Sisukord
Eesti
Postimees
07.06.2017
Eesti Tallinna Sadama kriminaalasja kahtlusaluste ring kasvas 15 isikuni (5) Mille eest sai Postimees Schibstedi innovatsiooniauhinna? Suurim kompliment Postimehe kohvik kui demokraatia viimane bastion Imelikud kohtumised tuntutega Tallinna linn ei loobu Reidi teest (3) Teele Pehk: kuus valet Reidi tee kohta (2) Eestile kukkus sülle eesistumise peaproov Kantsleri pillav stiil ärritab ministeeriumi (39) Šokivangistust nõudev Reinsalu ei anna alla Majandus Analüüs: Valitsus viib börsile oma lüpsilehma (1) Uus aasta toob tuntava hinnatõusu (7) Välismaa Macron pürib absoluutse võimu poole ELi arenguabi juht: pelgalt rahajagamise ajad on läbi (3) Saudi Araabia nõuab nurka surutud Katarilt kuuletumist (1) Aafrika migrandid ootavad pääsu tõotatud maale Katar võib jalgpalli MMist ilma jääda Arvamus Nils Niitra: venestajatest said eestistajad (27) Kristi Vinter: nutivaimustuse varjatud ohud lapsele (1) Juhtkiri: pole vahet, millises järjekorras istub IRL (1) Teele Pehk: kuus valet Reidi tee kohta (2) Edasi 1977. aastal: teenindajate sõna Jean-Claude Juncker: kaitstes eurooplasi (20) Tiit Kändler: inimkliima lepped ja leppimatus (8) Kultuur Peeter Vähi: Neeme Järvi kuus erilist külge Arvo Pärdi õnnitlus maestro Neeme Järvile Sport Klavan: Liverpool vajab üht keskkaitsjat lisaks Kanter: 5 mm rebendit on veel alles Mercedes: Ferrari on meist ees Soome poksistaar Helenius võistleb Tallinnas Tänak tekitas endale ise ohtliku konkurendi Tallinn Tallinna linn ei loobu Reidi teest (3) Tartu Luunja viinaköögi tööliste majas võtab ilmet Riverside Villa Nutikad noored püüavad kosmoseprügi rahaks rääkida Toomas Hansson: me kõik saame olla tondipüüdjad Vastukaja: lennukaid ideid alla surudes laseme Tartul provintsistuda Kõrvekülas õpivad peagi pooled koolilapsed soojakutes Tulekahjud Hiinalinnas avasid Tartu linna rahakotirauad Surma külm hingus inimluudele ehitatud linnas Ühishaud Toomemäe külje all leiab endiselt kasutust (1) Tartu laulu- ja tantsupeolised järgnevad liikuvat pilti näitavale tudengile Roosi ehk Gildi galerii 20 aastat Suvine avaveeujumiste programm tuleb lühike, aga tihe Meelelahutus Koomiks Sudoku

Imelikud kohtumised tuntutega

5 min lugemist
Priit Pullerits (paremalt teine) seiramas 2011. aasta suvel osalusreportaaži tegemiseks, mida teeb rattateekonnal Tallinnast Tartusse peaminister Andrus Ansip. FOTO: LAURA OKS/PM/SCANPIX BALTICS

Ähvardus ära kaduda

Sügisõhtune buss sõitis Tallinnast Tartusse minu arust pisut aeglaselt. Kui aeglaselt, ei oska öelda, sest akende taga valitses pimedus. Igatahes leidsin, et juht võiks gaasipedaali jõulisemalt vajutada. Andsin sellest teada ka reisisaatjale: «Kas te võiksite, palun, juhile öelda, et äkki saaks kiiremini sõita. Pean jõudma poole kümneks Tartusse Postimehe toimetusse, sest mul on täpselt sel kellaajal David Copperfieldiga intervjuu.»

Copperfield on maailmakuulus mustkunstnik, kes pidi mõne nädala pärast saabuma Tallinna etendusi andma. Vahendajate kaudu oli mul lepitud temaga kokku veerandtunnine telefoniusutlus.

Bussijuht ei vedanud alt.

Pidin helistama Copperfieldile ühel Kanada hotelli üldnumbril ja küsima, nagu vahendajad olid mind instrueerinud, mister Blacki.

«Hello!» kostis peagi toru teisest otsast.

Tutvustasin, kes olen, ja laususin siis: «Teate, pidin telefonis küsima härra Blacki. Ma muidugi loodan, et teisel pool liini on siiski härra Copperfield, aga kuidas te ikkagi tõestaksite, et see olete tõepoolest teie?»

«No vaatame…» tuli vastus. «Äkki kaotan enda ära?»

«Ei, ei, ei!» reageerisin kärmelt. «Ärge ära küll kaduge, siis ma ei saa intervjuud!»

Ta ei kadunud. Sain intervjuu. Kõige lõpus pärisin: «Milline on olnud kõige õelam küsimus, mille peale olete telefonitoru hargile visanud?»

«Te just esitasite selle.»

Suure mehe tunnus

1998. aasta jaanuaris õnnestus mul ainsa Eesti ajakirjanikuna tunnistada Washingtonis Valges Majas USA-Balti harta allkirjastamist. Sündmuse tähtsust rõhutas tõsiasi, et peale kolme Balti riigi presidendi saabus saali, kuhu mahtus vaevalt sada külalist, kogu Ameerika võimuladvik: president Bill Clinton, asepresident Al Gore, välisminister Madeleine Albright.

Lühikesel, vähem kui pooletunnisel tseremoonial esines kõnega ka president Clinton. Toomas Hendrik Ilves, Eesti toonane välisminister ja varasem suursaadik Washingtonis, oli mulle mõnda aega varem tunnistanud, et Clintonil on eriline karisma. Nüüd sain selles ootamatult ise veenduda.

Seisin istuvate külaliste taga seina ääres, märkmik ja pastakas käes, kui märkasin ühel hetkel, et Clinton kallutas kõnet pidades pea veidi viltu ja vaatas otse minu poole. Hämmastas see, kuidas ta vaatas. Ta oskas nimelt vaadata nii, et tekkis tunne, nagu tahaks ta öelda: «Näe, Priit, sina ka siin. Nii tore, et said tulla.»

See ongi suure riigimehe tunnus: panna iga kuulaja tundma, nagu suhtleks ta just ja ennekõike sinuga.

Järgmisel päeval sain teada, et USA-Balti harta allkirjastamise tseremoonialt oli Clinton läinud otsejoones hoopis teistsugusele üritusele. Ta läks esimest korda andma tunnistusi seoses Valge Maja praktikandi Monica Lewinskyga. Sellest sai Clintoni-ajastu suurim skandaal, mis oleks peaaegu maksnud talle presidendi koha.

Aga ka see on suure riigimehe tunnus – mitte lasta piinlikel juhtumitel varjutada pidulikke sündmusi.

Priit Pullerits 2013. aasta sügisel Tallinnas usutlemas oma noorpõlve iidolit, Inglismaa endist keskmaajooksjat, kaheksa maailmarekordit püstitanud Sebastian Coed. / TOOMAS HUIK FOTO: TOOMAS HUIK/PM/SCANPIX BALTICS

Hilinenud usutlus

Neli aastat tagasi sain Suurbritannia saatkonnast Tallinnas sõnumi, et Eestit külastab rahvusvahelise kergejõustikuliidu üks juhte Sebastian Coe. Ta oli minu poisipõlve iidol. Jooksis kaunilt ja nõtkelt, kiiresti ja võidukalt. Püstitas keskmaajooksualadel kaheksa maailmarekordit. Innustas kaheksakümnendail mindki jooksutrenni tegema.

Kui minu isa käis Vene ajal turismireisil Soomes, hankis ta sealsest antikvariaadist mulle Coe soome keelde tõlgitud elulooraamatu. Selle peale kulus kogu tema napp vahetusraha. Tartlasena ei osanud ma soome keelt sõnagi. Ometi tõlkisin raamatu eesti keelde. Tõlge ilmus koguni Spordilehes järjeloona. See oli olulisim «kaasavara», mille esitasin Tartu Ülikooli astudes ajakirjanduse loomingulisele konkursile. Komisjon arvestas seda. Sain ülikooli sisse.

Intervjuuks Coega oli eraldatud tema tihedast päevakavast kümme minutit. Sain kaksteist.

Mõni aeg hiljem küsis ülikoolikaaslane Mart Soidro, kes teadis minu noorusaja Coe-vaimustust, kas see oli minu elu kõige oodatum ja erutavam intervjuu.

«Ei,» vastasin Soidrole. Nähes ta imestavat pilku, lisasin: «See intervjuu jäi 30 aastat liiga hiljaks.»

Priit Pullerits usutlemas viis suve tagasi Tallinnas Kadriorus pargipingil Ameerika Ühendriikide suurärimeest Steve Forbesi. / PEETER LANGOVITS FOTO: PEETER LANGOVITS/PM/SCANPIX

Verine visiit

Viis suve tagasi ajas Postimehe peatoimetaja Merit Kopli mind nädalavahetusel Tartust Tallinna. Postimehe ärijuht Erik Roose, nüüdne rahvusringhäälingu juht, oli oma kanaleid kasutades korraldanud nii, et omanimelise äriajakirja Forbes käivitamise puhul korraks Eestisse põikav poolmiljardär Steve Forbes, kes püüdis üle-eelmisel kümnendil saada kahel korral vabariiklaste presidendikandidaadiks, annab Postimehele intervjuu.

Kogu autosõidu Tartust Tallinna vaagisin peas usutluse võimalikke strateegiaid ning lihvisin küsimuste täpsust, nii et isegi ei märganud, kui üks kiiruskaamera minu masinast pilti tegi.

Forbesi visiit Kadrioru kunstimuuseumi aias peetavale vabaõhuüritusele, kuhu oli kohale saabunud suur osa Eesti ärieliidist, algas õnnetult. Tema abikaasa komistas pärast limusiinist väljumist, kukkus ja lõi põlve veriseks. Aga pidas vapralt vastu.

