aeg. Imeline sõit! Ja ma näen ja tunnen südamega, et seda lusti, hoogu, julgust ja uljust on ka meie tänases armsas peatoimetajas Lauris.

Postimees on valitsus, riigi kontroll, õrnus ja südametunnistus. Meie kõigi oma.

Seotud lood
03.06.2017 06.06.2017
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto