Toitlustaja keedab suvel hulga rohkem suppi ja jagab tasuta laiali

Maire Lass teeb Tartu lastekaitse ühingu liikmetega kuuendat aastat koostööd selle nimel, et koolivaheaegadel saaksid sooja kõhutäie need lapsed, kes koolilõunast puudust tunnevad, kuna vanemad on tööl ja pere elab kasinates oludes.

Need olud võivad tabada kas ajutiselt või pikemalt ükskõik millist peret. Sellist, kus on palju liikmeid või kus keegi on kaotanud töö või haigestunud, samuti väga noori peresid, kus lapsevanemad ise alles kooliteed käivad. 

Mõnus ajaviide lisaks

Ühele räsitud välimusega lapsele tuli algul õpetada kätepesemist, aga järgmisel korral tuli see laps uhkusega näitama, et tal on käed juba puhtad.

Tartu lastekaitse ühingu juhatuse liige Sirje Pärn on tänavu suvel välja tulnud veel ühe ideega.

Ta mõtleb, et neil lastel, kel huvi, võiks olla pärast supisöömist vähemalt kord nädalas võimalus kas meisterdada, voolida, viktoriinis osaleda või lauamänge mängida. 

Sirje Pärn, kes on erialalt sotsiaaltöötaja ja kogemusnõustaja, meenutab 1. juunit, mil Tartu lastekaitse ühingu telk kaubamaja vastas üles pandi ning kuhu kõik lapsed võisid meisterdama minna. Kõige rohkem paelus neid kilevitraažide tegemine. «Eriti meeldis see poistele,» meenutab Sirje Pärn.

Ka plaanib ta kokku leppida  Ahhaa keskusega või Lõunakeskuse elamuskinoga, et viia väike rühm lapsi mõnikord neisse kohtadesse oma päevale põnevamat sisu saama. 

Osaühingu Molineero juhile Maire Lassile on koolivaheajasupi jagamine toonud aastatega kirevaid muljeid. Ta on ise lapsena keerulistes oludes kasvanud ja mõistab hästi seda, et kõigile lastele ei ole kõik hea iseenesestmõistetavalt kättesaadav. 

Nüüd täiskasvanuna, oma raha ja energia hinnaga, tahab ta selliseid peresid aidata. Ettevõtmisel on ka toetajaid – näiteks Tartu tarbijate kooperatiivi ehk Coopi kauplused, kes soodsalt või tasuta produkte annavad, mõnikord ka puuvilju või midagi muud, mis magustoidu aset täidab.

Lapsi saatvad täiskasvanud oskavad Maire Lassi sõnul koolivaheajalõunat aga mõnikord ka kritiseerida. Mitte sellepärast, et supp ei maitseks. Pigem vastupidi – seljanka, hernesupp ja rassolnik on kõrges hinnas, vaid värskekapsasupp vähepopulaarne. 

Aga mõni lapsevanem ei ole rahul näiteks sellega, et ta ei või oma seitsmeliikmelisele perele terveks nädalaks suppi koju ette viia. Mõni imestab, et suppi müüakse kaalu ja mitte liitri järgi ja mõni paneb pahaks seda, et peab ise supil järel käima.

Hoopis pikemalt kõneleb Maire Lass aga headest muljetest. Et kuidas ühele räsitud väljanägemisega lapsele tuli algul õpetada kätepesemist ja kuidas see laps siis järgmisel korral juba uhkusega näitas, et tal on käed juba puhtad. Või kuidas lapsed talle tänaval tere ütlevad ja lisavad, et küll nad on õnnelikud, et nad tädi Mairet tunnevad.

Kuidas öelda aitäh

Lastekaitseühingu liige Sirje Pärn lisab, et suviste meisterdamistundidega tahavad nad õpetada tänulikkust.

Et lapsed mõtleksid sellele, kuidas mõne oma isetehtud asjaga öelda aitäh neile, kes koolivaheajasupi eest seda vääriksid.

Lastekaitseühingu liige Tiina Aasmäe märgib, et tasuta supi saajad peavad end enne registreerima, sest suppi sööma või seda koju kaasa võtma minnes tuleb alati öelda oma nimi.

Supijagamise üle peetakse arvestust ning nii on ka kokal kergem koguseid planeerida. 

Kõhu saab tasuta täis aga ka üks täiskasvanu, kes oma last või lapsi lõuna ajal saatma on tulnud.

Suvevaheajasupi nimekirjas on igal aastal olnud tublisti üle saja nime.