Sisukord
Arvamus
Postimees
06.06.2017
Eesti Tallinna linn ja Eesti riik ei suuda Peterburi tee kordategemises kokku leppida Kas vanasti oli rohi rohelisem? (1) Lennujaam uueneb: tibusammul aina Tartu poole (2) Edgar Savisaare tervis lubab kohtupidamist (1) ERRi hittsaadete juhid vahetuvad (7) Pirital merelt võidetud ala võib vajuma hakata (9) Kas koha valitsuses kaotavad Sester, Reinsalu ja Tsahkna? (2) Majandus Hekoteki põlengu kahju ulatub 1,5 miljoni euroni Porsche tehases on robotite kõrval au sees käsitöö Veskimägi: osa ettevõtteid ei elaks kohest alampalga tõusu üle (3) Välismaa Türgi seisab keeruliste valikute ees Türgi asepeaminister: EL peaks olema meiega solidaarsem Londoni elanik: terror valimisi ei mõjuta NATO liitlaste enamik seisab tippkohtumisele Istanbulis vastu (1) Video: Londoni ründaja esines dokfilmis Arvamus Madis Tilga: miks Trumpi reaktsiooniline kliimaotsus võib olla hea? (10) Toomas Sildam: let’s make Europe great again!* Olev Remsu: suur siiditee ja väike Rail Baltic (3) Karmo Tüür: Venemaa 2035 – irratsionaalsed kobarsoovid (10) Juhtkiri: lääs peab end kaitsma agressiivse islamistliku ideoloogia eest (9) Perno Postimees 1862. aastal: Krimmi reisijad Urmas Klaas: sinimustvalgem Eesti (1) Kultuur Suveteater: igatsus rituaalse ruumi järele? Vana ja uue võitlus balleti proovisaalis Suvelavastused, mida peaks nägema Sport Eesti pole Dream Team ehk kogu aeg ei saagi võita Ultrasportlane Rait Ratasepp: söön Šveitsis kaheksa ööpäevaga ära 48 päeva toidukoguse Hiina impordib Eestist suusatarkust Tartu Sünnituselt naasnud peret ootas ees must maa Tõnu Ints: vaatame, kas minust saab kesktormaja või väravavaht Pätikamp kihutab maasturiga ringi ning kõmmutab relvast seda, mis parasjagu ette jääb (14) Südalinna naerukajakas nutab ... ja naerab (1) Koolide valupunktid: autode vahel ukerdavad õpilased ja puuduvad kõnniteed Vaegnägija saab tantsupeost rõõmu tunda kõrva ja sõrmega Portreteeritud ei ole seni veel nurisenud Teistpidi lõuna – seltsiks pika varrega «asi» ja kaks kriimuvaba lappi Meelelahutus Koomiks Sudoku

Olev Remsu: suur siiditee ja väike Rail Baltic

4 min lugemist
Olev Remsu FOTO: Erakogu

Me teame Hiinast paraku vähe, kuid loodetavasti aitab Suure Siiditee taastamine tuua seda suurt maad ja tema rikast kultuuri ka eestlastele lähemale, arutleb kirjanik ja kolumnist Olev Remsu.

Esimesi Hiinasse jõudnud eurooplasi hämmastasid kõige enam linnad, nagu Daxing (Changʼan), Kaifeng, Hangzhou, Jinling (Nanjing). Aga ka Peking, mis oli pikalt maailma suurim linn.

Keskaegsed eurooplased imestasid Hiina linnade ladusa elukorralduse, veevärgi ja kanalisatsiooni üle. Osa hooneid oli koguni kaheksakorruselised. Samal ajal Euroopa linnad haisesid, solk loobiti seal aknast otse tänavale. Kunagises maailma keskuses Rooma Kapitooliumil karjatati kitsi.

Kui Euroopa kaupmehed-seiklejad naasid ja kirjeldasid Hiinas nähtut, siis peeti neid luiskajateks. Ei tahetud omaks võtta, et kuskil mujal ollakse rikkamad ja arenenumad, nii majanduse, kunstide, teaduse kui ka olme poolest kaugel ees.

Paber, paberraha, püssirohi, kompass ja palju muud oli just Hiinas leiutatud. Marco Polo rääkis Veneetsiasse jõudes, et hiinlastel on komme end iga päev vannis pesta. Ärgu tulgu meid solvama, hambasse puhuma, mine tea, kas ta Hiinas käiski. Ja Marco Polo pandi vangi.

Rikkad kultuurid kobrutavad üle, suured majandused hakkavad kaupu välja vedama. Seda nii varem kui ka praegu.

Millal ühendus Hiina ja Euroopa vahel tekkis, polegi täpselt teada. Alul ei küündinud see otsast otsani. Oli põhitee ja mitu kõrvalharu, Suureks Siiditeeks hakati seda nimetama alla 19. sajandil.

Kujutleme kõrbekaravane, kaamelite hanerida. Ja röövleid luidete varjus. Idast läände liikus siid, portselan, vürtsid, lõhnaained, orjad ja palju muud, kaasa arvatud haigused, nagu katk. Läänest itta ideoloogiad, alul budism, islam, pärast peamiselt kristlus. Veelgi hiljem vabariiklus ning marksism-leninism.

Kaupmehed ei läbinud tervet marsruuti, kaup küll. Kui jõuti vahepealsesse linna, müüdi seal turul oma kraam maha, osteti midagi uut ning pöörduti tagasi. Turukohtadest said rikkad ja imetlusväärsed linnad: Samarkand, Horezm, Herāt, Buhhaara, Hiva. Kaubavahetus ühendas rahvaid: hiinlasi, araablasi, turkmeene, afgaane, usbekke, tadžikke, pärslasi, somaallasi Aafrika sarvel, kreeklasi, pärslasi, süürlasi, grusiine, armeenlasi ja teisi.

Kaup jõudis Euroopasse. Ja hind loomulikult aina tõusis, iga edasitoimetaja võttis noosi.

Olen Peterburi Ermitaažis näinud portselannõusid, mida hiinlased valmistasid Euroopasse eksportimiseks. Jeesus Kristus on neil Laozi ja Kong Fuzi nägu. Rist kangesti yin-yang-märgi moodi. Minu meelest on see üks sügav tõetabamine. Targad asjad võivad kanda eri nimetusi, ent on sügavalt sisult samased.

Veidike liikus ideoloogiat ka idast läände, kuid kahetsusväärselt vähe ning jäi nagu poolele teele toppama. Hiina vaimsusest said mõjutatud Fergana org ja mõnigi teine koht Kesk-Aasias. Võeti omaks pintslikultuur, kaunis kiri, maalikunst ja poeesia. Ning Hiinale omane ebausklik aukartus kultuuri ees.

Siis aga toimus Hiina jaoks pikkamisi katastroof, mida paar sajandit uhkelt hiilguse jätkumiseks peeti. Hiina kaotas oma juhtpositsiooni maailmas ülbuse ja isoleerumise tõttu. Muu maailm ei läinud talle korda, taevapojad pidasid kõiki teisi rahvaid barbariteks. Ja nii tormaski renessansist võimsat hoogu saanud Euroopa Hiinast ette.

Hiina suhtes on paljud inimesed meil praegu ikka veel nõukogudeaegse propaganda mõju all. Hiinas nähakse vaid varblaste tapmist, Kultuurirevolutsiooni ja esimees Mao kultust. Tegelikult hakkab Hiina kunagine hiilgeaeg meie ajal taastuma.  

Ja loogiliselt on päevakorda tõusnud Suure Siiditee taastamine. Muidugi ei hakka mööda kõrbeid ja üle mägede liikuma kaamelikaravanid, ent olemasolevate mere- ja õhuteede kõrvale tahetakse rajada võimas raudtee, mis ühendaks Hiinat Euroopaga. Ju tõestavad arvutused, et see tuleb kasuks. Üritus on ristitud Vöö ja Tee algatuseks. Vöö teatavasti hoiab koos ning tee ühendab.

Venemaa kardab, et juhtivaks saab uue Siiditee lõunapoolne haru läbi Iraani ja Türgi. Vladimir Putin tegeleb isiklikult põhjapoolse haru propageerimisega, et see pöörduks Kasahstanist Moskva peale ning jaguneks seal kaheks: Süda-Euroopasse läheks Minski ning Skandinaaviasse Peterburi kaudu.

Õhus on ka variant, mis Venemaa täiesti välja jätab: Kasahstan – Aserbaidžaan – Gruusia – Ukraina. Sel juhul kulgeks tee üle Kaspia ja Musta mere raudteepraamidel. Need liiguvad seal praegugi, ainult et saaksid siis tihedama graafiku. Ja liiguvad ilusti, olen ise neil üle merede loksunud. Ka selle variandi vastu sõdib Putin.

Kõik tahavad, et Siiditee läbiks nende maid, selge ju, et magistraal ei elavda ainult otspunkte, see paneb õitsema ka piirkonnad, mida läbib. Samamoodi kui keskajal, mil jõudsalt kasvasid juba eespool nimetatud ja nii mõnedki teised uhked Kesk-Aasia linnad.

Hiina on juba sõlminud eellepingud Poola ja Suurbritanniaga, teiste riikidega käivad läbirääkimised. Maikuu keskel toimus Pekingis suurejooneline konverents riigipeade osavõtul, kus arutati uue Siiditee küsimusi, ka võimalikke marsruute. Eesti osavõtukutset ei saanud.

Gigantse projekti vastane on minu teada saanud vaid üks riik, nimelt India, keda on alati häirinud Hiina ja Pakistani soojad suhted, mis Uue Siiditee lõunapoolse haru ehitamisega tihenevad veelgi. Mere-Siiditee läbib Sri-Lankat, ja Indiale ei meeldi ka see, et Hiina oma haaret sinnakanti laiendab.

Kas hiigelkavatsus on ainult majanduslik? Selle taga on nähtud Hiina domineerimispüüdu Euraasias ning lõppkokkuvõttes USA hegemoonia kahanemist maailmas. Hiina ja Euroopa koos suudaksid USA-le vastu seista, kumbki eraldi pole selleks vähemalt esialgu võimeline.

Meilgi tõstab ksenofoobia pead. Küll hirmutatakse meid põgenikega, küll Rail Balticuga, küll Euroopast tuleva moraalitusega. Meil leidub neid, kes sõdivad NATO vastu, ja neid, kes tahavad, et me Euroopa Liidust lahkuksime.

Suur ja võimas Hiina oli oma isolatsionismiperioodil maailma kaardilt kadumas, koloniaalriigid Suurbritannia, Prantsusmaa, keiserlik Saksamaa ja Tsaari-Venemaa haarasid sealt endale asumaadeks tükke, mida esialgu nimetati veel eufemistlikult kaubandustsoonideks. Kui poleks olnud Ameerikat oma vabakaubanduspoliitikaga, oleks Hiina koloniaalvõimude vahel ära jaotatud, nagu see juhtus Aafrikaga.

Igatahes ütles esimees Mao Zedong president Richard Nixonile, kui too 1972. aastal Hiinasse ajaloolise visiidi tegi, et tänu Ameerikale säilis Hiina terviklikkus. (Enam-vähem säilis, Venemaale läinud põhjaalad on endiselt kaotsis.)

Usun, et Hiina kapseldumisest on midagi õppida neil, kes meilgi propageerivad üksiolemist, olgu siis looduskaitse, rahvusluse, majanduslike või kõlbluse argumentidega. Sulgumine on igatahes märksa halvem kui kõik küsitav, mille rahvusvahelised sidemed võivad kaasa tuua.

Jah, mõnel projektil võib olla vigu, näiteks Rail Balticul (minu silmis on kõige suurem viga see, et trass ei kulge läbi Tartu), ent kõige suurem õnnetus oleks see, kui raudtee jääks ehitamata.

Kõik, mis seob meid maailmaga, tuleb meile kasuks. Mingi osa uuest Siiditeest hakkab läbima Poolat. Ja Rail Balticut pidi võiks siis üks Siiditee haru meienigi ulatuda.

Mina sooviksin, et uus Siiditee tooks meieni peale kaupade ka Hiina ideoloogiat ja kombeid. Jooga, džudžitsu, lilleseaded, zen-budism, võitluskunstid on meieni kuidagiviisi jõudnud, kuid tegemist on mingi pinnavirvendusega, vaja oleks sügavust.

Mõned inimesed meil peavad ennast konservatiivideks. Kui palju oleks õppida ehtsat konservatiivsust Kong Fuzilt! Töökust, õiglust, kohusetunnet, ausust, harmoonilisi suhteid ühiskonnas ja perekonnas, isa ja ema austamist. Viimase puhul meenub mulle legend pojast, kes lõikas endast nälja ajal iga päev tüki liha, et keeta oma vanematele leent. Kas on üldse võimalik kujundlikumalt väljendada esivanemate pühaks pidamist?

Seotud lood
05.06.2017 07.06.2017
EELMINE
JÄRGMINE
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto