/nginx/o/2017/06/06/6753819t1hbd5f.jpg)
Postimehes oldud 18 aastast võiks kirjutada mitmest seigast. Kuidas majandustoimetuses sai skandaale kajastatud ja milline oli nende mõju ühiskonnale. Kuidas toimetuses toimuv viis ametist järjest nii uudistetoimetuse juhte kui ka peatoimetajaid ning kuidas peatselt aset leidvaid muutusi võis ajalehte lugedes suhteliselt täpselt prognoosida.
Minu elu pöördeline moment saabus 2006. aasta kevadel, kui sattusin paberlehe uudiste- ja majandustoimetuse juhi ametist ootamatult veebitoimetusse. Noored ajakirjanikud, keda paberlehe «päris» ajakirjanikud eriti tõsiselt ei võtnud, töötasid eraldi ruumides, kaugel suure Postimehe mõjuväljast. Nii me hakkasime ise uudiseid tegema – õppisime töö käigus ja kasvasime nii toimetuse kui ka ajakirjanikena.
Norra omanikel Schibstedist oli kindel teadmine, et online-meedial on tulevik, sest Rootsis ja Norras olid suuremate ajalehtede veebiportaalide lugeja- ja reklaamiarvud teinud suure hüppe. Eesti oli oma arengult küll mõni aasta maas, kuid oli selge, et siia jõuavad sellised muutused varem või hiljem. Ainuke probleem oli, et Eesti oli pisike turg, mille jaoks norralastel ei jätkunud erilist aega ega tähelepanu. Nii pidime online-meedia toimimise aluseid ja lugejate köitmise võimalusi enamjaolt ise avastama.
Tol ajal iseloomustasid lugejad Postimehe imagot kui pruuni pintsakuga Tartu vanameest ehk üldiselt igavat ja vähe üllatavat kaubamärki. Meie pidime aga veebis hakkama lahingut pidama tol ajal moodsa Delfi ja kollase meedia rahvalehe Õhtulehega, kes plaanis samuti veebiturgu rünnata. Kuidas aga tõsiste uudistega võidelda tabloididega? Norra ja Rootsi kogemuse järgi valitsesid sealset veebiturgu tabloidid, sest suuremale massile lähevad veebis peale pigem kergemas stiilis uudised. Pidime siis Postimehes leidma võimaluse, kuidas kasvada suurimaks ilma kõrvalise abita ehk teisi portaale (loe: lugejaid) kokku ostmata ja Postimehe kaubamärki kahjustamata.
Esimene probleem oli asjaolu, et osa lugejaid olid Eesti Päevalehe lugejad, kes ei lugenud põhimõtteliselt Postimeest, ja paljud Õhtulehe lugejad ei tahtnud samuti Postimehest midagi teada. Tol ajal olid kõigi lehtede veebilugejate arvud peaaegu ühesuurused ehk ligi 140 000 nädalas.
Esimese sammuna mõtlesime, et kui nad ei taha veebis Postimeest lugeda, siis tarbijauudiseid portaalist tarbija24.ee võiks ju lugeda küll. Eriti kui see ei viita kuidagi seosele Postimehega. See plaan töötas hästi, mis andis indu uusi lugejaid eri teemaportaalidega meelitada.
Kuna oli teada, et Õhtuleht plaanib hakata veebi panustama ja tabloid on oma olemuselt eelisseisundis, tekkis meil Postimehe tollase tegevjuhi Erik Roose ning online’i arendus- ja turundusjuhi Jaanus Lillenbergiga (Roose on praegu ERRi juhatuse esimees ja Lillenberg ERRi IT arendusdirektor – toim) idee luua ka Postimehe juurde portaal, mis suudaks niisuguste teemadega konkurentsivõimeline olla. Olime juba varem märganud, et peamiselt välismaiseid staare puudutavad uudised korjasid Postimehe esilehel mitu korda rohkem klikke kui tõsised uudised. Paris Hilton oli paraku tegija, kelle tegemised läksid lugejatele korda.
Niisugused uudised ilmusid lehtedes Elu-nimelistel külgedel, mistõttu tahtsime portaalile panna nimeks elu.ee, kuid kahjuks kuulus see domeen Eesti Logopeedide Ühingule, kes ei soostunud mitte mingitel tingimustel oma domeenist loobuma. Hiljem selgus, et ühingu esimees oli Delfi tollase juhi Andrus Raudsalu naine, kellel kaasa soovitas tungivalt domeeni Postimehele mitte müüa (nüüd töötab Raudsalu Eesti Meedia tehnoloogia- ja innovatsioonidirektorina – toim).
Tarbija24.ee edust tekkis mõte nimetada uus portaal elu24.ee-ks, mille domeen oli vabalt saadaval. Kui uljamates plaanides oleks uus portaal võinud tegeleda tabloidile kohaselt krimi-, spordi- ja meelelahutusuudistega, siis pärast pikki vaidlusi jõudsime ikkagi meelelahutusuudiste portaalini.
Hea kokkusattumisena oli parajasti ajakirjast Just! töötuks jäänud kollase meedia kaanestaar Anu Saagim, kes oli nõus tol ajal suhteliselt tundmatus kohas oma kätt proovima. Portaali tegevtoimetajana toetas teda veebiuudiste kogemustega nüüdne Õhtulehe peatoimetaja Martin Šmutov. Kuna meelelahutusmeedia valitseja Kroonika suhtus internetti üleolevalt ega panustanud sellesse ning teisi konkurente ka ei olnud, tõusis elu24.ee kiiresti noorte seas populaarseimaks uudisteportaaliks. Kuigi president Toomas Hendrik Ilves heitis Postimehele avalikkuses korduvalt ette seotust elu24.ee-ga, sai sellest portaalist siiski Postimehele kindel tugi veebimeedias oma mõjuvõimu tugevdamisel. Peagi astusime oma eri alamportaalide toel ka Delfile kandadele ja kasvasime veebimeedias suureks tegijaks.
Mõne aja pärast näitasid ka maineuuringud, et Postimehe kaubamärk oli muutunud oluliselt nooruslikumaks, uuendusmeelsemaks ja üle-eestiliseks.
Maailma üks innovaatilisemaid meediaettevõtteid Schibsted andis selle julge ja õnnestunud sammu eest Postimees Online’i osaühingule kontserni innovatsiooni preemiana pildi, mis on senini minu töölaua kõrval. Praegu, kui meelelahutusteemad ei ole enam nii populaarsed ja selliseid portaale on Eestis mitu, paneb selle pildi vaatamine mind senini muigama. Olid ikka ajad!
Aivar Reinap