Pärast formaalse osa lõppu astusin Forbesile ligi, tutvustasin, kes olen, ning ütlesin, et soovin teha temaga intervjuu. Ta oli asjast teadlik. Ja lahkesti nõus.

Eemaldusime kõigist teistest kaugemale heki äärde ning istusime kõrvuti pargipingile. Vestlesime kahekesi ligi pool tundi.

Eks kohalik ärieliit vestles sel ajal lillepeenarde vahel isekeskis.

Armukade abikaasa

Kuraditosin aastat tagasi sain ülesande intervjueerida telefonitsi Ukraina popstaari Ruslanat, kes oli oma metsikuvõitu looga võitnud Eurovisiooni lauluvõistluse ning pidi peagi saabuma esinema Tallinna.

Intervjuud a) popartistidega ja b) telefonitsi on sageli ennustamatud. Kaheksa aastat tagasi enne seda, kui Saku suurhalli tuli esinema ameerika-hispaania laulja Enrique Iglesias, organiseeris kontserdi korraldaja temaga usutluse meilitsi. Loodan, et vastused, mis sain, tulid ikka Iglesiaselt, mitte mõnelt tema abiliselt. Kuid pead selle eest ei anna.

Tosin aastat tagasi pidin usutlema Briti telekompanii BBC staažikat väliskorrespondenti. Loomulikult ei jätnud ma kasutamata võimalust uurida BBC hiljutise küüditamisloo kohta, kus olid nimed segamini ja faktid viltu, ega ka Eurovisiooni-teemalise loo kohta, mis oli ilmselgelt väga ühekülgne. Aga kui sa vestluskaaslast näost näkku ei näe, on võimatu märgata, kuidas sinu kriitilised küsimused mõjuvad – enne kui vastaja sinu peale lõpuks vihastab.

Ruslana oli üllatavalt sõbralik ja avameelne. Sest, nagu ta tunnistas, on ta kommunikabelnõi tšelovek. Muu hulgas ei teinud ta saladust, et tal on kolm autot. «Üks on selline suur-suur-suur, n-ö esindusauto,» loetles ta. «Teine on tööauto, kolmas aga kabriolett, mis mulle hiljuti Ukrainas kingiti. Aga sellega ei saa talvel sõita.»

Sel ajal, kui vestlesime, magas Ruslana abikaasa – nii lauljatar väitis – tema kõrval. Neil sai peagi kuus aastat abielu täis. «Kuni mees magab,» lisas Ruslana, «võin tunnistada, et ta on väga-väga armukade. Kohutavalt. Lausa võimatuseni.»

«Kas see teile probleeme ei tekita?» imestasin.

«Mõnikord tekitab. Vahel tuleb kodus kaua-kaua teetassi taga istuda ja selgitada, et kõik on hästi. Et ma armastan teda ja mulle pole vaja kedagi teist.»

Ühte Ruslana mulle siiski ei avaldanud: kui vana ta ikkagi on.

Priit Pullerits (paremalt teine Postimehe heledas särgis) seiramas 2011. aasta suvel osalusreportaaži tegemiseks, mida teeb peaminister Andrus Ansipi (vasakul) meeskond, kui on jõudnud jalgratastega Tallinnast Tartusse. Heki tagant jälgib asjade käiku Ansipi abikaasa Anu. KRISTJAN TEEDEMA FOTO: KRISTJAN TEEDEMA/PM/SCANPIX BALTICS

Nurjunud ettekääne

Kuus suve tagasi väntasin osalusreportaaži tegemiseks koos peaministri Andrus Ansipi ja tema turvameeskonnaga ratta seljas mööda Piibe maanteed Tallinnast Tartusse. Vastutuules kulus selleks kuus tundi. Kui Tartus Tammelinnas Ansipi eramu ees lõpetasime ja ühispildi tegime, sättisin end kodu poole pedaalima. Mille peale Ansip küsis: «Priit, kuhu nüüd? Tule ikka sauna ka.»

Ajakirjanik peaministriga saunas – kas see liiga vennastumiseks ei lähe, mõtlesin endamisi. Ja leidsin kähku ettekäände: «Mul ei ole käterätikut kaasas.»

«Oh, käterätikuid leidub meil majapidamises küllaga,» teatas Ansip.

Selle peale ei osanud enam midagi kosta. Narr olnuks vastu punnida.

Pärast sauna, mis seal salata, tekkis metsik janu. Jõin, piinlik tunnistada, ära ühe Ansipi õlle.

Pool aastat hiljem, enne jõule, sain toimetuses ülesande teha Ansipiga aastalõpu intervjuu. Ansip on väheseid, kui mitte ainus poliitik, kes ei karda lasta ajakirjanikku oma koju.

Aga kellegi koju, eriti enne jõule, ei saa minna kahe tühja käega.

Kui Ansip oli ukse avanud ja edasi kutsunud, ulatasin talle paksu kilekotti mässitud asja.

«Mis see on?» küsis ta.

Seal oli pudel õlut.

Olime tasa.

Seotud lood
06.06.2017 08.06.2017
EELMINE
JÄRGMINE
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto