Sisukord
Päevakomm
Postimees
27.02.2020
Eesti ravi- ja riigiasutused on koroonaviiruseks valmis Eesti Vox populi: kas koroonaviirus hirmutab? Eestlane Tenerifel: mingit viirusepaanikat pole Valitsus lükkas hoolduskindlustusmaksu idee laualt sahtlisse (1) Talv jõudis lõpuks Eestisse Majandus Linnahallile ulatasid abikäe üleaedsed Walt Disney juht astus ootamatult tagasi Välismaa Ajajoon: kuidas Covid-19 Hiinast maailma levis KOHALIK VAADE. Itaaliat räsib viirusega samavõrra hirm ja valeinfo Ukraina ülemraada spiiker: valimisi ei saa pidada ajutiselt okupeeritud aladel Kara-Murza andis FBI kohtusse India usutüli muutus erakordselt veriseks Arvamus Juhtkiri: nii ei saa rallit sõita Marti Aavik: viirus ja vändaga raadio Raul Rikk: kelle tehnoloogiast sõltume? Loretta Kruusimäe: puue kui praktiline takistus armastusele Sergei Metlev: sinimustvalge defitsiit 14 välisministrit: kodusõja lõpetab vaid kokkulepe Erkki Koort: miljon põgenikku Sindi kandis Meie Eesti Maaja Vadi: halb juhtimine toob vinduva töötüli Mare Teichmann: ettevaatust – tervist ohustav töökeskkond Kadri Tammepuu: juhtimispraagist ilustamata Mart Murdvee: miks targad on ikka vaesed? Kultuur Lummav ja groteskselt stressi tekitav film Seebivaht ühiskonna ideaale ei kanna Kuidas mõista käsutäitjaid? Filmide tegemine on kui puhkus Sport Kompromissi ei leitud – Rally Estonia jääb sel aastal ära Maria Šarapova jättis tennisega hüvasti Maa Elu Pooled hundid jäävad küttimata Nädala mõte: ei tahaks ka tasuta Maamehe üllatus: päikesepaneel võib loodust kahjustada, diiselgeneraator mitte Kevadel metsas toimetades tuleb lindudele mõelda Seakatk andis tõuke rajada oma tapamaja Frank Kutteri tööprotsess võimaldab stressivaba liha Soid taastatakse järjest enam Looduslike võtetega haigusele vastu Milline võib tulla kevad ja suvi? Tomatikasvatajad jahivad uusi sorte Mees ehitas vaatetorni asemel tornsauna Tartu KIRI: kuidas küll kaitsta oma vara? Martin Kallasmaa: jagatud auto on ühiskonnale kasulikum Osa kiibiga koeri siiski ei leita üles Ahhaa keskuses valmis erakordne orienteerumisrada Burgerikiosk ja Delta võistlevad parima tiitli nimel Tuttpütt – kergesti äratuntav, ent siiski vähetuntud Meelelahutus Koomiks Sudoku

Marti Aavik: uudis: lastetus on pärilik

2 min lugemist
Marti Aavik FOTO: TAIRO LUTTER / POSTIMEES

Oma lapsed tuleb igal rahval ise sünnitada ja üles kasvatada – värske inimarengu aruanne vaid kinnitab seda (vt PM AK lk 2–5). Eesti inimesed ju tahavad lapsi saada ja mina ütleks siia juurde, et Eesti on tore maa, selleks et iga ema-isa ja ka vanavanemad võiksid oma järeltulijate arengust rõõmu tunda.

Tihtipeale kuulen endast nooremate inimestega juttu rääkides, et kuigi nad unistavad lastesaamisest, on ikka natuke hirm, ja igasugu kujutlusi, mis kõik peab enne olemas olema. Ma saan neist väga hästi aru – nii hirmudest kui ka materiaalsetest standarditest. Aga oskan ka vastu öelda, et tegelikkus kummutab hirme. Ja kuigi me keegi, vähemalt siin põhjamaal, ei saa hakkama puu all elades ja talvevarusid kogumata, on ettekujutused, missugune peab justkui vältimatult olema elu materiaalne külg, enamasti üle pingutatud.

Päriselu tundub palju lihtsam ja loomulikum, mingis mõttes võib-olla isegi muretum kui sellised ette kartmised. Suur perekond – see, et sul on palju sugulasi – on tore. Mäletan, kuidas ma lapsepõlves ootasin sünnipäevi, küllaminekuid ja küllatulekuid. Üksi metsas uitamisel on oma väga suured võlud, aga siis tahaks ju jälle olla teistega koos. Isegi kui need teised sul vahel hinge täis ajavad.

Otsisin netist ühele ütlusele tuge ja leidsin: «Kirjanik, kirjastaja ja tõlkija Indrek Koff ütleb, et on oma nelja lapse kõrval aina täpsemalt mõtestama hakanud vanasõna, mis väidab, et laps on mehe isa.» (Pere ja Kodu, 24.09.2015) Olen sellega omast kogemusest ja teistegi vaatlemise järel täitsa nõus. Pean ütlema, et austus ja mõistmine oma isa, vanaisade ja nendegi esiisade suhtes edeneb. Lastetus on ju teatavasti pärilik, mida tõestab ka see, et kui juba su vanaisal ja isal polnud lapsi, siis võid olla üsna kindel, et ka sinul ei ole lapsi.

Hakkasin esiotsa naerma, kui üks sõber kirjutas Facebookis, et «Postimees võiks käivitada heategevusliku kampaania «Kingi Eesti Vabariigi 100. juubeliks laps».» Muidugi on nii, et minu lapsed kannavad tulevikus ka seda koormat, et maksta (loodetavasti võimalikult väikest) rahvapensioni ka neile ritsikatele, kes eelistavad praegu päris täiskasvanuelule palmi alla puhkama sõitmist ja kujutlust igavesest virtuaalsest elust. Aga ikkagi, lapsi saadakse ju armastusest, mitte riigile või ammugi mitte võõraste naljaninade pensionieas hakkama saamisele mõeldes.

Aga siis mõtlesin, et miks mitte korrata seda lehes. Nimelt selles vormis, mis ju ei ütlegi, et tegu oleks kingitusega vabariigile ja Eestile. Kingitus on see ikka just sellelesamale imelisele ilmakodanikule, kes su armastuse, tahte ja eluaegse vankumatu pühendumuseta oleks olemata. Kõik kampaaniad tunduvad mulle natuke napakad, aga uudislugu sellest, et Islandil olla täpselt teatud kuud pärast erakordset jalgpallivõitu eriti palju lapsi sündinud, tundus ometi väga tore ja tegi miskipärast südame soojaks.

PS. Vaadates reaktsioone demograafiast ja eriti sündimuspoliitikatest rääkivatele lugudele, olen juba ammu tähele pannud, et üks osa inimesi ei suuda mõista kõige lihtsamat asja: jutt on laste kasvatamise toetamisest, ümberjagamisest just laste hüvanguks. Jutt on nende inimeste toetamisest, kes ise tahavad lapsi saada. Need, kes ei taha, võiksid ses asjas lihtsalt vakka olla, sest neist ju ei räägita ja mitte keegi ei saa neid ka sundida lapsi saama. Mõistaksin, kui inimene ütleks välja, et ta ei soovi, et tema maksurahast toetatakse laste kasvatamist – see oleks siis ausalt väljendatud seisukoht, muu on lihtsalt rumal loba oma lastevaenulikkuse kattevarjuks.

Seotud lood
26.02.2020 27.02.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto